|
|
 |
| |
Lisatud: 08.03.2010
Artiklit loetud 718 korda
Hiljaaegu sattusin ühest foorumist lugema kellegi loomaarmastaja heasoovlikku üleskutset abistada meie neljajalgseid sõpru, kes mingil põhjusel kodutud või hätta sattunud. Kommentaarid sellele teemale olid enam kui hämmastavad - et mis loomad, tänastes oludes tuleks aidata hoopis inimesi. Ja et mis neist hulkuritest toita, paljunevad, va reod, veel juurdegi ja kus siis lõpuks selle häda ots. Ühesõnaga, heatahtlik mõttealgatus tehti lihtsalt ja üheselt maatasa.
See pani mõtlema, et kas inimeste suhtumine tõesti ongi selline? Et mis neist loomadest aidata, kellele neid tarvis? See on ju selge, et tuleb aidata hättasattunud inimesi, eriti lapsi, kes teatavasti on kõige kaitsetumad. Küllap selles ei kahtlegi keegi. Miks aga suhtuda negatiivselt sellesse, kui keegi julgeb ära märkida veel ühed abivajajad ehk siis loomad? Kas ei peaks see jääma igaühe enda südametunnistuse asjaks, kas ja kellele ta oma abi soovib pakkuda? Kuidagi kummaline nähvata potentsiaalsele abistajale, et mis sa, loll, neid aitad, mine ja toeta hoopis teisi.
Miskipärast julgen siiski kahelda, et säärased kurjustajad ise midagi lastekodulaste või kodutute inimeste heaks ära on teinud. Inimene, kellel on suur süda ja tahtmine aidata, läheks vaevalt sel kombel tigedaks, kui keegi märgib, et ka kaitsetud ja hättasattunud loomad vajavad meie tuge ning abi. Lõppude lõpuks peaks iga täiskasvanud inimene siiski olema võimeline oma eluga ise toime tulema, hüljatud ja tänavale visatud loom ei suuda seda teatavasti aga mitte.
Ketlin Priilinn
toimetaja
 Ketlin Priilinn |
|
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
