|
|
 |
| |
Lisatud: 08.03.2010
Artiklit loetud 2693 korda
Kas ja kui palju võiksid vanavanemad veeta aega oma lapselapsega? Kristi (31) peab nukralt tunnistama, et tema ema ja isa suhtuvad tütrepoega masendava ükskõiksuse ning hoolimatusega.
„Kui tavaliselt kirutakse ikka ämma ja äia, et nood on nii- ja naasugused, siis minu peres on olukord kahjuks risti vastupidine," kurdab Kristi. „Ämmast ja äiast hoolivamaid vanavanemaid meie nelja-aastasele pojale ei oska ettegi kujutada, neil on lapsega täiesti fantastiline klapp juba tema titeeast peale. Alati on nad rõõmuga nõus teda hoidma, ise kohe paluvad, et kas saaksime lapse sagedamini nende juurde tuua. Nädalavahetustel ja suvisel puhkuste ajal ongi poiss ikka väga tihti just nende juures maal. Ta ise kangesti tahab „mamma ja papa" poole minna, seal ju nii kangesti hoitakse-hellitatakse teda. Ja jumal tänatud, et see nii on, sest vastasel juhul poleks poisil üldse mingit suhet oma vanavanematega. Minu ema ja isa pole nimelt poisi sünnist saadik tema vastu kunagi mingit huvi üles näidanud. Tegemist on nende esimese lapselapsega, vend on mul noorem ja pole veel pereinimene. Võiks ju ometi oletada, et suur sündmus. Aga ei, juba uudis vanavanemateks saamisest võeti vastu pigem jaheda ükskõiksusega - ah soo, või nii, no palju õnne siis. Ei mingeid erilisi emotsioone. Mõtlesin, et ehk asi muutub, kui laps juba on sündinud, kuid seda ei juhtunud.
Eluaeg emotsioonitud
Vaatama jõudsid nad oma lapselast esmakordselt alles siis, kui too oli juba peaaegu kuu aega vana, ehkki ema ja isa elukoht pole sugugi kuskil Eesti teises otsas. Meid lahutab alla saja kilomeetri. Ämm ja äi saabusid aga kohe lillesülemiga haiglasse... Edasi läks samamoodi. Hoidnud pole ema ja isa poissi selle nelja aasta jooksul mitte ühtegi korda ega palunud, et me teda näiteks suvel mõneks ajaks nende poole viiksime. Külas me neil ikka käime ja nemad meil samuti - tõsi küll, peamiselt sünnipäevadel, selliseid päris niisama käike on vähem. Ega nad siis ka poisiga eriti tegele ega räägi ning kuna omavaheline suhtlus on nii vähene ja võõraks jäänud, siis laps ise kah neile väga ligi ei kipu. Sellest on aga minu arvates tohutult kahju.
Ma ei tea, miks nad oma lapselapse vastu nii ükskõiksed on. Nojah, tegelikult pole ei ema ega isa kunagi mingite suurte emotsioonidega silma paistnud, juba minu lapsepõlves ja teismeeas jäid mõlemad alati külmaks-rahulikuks ning mingeid eriliselt sooje suhteid vanematega pole olnud mul ega mu vennal. Vahest oleksingi pidanud arvama, et nii läheb? Meie läbisaamine pole halb, aga ka lähedust, soojust, on alati nappinud.
Parata pole midagi
Tegelikult olen ma väga rõõmus, et ei mina ega mu vend ole kumbki seda tuimust pärinud ning me suudame oma emotsioone välja näidata. Näiteks ei ole vanemad iialgi öelnud, et nad meid armastavad, mina aga kordan seda oma pojale kogu aeg.
Eks inimesed ole erinevad ja küllap pean minagi lihtsalt leppima sellega, et mu mõlemad vanemad on sellised, nagu nad on. Vähemalt on mul imetoredad ämm ja äi, kes hoolivad minust nagu omaenda tütrest. Ja tänu neile on mu pojal fantastilised vanaisa ja vanaema."
Anna-Britt Gnool
 Illustreeriv foto (Aivar Pärtel) |
|
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
