„Äsja oli naistepäev ning see pani selle teema peale mõtlema," ütleb Merilin. „Paljud mu sõbrannad ja tuttavad undasid kui pöörased, et mees, va siga, olla tähtsa päeva ära unustanud ega vaevunud lilleõitki tooma.

Tobetähtpäevade üleküllus
Täpselt sama teema oli alles hiljuti ka sõbrapäevaga. Mina kuulan neid nutulaule alati suure imestusega. Mis pagana pärast peab mees igal tobedal tähtpäevakesel oma naist lillede ja kingitustega üle külvama? See näib olevat lausa sunniviisiline - kui seda ei tee, on paha ja tropp mees ja järelikult ei armasta. Kummaline suhtumine! Mina isiklikult olen oma mehele öelnud, et säärast sundkorras lilletoomist ega kinkimist küll tarvis ei ole, et tore, kui mind peetaks meeles sünnipäeval ja jõulude ajal.
Loomulikult võib ka täiesti suvalisel ajal meelehead teha, kuid mingitel naistepäevadel, sõbrapäevadel, halloweenidel, tänupühadel ja tont teab mis päevadel veel ei oota ma küll mitte midagi.
Küllap pole see ahnus lihtsalt nii suur ja ma suudan uskuda, et mu mees armastab mind ka ilma pidevate kinkideta. Võib-olla on säärast kinnitust vaja just veidi ebakindlama suhte puhul, mis niigi väga hapral pinnasel seisab. Ehk tekib siis tunne, et - näe, ta tõi mulle lille, küllap ta siis ikka natuke hoolib minust.

Meestest kahju
Ma olen mõelnud, et selle koha pealt on meestel ikka suhteliselt raske elu. Kogu aeg on vaja mingeid tähtpäevi meeles hoida, et naine aga jälle ei vihastaks. Ma ise olen kohutav unustaja, pole mul pahatihti meeles vanemate sünnipäevad ega üldse mingid muud tähtpäevad, seega oleks päris hullumaja, kui mu kõrval oleks ini­mene, kellele kõik need asjad hirmus olulised oleks ja kes solvuks, kui mul miskit meelest läheb.
See kõik ei tähenda, et mul midagi lillede või kingituste vastu oleks või et tegemist oleks hapude viinamarjadega. Vastupidi, mees toob mulle tihtipeale lilli, kuid seda mitte sundkorras, „sest nii peab ja kõik teevad nii", vaid siis, kui ta ise tunneb, et tahaks mind rõõmustada.
Seda on üsna tihti ja sellised väikesed üllatused on väga toredad. Kuna ta aga teab, et igasugused tobetähtpäevad mulle tõesti siiralt korda ei lähe, siis on temagi loobunud neid tähistamast. Emadepäev on ainus, mida tähistame - ise veel küll lapsevanemad ei ole, kuid oma emasid peame sel päeval meeles ikka. See tundub kuidagi soojem ja tähendusrikkam, kui mingi üldine naistepäev või veel hullem, sõbrapäev.

Kainet mõistust
Seega soovitaks mina kõigile pettunud naistele natuke rohkem kainet mõistust. Võib-olla ei olegi teie mees mingi lootusetu molkus, vaid lihtsalt samasuguse suhtumisega nagu mina?
Vahest ta tõesti ei saa aru, milleks kogu seda trianglit tarvis on ning ei arva, et kohustuslikus korras toodud lilleõis tema armastust kuidagi eriliselt välja näitaks.
Palju tähtsam on ju ikkagi see, kuidas ta kõigil ülejäänud päevadel teisse suhtub ja kuidas oma tundeid igapäevaselt väljendab."

Anna-Britt Gnool

Mis teil nende tähtpäevadega nii kangesti on?