Raamatusse kirjutasite oma ema saatuse ja enese oma. Kumb oli traagilisem, tagantjärgi vaadates?
Eelkõige sarnane tähelepanek, et on kaks eraldi raamatut, üks ema mälestused ja teine minu omad. Nendes pole mingit personaalset traagikat, vaid meie rahva saatus läbi ühe perekonna loo.

Kas tasus kinni istuda sellise Eesti eest nagu praegune on?
Eluaeg unistasime Eestist. Tasus ära ja pole tal häda midagi.

Teie olete rahul?
Muidugi ei ole rahul. Rahul ei ole ega saagi olla. Rahulolematus ainult viibki edasi. Oleme väga palju ideaale kaotanud. Aga see on teistmoodi rahulolematus. Muuta saavad ainult inimesed ise, üheskoos. Mitte läbi vingumise, vaid lahendusi otsides.

Hiljuti, vabariigi aastapäeva paraadi Vabadusesambast möödumas nähes, mis tunded või mõtted valdasid teid? (1988. aasta paiku korjas Parek raha/allkirju ja korraldas N. Liidu represseeritute mälestuseks ausamba ehitust)
Vabadussammas on Eesti rahvuslik draama. Ma keeldun seda kommenteerimast. Lätlased on palju paremini sellega hakkama saanud. Aga kui rääkida sellest mälestusmärgist, millega ma tegelesin 1987-88, siis see oli mälestusmärk stalinismi ohvritele. Korjasime allkirju mälestusmärgi püstitamise toetuseks, raha ei korjanud. Mälestusmärk-kivikangur loodi 1988.aasta 2.novembril Pilistveres ja see on igavesti kestev protsess, kive võib alati juurde tuua. Selle eripära on aga see, et teda ei saa hävitada. Kivikangru võid küll tankide või traktoriga maasse triikida aga ta tõuseb sealt alati taas üles, nagu kividele on omane.

Teisi endisi valitsuse liikmeid oma siseministri aegadest kohtate? Kuidas läbisaamine on?
Elu on erinevalt läinud. Kui tänaval kohtume, on sõbralikud suhted. Ma olen poliitikast nii kaugele läinud, et olen IRL-is ka ainult sellepärast, et ma ei salli seda "märgade kanade jooksu" ühest parteist teise, aga viriseda ka ei tohi, sest ma ei saa ka parandada midagi. Ma ei ole ise midagi selle heaks teinud.

Teie siseministriks olekut jääb eredaimalt meenutama "jäägrikriis". Kuidas te seda tagantjärgi hindate, kas oskaksite nüüd seda paremini lahendada?
See ei olnud siseministeeriumi kriis, vaid kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude kriis... kui üldse kriis oligi.

Siiski astusite tagasi sama kriisi tõttu.
Arvatavasti polnudki häid lahendusi. Sarnaseid kriise oli pea kõigis iseseisvunud riikides. Inimesed ei suutnud vastu võtta riiki sellisena nagu ta oli.
Ta ei saanudki olla täiuslik. Noored inimesed kaitsejõududes ei suutnud alluda juhtimisele. Nad olid saanud nuusutada sõltumatuse tunnet, aga kaitsejõududes on juhtimine ja allumine paratamatu. Ei ole päris nii, et iga leitnant otsustab ise, mis ta teeb.

Milles oli teie arvates kriisi põhjus, kas ja kuidas seda oleks saanud siiski vältida?
Tollal käis kõik staabiülema ümber. Tookord oli vist staabi- ülemaks Ants Laaneots. Poisid olid tundnud sõltumatuse hurma ja nad ei tahtnud talle alluda. Eks, võimalik, et juhtimises oli ka vigu, aga peamine oli ikkagi leitnandi iseotsustamise himu.

Meenub, et ajendiks sai kompanii kehv majutus ja puudulikud olmetingimused endises N. Liidu armee kasarmus, kuhu staap jäägrid käsutas.
See oli otsitud põhjus. Pärast jäägrite lahkumist Paldiskist asusid samadesse ruumidesse Kalevi pataljoni mehed ja said hakkama küll.

Kas Kommer polnud omamoodi dissident, nagu Tiit Madisson praegu või endiselt? Kuidas te neisse suhtute, mõlemad ju erakonna asutajad või vähemalt algusaegadest justkui võitluskaaslased?
Kommeri vastu pole mul midagi. See, et ta nüüd keskerakonnas on, on tema valik. Oma tööd teeb ta hästi. Noorte kasvatuse alal - pean silmas. See on ühe inimese tee, natuke muhklik. Madissonil muutuvad need muhud mägedeks. Tema pole end leidnud. Kumbki neist pole ERSP asutaja.

Mis teile endale jäi siseministriks olemisest kõige eredamalt meelde?
Jäi siseministeeriumisse minek, sinna sisseminek ja kohanemine selle maailmaga. Arvatakse, et miilitsad olid kõik kuivad tegelased. Avastasin, et nõukogude miilitsate seas oli ka huvitavaid inimesi.
Näiteks Ain Seppik, nüüdne juhtiv keskerakondlane, on huvitav, haritud ja suure kohanemisvõimega inimene. Pihl - endine miilits, samuti. Seal oli huvitavaid, haritud ja tegusaid inimesi, kes tegid elu huvitavaks. Huvitav võib olla ka negatiivses tähenduses, aga positiivset oli rohkem.
Kõik muidugi arvasid, et ma mäletan neid (ajast, mil Parek ise poliitvangina kinni istus - A.T.), aga minu jaoks olid nad lihtsalt mundrid, mitte näod. Siis tulid aga mundrite seest välja näod ja polnudki üheülbalised.
On olemas üks liik inimesi, kes ongi loodud käsku täitma ja neid ei häiri, et käsk on oma rahva vastu vaenulik või alatu. Täna nimetame neid ametnikeks, kellele käsk on kõik. Tuleb uus ülemus, alluvad ka uuele ülemusele. Alguses ehk sügavad kukalt, aga siis löövad kulpi ja töötavad edasi. Üldiselt polnud olukord kaugeltki mitte nii hull. Inimesed lihtsalt ei jaganud alguses ära, mida teha tuleb, et on uus kord.

Kui hull see olukord siis oli ja kas teie ise jagasite ära?
Ei jaganud. Kaugeltki mitte, aga mul oli selge see hea ja kurja joon. Ma teadsin, mida ma tahtsin. Miilitsa kasvamine politseiks oli sisemiselt keeruline. Selle uued põhimõtted. Siseministeeriumis.
Priit Männik ütles minu lahkumispeol, et aastaga õnnestus mul miilitsa lõhn ministeeriumist välja tuulutada. Aasta otsa ma olingi siseminister. Ministeerium oli siis väike, kolmkümmend inimest. Enne mind oli just ministeeriumi kärbitud. Pärast hakkas jälle kasvama, aga tollal olid kõik ametid väga iseseisvad.

Kas kloostritel on tänapäeval, 21. sajandil, ühiskonnas kohta? Milline see roll teie jaoks on?
Kui kloostritel poleks kohta tänapäevases elus, siis neid lihtsalt poleks. Maailm on tegelikult palju rikkam, kui on erinevaid võimalusi eluks.

Arvi Tapver

Lagle Parek (Foto: Aivar Pärtel)