Sest teema oli selline, mille suhtes mul olnuks mõndagi öelda - nö otse elust enesest, oma kogemuste põhjal. Nende naiste mõttevahetuse teemaks oli nimelt tänapäeva noorte naiste rahaahnus, liiderlikkus ja truudusetus. Üks kaitses vankumatult seisukohta, et õige abielunaine saab ainult süütust pruudist, sest see harjub oma mehega ära ja tal ei tule mõttessegi veel mõne võõra mehe voodisse pugeda. Et kuna tal selline kogemus saamata jääb, on ta oma mehele ka hauani truu. Teine prouadest oli ilmselt veidi noorem ja kaasaegsem - tema leidis, et tänapäeval ei lähe enam keegi neitsina mehele, et mehed sihukesi suisa kardavad. Ja et nimelt see, kui tütarlapsel on juba sarved põhjalikult maha joostud, on abielutruuduse kindlaimaks garantiiks. Sekka ka seisukoht, et häid mehi on nii vähe, et naised peavadki katse-eksimuse meetodil aina otsima.
Neid kuulates kippus mulle aegajalt naer peale, sest analoogiliselt olid ses küsimuses absoluutselt eri meelt mu kadunud vanaema ja isa.
Vanaema manitses mind juba mu poisikesepõlves, et naine võtku ma ükskord otse ema sülest - et oleks kasin ja rikkumata. Isale meeldis vanaema ironiseerida, sestap irvitas tema ikka, et kõige parem abielunaine saab sellest, kes käib sajast käest läbi ja oskab ikkagi neitsi pähe mehele minna! Sest temasugune on näinud igasugu vett ja vilet ning on lõpuks kasina ja siivsa pereõnne eest jäägitult andunud ja truu.

Huvitav tutvus
Mind need jutud siis veel ju ei puudutanud, ja vanemaks saades teadsin alati, et mina ei võta naist enne kui kolmekümnesena. Peaaegu nii ka läks, kuni sain kahekümne kaheksaseks ja kõik mu lähemad sõbrad olid juba naisemehed. Ühega neist langes meil puhkus kord samale ajale, ja temaga tegime juba ammu maha plaani, et mina lähen tema ja ta naise-lapsega koos puhkust veetma Peipsi äärde, nende sugulase tallu.
Sedasi ka läks. Püüdsime kala, kasvatasime heinateol muskleid, istusime poolte öödeni lõkke ääres. Mingit seltsielu selles metsakülas polnud ja ainsaks nooreks ja vabaks naisolevuseks oli kohaliku poe müüja, äsja keskkooli lõpetanud plika. Ja, vabandage mind väga - hästi kole.
Kuna ta oli mu pererahva naaber, siis üsna tihti istus temagi meie seltsis. Ja mida lähemalt temaga tuttavaks sain, seda enam ta mulle meeldima hakkas. Sest täielikus vastuolus välimusega oli kogu tema olekus midagi äraarvamatult peent, justnagu aristokraatlikku, puhtatõulist. Aga mis peaasi - ta oli paljulugenud ja arukas, hämmastavalt sügavate mõttekäikudega. Ma polnud seni veel ka eneseealiste seas kohanud ainsatki tüdrukut, kellega oleks nii huvitav vestelda olnud.

Temast sai ikkagi mu naine
Mingist armastusest polnud aga veel juttugi. See hakkas idanema siis, kui ta sügisel linna õppima tuli ja regulaarselt kohtuma hakkasime. Ta meeldis mu vanematele ja sõpradele väga, pealegi oli ta kõvasti muutunud - inetust pardipojast oli koorumas tõeliselt suursugune luik. Ja kui meie esimesel ööl ilmnes, et olen ta esimene mees, otsustasin heldinult: temast saab mu naine!
Pulmapäev sai kindlaks määratud ja mu moedisainerist ema hakkas pruutkleiti visandama. Küll oli see üks ilus aeg! Päris koos me siis veel ei elanud, ühist kodu alles otsisime, aga kokku saime muidugi iga jumala päev. Kuni vähem kui kuu aega enne pulmi juhtus midagi vapustavat.
Kord õllekannu taga küsis üks mu sõpradest nagu jutu sees, et kas mulle pruudi pulmakleit ikka tõesti meeldib, et tema meelest on see nagu liiga ülepakutud. Esialgu hakkasin midagi seletama nagu loll, kui korraga kargas pähe, et kust selline küsimus, kui seda kleiti on praeguseks näinud vaid kolm inimest - pruut ise, mu ema ja mina!
Sõbraga ajasin jutu teise suunda, aga pruudi kutsusin vaibale. Ja ilma pikema jututa tunnistas ta üles, et oli selle sõbraga „ainult korra olnud". See võttis mu keeletuks, aga tema seletas oma tavapärase siirusega, et mul ei maksaks sellest numbrit teha. Et niikuinii jääb ta ju pärast pulmi ainult minuga, kogu eluks, ja tahtis veel enne lihtsalt proovida, mis tunne on mõne teise mehega.
Esimese hooga tahtsin kõik katki jätta, aga siis hakkasin mõtlema, et mu vanemad ei elaks seda skandaali üle - külalised kutsutud, road ja ruumid tellitud... Valasin oma valu mõned päevad viskisse ja andsin andeks.

Seks pole mingi petmine!
Kolisime oma pessa, mina käisin tööl, naine koolis, ja kõik näis nagu korras olevat. Aga juba mõne kuu pärast hakkas puhuma iseäralikke tuuli.
Üha sagedamini oli mu naine õhtuti liiga kaua ära, ei olnud enam nii aldis minuga voodit jagama kui varem, pidas telefoniga mingeid mõistukõnesid. Nii kestis see varsti juba nädalast nädalasse, nii et enam ei saanud sellest nagu mööda vaadata. Aga ma ei osanud ikka mingit seisukohta võtta, kuni ta ükskord kadus, ette hoiatamata, lausa terveks ööks.
Tuli hommikul heatujulisena nagu muistegi ja vastas mu küsimusele, kas ta petab mind ainult ühega või on neid juba hulgem, et jätku ma oma joru, sest tühipaljas seks pole mingi petmine! Läks vannituppa ja hakkas seal veega solistades muretult mingit laulujoru ajama, otsekui oleksin talle lihtsalt möödaminnes maininud, et hakkab vist jälle lund sadama!
Sellest mulle piisas. Võtsin oma seitse asja ja panin ukse väljastpoolt kinni. Ta ei otsinud mind, ja telefonis vastas, et on nõus otsekohe lahutama.
Loomulikult kannatasin mis kole, aga palumine oli välistatud. Üks sõber oli nõus minuga koos jooma, kuni see mul üle läheb. Teine trööstis, et otsib mulle kiiremas korras uue ja parema naise. Vanemad soovitasid teha ühe pikema puhkusereisi...

Enne sõprus, siis leivad ühte kappi
Kaks aastat pidasin peaaegu tsölibaati, kui sain baarileti ääres tuttavaks oma järgmise naisega. Eelkõige jäi ta mulle silma sellepärast, et oli paganama ilus. Ja oskas kuulata. Temaga olime tõelised sõbrad, enne kui armastuseni jõudsime.
Abielus polnud ta kordagi olnud, aga elanud küll koos kord ühe, kord teisega. Ega ta varjanudki, et on otsinud jõukaid ja heldeid mehi üle kolmekümne, tähendab - ta polnud just päris lits, vaid sihuke liignaise tüüpi. Mulle meeldis tema aus jutt, nii et uskusin tema kinnitust, et tal sellisest elust jagu täis on saanud ja ainus, mida ta nüüd tahab, on seaduslik mees ja lapsed. Kuna mina tahtsin sedasama, siis tuli leibade ühte kappi panemine nagu iseenesest.
Lapsesaamisega otsustasime üksmeelselt aastakese viivitada, ja üldse oli meil kõik okei. Aga veel enne, kui see aasta täis sai, hakkas seegi naine kahtlaselt tihti sõbrannadega väljas käima. Panin tähele, et talle uusi ehteid juurde sigines... Uut moblat näitas ta lausa uhkusega - üks vanadest sõpradest (!) olla kinkinud.

„Abielupuhkus"
Varsti oli nagu enesestmõistetav, et kodus sõime (või sõin mina üksi) ainult siis, kui mina midagi vaaritasin, sest tema meelest pakkus einetamine õiget mõnu ainult väljas. Kui areldi meie kokkulepet lapseasjanduses meenutasin, leidis ta, et selleks peaksime enne seaduslikult paari minema. Ja et veel enne seda oleks tark mõnda aega mitte suhelda, et väljamaal kuuluvat see kohe hea tooni juurde, et antakse teineteisele nö abielupuhkust. Ja et tema elaks nüüd paar nädalakest hoopis maarjamaa teises otsas, vanemate juures.
Kratsisin veidi kukalt, ja olin nõus. Aga juba umbes nädala pärast sain kuulda, et mu naist olla ikkagi meie armsas pealinnas, väga nooblis seltskonnas nähtud. Sedapuhku see mind kuigi hulluks ei ajanud. Otsustasin lihtsalt oodata, kuni ta välja ilmub, et siis koos aru pidada, kas meil ikka tasub altari ette minna.
Aga ta ei tulnudki, vaid saatis sõnumi, et andku ma andeks ja lasku ta vabaks, sest pereeluks polevat ta siiski veel küps. Sant tunne oli küll, aga omamoodi pidasin tast isegi lugu selle aumeheliku ülestunnistuse eest. Nõnda oli looja läinud ka mu teine katse.

¤ ¤ ¤

Ja nüüd, tulles tagasi selle bussis kuuldud dialoogi juurde, ütlen siin, mida oleksin tahtnud neile matroonidele öelda. Nimelt seda, et vahet pole, kas võtad süütu või sajast käest läbi käinud naise - petma hakkab nii üks kui teine, kui see on tal veres. Elu peal ei usu, et litsiks minnakse meeleheitest või rahapuudusest, või sellest, kas mees on äpu või paha, vaid ainult sellepärast, et meeldib - vere hääl kutsub, ja sellele vastu ei saa!
Ma ei tea, mis seos võib sellel olla geenide või psüühika või jumal teab millega, aga olen raudselt veendunud, et kui ikka on tegemist hundiga, siis sööda teda palju tahes, ikka vahib metsa poole! (Mis ei takista mind ometi järgmisele katsele minemast - mehel ikkagi juba ligi kolmkümmend kaks aastat turjal. Üks on mul juba valmis vaadatud...)

Justase jutu pani kirja
Imbi Käbi

Illustreeriv pilt (Foto: A. Pärtel)