|
|
 |
| |
Lisatud: 08.03.2010
Artiklit loetud 3318 korda
Minul oli keskkooli viimases klassis täpne eluplaan valmis - teen paar aastat tööd ja vaatan, kas tuleb tuur veel õppima minna. Abiellumisest ei mõelnud ma üldse.
Võib-olla sellepärast, et erinevalt oma sõbrannadest polnud ma mingi peoloom ega poistekütt, teiseks - olin juba näpud kõrvetanud oma esimese armastusega, kes mu kõige armetumal kombel klassiõe vastu välja vahetas.
Raha mõttes mul tööleminekuks vajadust polnud, sest kuigi ema mind üksi kasvatas, toetas isa oma uue perekonna kõrvalt meid igati talutaval moel. Aga mulle tundus tööleminek lihtsalt põnev, tahtsin proovida, kuis on end päris nagu täiskasvanuna tunda. Töökohtki oli mul juba ette valmis kaubeldud - ühes päris esinduslikus suvekohvikus, mis kuulus mu sõbranna sugulasele. Nõnda paningi juba õige varsti pärast küpsuseksameid ettekandjapõlle ette.
Esimene töökogemus
Algul ei tundunud asi mulle kuigi roosiline. Olin üsna saamatu, ka pidev kära ja suhtlemine väsitas jubedalt, nii et mitu korda mõtlesin asja katki jätta. Aga, nagu ikka - inimene harjub kõigega. Kui kuu aega täis sai, olin juba tunduvalt profim, ka rõõmustas oodatust kopsakam palk, nii et, mida päev edasi, seda enam olin oma otsusega rahul.
Tingimust, et klientidega flirditakse ainult teatud piirides, ainult ärihuve silmas pidades, polnud mul raske täita, sest nagu eespool juba viitasin - olen pigem nunn kui kokett. Aga loomulikult hakkasin inimesi rohkem märkama ja julgemini suhtlema, kui juba nii kindlalt jalul seisin, et ei pidanud enam kramplikult ainult oma kandikut vahtima. Loomulikult uurisin vahel terasemalt just poisse ja noori mehi.
Mingeid siivutuid ettepanekuid ei tehtud mulle kunagi, ja tõe huvides pean tunnistama, et ei üldse mingeid isiklikke lähenemiskatseid. Ja polnud mulle ükski mehepoeg kunagi konkreetselt silma jäänud, sest tegelikult oli see ju üks lõppematu, pidevalt vahelduv virrvarr. Kuni, juba suve lõpupoole, tekkis üks püsiklient, keda oli võimatu mitte märgata, sest too istus meil tõesti pea iga päev oma ainsa pitsi konjaki või kokteili taga, luges lehti ja igavles.
Tutvus püsikliendiga
See, et ta alati vaid ühte minu laudadest istus, mind omamoodi nagu seiras, aga vestlusse ei kippunud kunagi, pani mõtlema, irriteeris. Ta polnud ei ilus ega inetu, aga selline mehelik, minust ilmselt veidi vanem (kolm aastat, nagu hiljem välja tuli). Tema omamoodi väljapeetus mõjus sümpaatselt.
Ja siis ükskord, kui ta jälle oma „postil" istus, juhtus selline lugu, et tema kõrvallauas istuvaid naisi teenindades pillasin oma kandiku mürinal maha (ausõna - mitte sihilikult!), mida polnud mu esimstest töönädalatest saati enam kordagi juhtunud. Loomulikult oli esimene, kes püsti kargas ja mind aitama asus, see stammkunde. Mina punastasin ja sinistasin, tänasin ja vabandasin, tema poetas paar turgutavat viisakusavaldust, killud korjati ära, ja intsident oligi möödas. Kohe pärast seda lahkus ka stammkunde.
Aga paar tundi hiljem, vastu õhtut, kui minu vahetus lõppes ja ma koduteele asudes kohviku uksest välja astusin, seisis ta äkki mu ees. Ja ütles sellisel rahulikul moel, nagu oleksime ammu tuttavad, et kui tohib, võiks ta mulle küüti pakkuda.
Esimese hooga jäi mul suugi ammuli. Kui olin end veidi kogunud, tundus olukord aga isegi lustlik. Olenemata ema hoiatustest igasugu maniakkide eest olin ma ka ise piisavalt arukas ja üleolev sedasorti kahtlaste ettepanekute suhtes. Aga nüüd mõtlesin, et ei tea, mida mul peaks karta olema - otse pealinna keskel, päikegi veel suures kõrges. Nõustusingi. Parkimisplatsil juhtis ta mu ühe Pontiaci juurde. Möönan, et see avaldas muljet.
Mõistagi saime siis viksisti tuttavaks, ja see ei jäänud mitte ainsaks korraks, mil ta mind koju sõidutas, kuigi minu reputatsiooni huvides enam meie kohvikut nii sageli ei külastanud. Sain kuulda, et ta on tudeng, õpib Helsingis, kus elab ta isa, mingi Nokia-ärimees ja tema, praegu akadeemilisel puhkusel, nagu midagi proovireisija taolist. Minu küsimusele, kas isa on suisa miljonär, naeris ta, et see ei puutu asjasse, sest tema ise saab ükskord miljonäriks niikuinii! Seegi avaldas muljet. Ja esimeste sügisrajude ajaks, kui suvekohvik sisse kolis, olin juba pääsmatult armunud. Täpsemini - meie olime (siis polnud mul selles mingit kahtlust).
Pulmaplaanid
Kui ma teda emale tutvustasin, oli viimase reaktsioon minu piirituks nördimuseks esialgu täiesti eitav. Ema meelest oli tegemist mingi kehkenpüksiga, keda ei peaks tõsiselt võtma. Aga kui ta nägi, et meil on tõsi taga, leppis põhimõttel, et eks sa ise tea, mis teed. Ja siis, kui teatasime, et kavatseme jõulude paiku paari minna, vaatas ema sellelegi läbi sõrmede, et peigmees Eestis viibides enam mitte kuskil sõprade juures, vaid meie juures ööbis.
Kahjuks jõulupühadeks me enesele pulmakuupäeva enam ei saanud, mis mind hirmsasti kurvastas. Sest midagi muud ei ihanud ma nüüd enam nii väga kui mehele! Kui mu peigmees äriasjade pärast vahest isegi rohkem kui nädala Soomes või kuskil Euroopas pidi olema, käisin ringi nagu zombi. Kuni juhtus üks äärmiselt iseäralik lugu.
Mingi konkreetse ostu pärast sõitsin ühel pühapäeval detsembri lõpus, mil mu peigmees jälle parasjagu ära oli, Nõmmele. Ja juhtusin seal tänaval kokku lapsepõlvesõbrannaga, kes oli kunagi meie majas elanud. Aastatega oli suhtlemine soiku jäänud ja vahepeal polnud ma teda aastaid näinud. Loomulikult lasin end nüüd pehmeks rääkida ja soostusin talle Mustamäele külla minema.
Üllatus, üllatus!
Vahetult enne tema trepikoja juurde jõudmist märkasin pargitud autode reas Pontiaci, ja... tuttava numbrimärgiga! Oli tegemist, et mitte pikali kukkuda. Aga eks ma olnud enesevalitsemises juba üksjagu elukooli saanud, nii et suutsin välise rahu siiski säilitada.
Trepist üles minnes küsisin sõbrannalt nagu muuseas, et kas nende kortermajas elab mõni miljonär või, et suisa Pontiacid maja ees lösutavad. Sõbranna naeris ja sädistas, et ju see on mõni nende trepikoja maffiameeste külalisi. Et olla kaks venda, kes kordamisi vangis istuvad, aga just praegu on haruldasel kombel korraga vabaduses. Muude juttude vahel õngitsesin veel välja, et ei - pole nood mingid mõrtsukad, vaid luksusvargad ja äritsejad, iseenesest väga kasvatatud ja sümpaatsed noored mehed, kes naabritele omamoodi isegi meeldivad. Nagu nende külalisedki...
Ime, et ma koduteel ikka õigesse transporti istusin, sest mõtted kihutasid peas lausa tuhatnelja. Nüüd tuli meelde üks seik, mille vahepeal juba unustanud olin. Minu toas nimelt on üks suur seinakapp, mis on täis igasugu koli ja millesse vaid haruharva korraloomise mõttes sisse vaatan. Oma paar nädalat tagasi otsisin sealt ei mäleta mida, kui silmasin ülariiulil, kus on igasugu karpe vanade mänguasjade jmt, musta plastkotti. Selles oli kaks originaalpakendis luksusmobiili (mitte Nokiat). Oleks mu peigmees siis just kodus olnud, oleksin ilmselt kohe kilganud, et oh-hoo - mis need on! Aga toona tulin heldimusega mõttele, et ahah - need kavatseb ta ilmselt mulle ja emale jõuluks kinkida.
Mask langes
Nüüd koju jõudes ronisin sedamaid kappi, aga... neid telefone seal enam polnud. Helistasin peigmehele, nagu poleks midagi juhtunud, ja sain kuulda, et ta saabub ülehomme. Kui ema kodus polnud, otsisin kõik meie korteri kapid-sopid põhjalikult läbi, veendumaks, et meile võõraid briljante vm träni juurde siginenud pole. Ja otsustasin peigmehe ära oodata.
Aga ta ei tulnud. Enamgi veel - ka ta telefon kas ei vastanud või oli levist väljas. Sama veel oma kolm-neli järgnevat päeva. Tundsin end nagu sütel ja mõtlesin pingsalt, kas minna õige politseisse. Emale ei rääkinud ma midagi. Tema, nähes, et olen peigmehe viibimise pärast endast väljas, soovitas veel mõelda, kas see mees ikka on mulle sobiv abikaasa-kandidaat...
Paar nädalat hiljem sain kutse suisa prokuratuuri! Seal sain kuulda, et vastav mees on vahistatud, kahtlusega, et ta ei teeni ülalpidamist just mitte päris ausal viisil. Rääkisin meie tutvuse- loo ära nii nagu see oli, ainult telefoniseiga jätsin enese teada.
Toona oligi see praktiliselt kõik. Loomulikult põdesin, loomulikult oli häbi, kibestumus, isegi hirm. Nüüd, kui sellest on möödas kuus aastat, vangutan vaid pead. Kuulu järgi sai mu peigmees viis aastat (enne olnud tal ka tingimisi karistus!) ja peaks nüüd taas vabaduses viibima. Kus ja kellena, seda ma ei tea. Vähemalt selle eest on mul põhjust talle tänulik olla, et ta minuga kontakti pole otsinud. Tänu jumalale, tuleb ta mulle harva meelde, ja kui tuleb, siis mõtlen muigega: huvitav, kas ta tõesti armastas mind või...?
Keira jutu pani kirja
Imbi Käbi
 Illustreeriv pilt (Aivar Pärtel) |
|
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
