|
|
 |
| |
Lisatud: 08.03.2010
Artiklit loetud 783 korda
Kolm hakkajat eesti naist, üks Võrumaalt, üks Tartumaalt ja üks Tallinnast, tegid hiljuti otsad lahti abiprojektile, mille kaudu tuli kohale nii palju aitajaid, et kogunenud asju ei olnud viimaks enam kuskile panna.
Kui Tallinnas elav ja töötav Maris ja ta tartlannast sõbranna Eva said jõulude ajal Marise emalt Ingelt teada, et Misso Keskkoolis, kus Inge töötab, õpib lapsi, kel vajaka riietest ja muudest elulistest tarvetest, tärkas tegusatel neidudel idee aidata. Täna kinnitavad kõik kolm naist kui ühest suust: nad poleks iial uskunud, et projekt nii ulatuslikuks paisub.
Korralikke riideid, mänguasju ja esemeid, mis kümnetel ja kümnetel eesti peredel kodus kasutult seisnud, kogunes Eva ja Marise kodu ja töökoha ruumidesse lausa "jooksujalu". Inimesed, kes soovisid heast tahtest aidata, helistasid ja võtsid ühendust kohe kiiresti peale seda, kui noored olid abiprojektiks üleskutse interneti väljadele laiali saatnud. Maris ja Eva tegid lausa nimekirju inimestest, kes avaldasid soovi aidata.
Üleskutse allikaks oli teadmine, et Võrumaal on lapsi, kellele kuluksid marjaks ära korralikud ja terved igapäevariided, hügieenitarbed jne. Misso koolis huvijuhina töötava Inge sõnul õpivad neil ausad ja siirad maalapsed. Neil on ilus uus, valge ja soe koolimaja, mis valmis 2008. On nooruslik, haritud, teotahteline õpetajaskond ja kollektiiv.
"Alati võiks paremini olla, aga me ei virise. Õpilaskodu hoone võiks olla suurem ja parem. Praegune on küll hubane ja kodune, kuid jääb kitsaks, sest neid lapsi, kes vajavad õpilaskodu, tuleb üha juurde. Õppevahendid on koolis olemas, tuba soe, toit laual. Asjad ei ole elus kõige tähtsamad - tähtsam on tervis ja hoolivus. See on meil olemas."
Sotsiaalprobleemid olid ja on
Kuid igapäevaseks eluks vajalikke asju läheb lastel vaja sageli rohkem kui osa praeguses majanduslanguses tööta jäänud vanematest võimaldada suudaksid. Võrumaal, nagu mujal Eesti maakandi ja äärealadel, jagub peresid, kus lihtsamaidki asju pole võimalik alati vajaduse järgi lubada. Antud abiprojekt oli tegelikult hea näide arusaamaks, kuidas ja kes on valmis aitama siin Eestimaal. Inge sõnul pakkus enamik kasutatud riideid. Oli ka tublisid käsitöölisi ja vanaemasid, kellelt Misso kooli lapsed soojad villased sokid ja kindad on saanud.
"Hügieenitarbeid on toodud. Olemas on tekid ja voodipesu. On samuti üllatuslikud pakkumised, nagu videomakk koos lastefilmidega õpilaskodusse, sülearvuti ja lauaarvuti. On neidki, kes korjavad raha, et puudust kannatavatele lastele midagi osta või neid kuhugi viia."
Inge sõnul on hea tunne, et inimesed märkavad ja aitavad abivajajat, sest lapsed ei ole oma saatuses süüdi. "On neid lapsi, kes arvavad, et vaesust peab häbenema. Ja on selliseid lapsi, kes arvavad, et see, kui neid aidatakse, on nii armas."
Majanduslangus on mõjutanud paljude Võrumaa perede eelarvet ja võimalusi, mis paneb inimesi järele mõtlema, kuhu raha paigutada. Inge sõnul jagub Võrumaal peresid, kes toitjad on kaotanud või on vähendatud töötasu, tööaega jne. On suletud ja pankrotistunud ettevõtjaid, kuid see ei ole valdav.
"Hetkel tehakse ikka neid samu töid, mida varemgi: talupidajad, piiriläheduse tõttu piiri- ja tollitöötajad, õpetajad, meditsiinitöötajad, turismiettevõtjad, meistrimehed, kaubandustöötajad, ametnikud jne."
Sotsiaalprobleemid on alati olnud ja jäävad, vahel on neid rohkem, vahel vähem. Hätta sattunu peab eelkõige abi küsima omavalitsuse sotsiaaltöötajalt, kes oskab kõige paremini nõu anda, suunata õigete inimeste ning instantside poole. Inge: "Kuid eelkõige tuleb teisest inimesest hoolida. Ringi liikuda lahtiste silmade ja kõrvadega, märgata abivajajaid. Abiga ei tohi ka üle pingutada, siis tekib õpitud abitus ja inimene jääbki ainult abile lootma. Nagu ütleb rahvatarkus, tuleb hädalisele anda õng, mitte kala."
Üleskutse levis kulutulena
Maris, Inge tütar, on ise üles kasvanud Võrumaal, õppis Viitina põhikoolis. "Juba siis, kui mina koolis käisin, oli mõnedel lastel probleeme. Oli suurperesid, kel ei olnud oma lastele võimalik nii häid tingimusi pakkuda. Mäletan, et tol ajal tuli hästi palju abi Soomest, saadeti riideid ja asju. Aga maal on väga kokkuhoidev kogukond ja üksteist aidatakse võimaluste piires väga palju."
Alguses palus Maris oma tuttavate seas, kes tahaks anda ära oma riideid ja muid asju, ja siis hakkas sõbranna Eva uurima Tartus inimeste käest, et mis nemad teevad oma riietega, mida ise ei kanna. Nii "lumepall" veerema hakkas. Maris: "Kui panime üleskutse internetti, siis järjest helistati, paljud tahtsid aidata. Ettevõtetes moodustanud kogumisnurgad. Kohe alguses tekkis probleem, et neid asju tuleb ehk liiga palju."
Marisel, nagu paljudel eestlastel, on tekkinud küsimus, miks ei suuda Eesti riik tagada oma elanikele võrdväärset heaolu. "Riik peaks tagama, et oleks süsteem, mis hoiaks ära suured sotsiaalsed probleemid. Kuid alati ei saa jääda näpuga riigi või ametnike poole näitama, lõppude lõpuks ongi riik ju meie kõik. Kui on võimalik kedagi aidata, siis miks mitte seda teha. Kui seeläbi meie elukeskkond paremaks muutub ja inimesed õnnelikumad on, on kõigil siin ühiskonnas parem elada. Ei tasu alati jääda lootma teistele, vaja on ka ise midagi teha."
Maris andis endagi asju abiprojekti raames ära. "Mul oli mõningaid korralikke talvejopesid, mida enam ei kasutanud. Leidsin korralikke talvesaapaid, pidulikumaid riideid oma kapist. Vaatasin, et on palju DVD filme, mida õpilaskodusse saata, lauamänge ka. Ostsin mingi koguse ka hügieenitarbeid, mida on väga vaja."
Maris tunnistab, nagu ta emagi, et kohati oli tunne, mis tekkis inimeste lahkest asjade kohaletoomisest, isegi heas mõttes "hirmuäratav". "See oli meie väike plaan, millest kasvas suur ettevõtmine. Samas on nii tore, kui inimesed helistavad, minu jaoks on nii uskumatu, et nii paljud tahavad aidata. Usun, et lastel ja noortel nende asjade üle hea meel. Tegelikult see ei ole ainult mitte minu ja Eva ja ema projekt, vaid see on kõikide heade inimeste ühine projekt. Lapsed on need, kes tekitavad inimestes kaastunnet. Praegu on raske aeg ja seetõttu on kergem aru saada, et ka teisel inimesel võib olla raske. Nii üritatakse aidata."
Eva Lepik, Marise sõbranna ja samuti abiprojekti algataja: "Poleks iial osanud lihtsalt ette mõelda, et asi võtab niivõrd kiiresti nii suured mõõtmed. Abipalve levis kulutulena. Projektis osalemine kinkis ohtralt uusi teadmisi. Ja inimesed on palju paremad kui oleks eales osanud arvata. Aitasid kõik, nii mehed kui naised. Ei tahaks ühtegi soogruppi esile tõsta, toetasid igas vanuses inimesed. See kõik, mis toimus, jääb elu lõpuni meelde. Sõbrannaga põlve otsas kokku klopsitud plaan saavutas üleriigilise tähelepanu ja seda paari päevaga. Oli üllatus, ehmatus ja rõõm. Pani käed värisema ja tõi samas naeratuse näole."
Aive Antsov
 Eestis jagub aitajaid rohkem kui abi vajatakse |
|
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
