Lisatud: 15.03.2010
Artiklit loetud 3912 korda
Olen kuulnud lugusid sellest, kuidas lapsed kohtlevad halvasti oma vanu vanemaid. Olen siis alati arvanud, et küllap on tegemist mingite harimatute ja asotsiaalsete inimestega.Või siis pole needsamad vanemad oma lastest hoolinud ega neid korralikeks inimesteks kasvatanud. Nüüd aga kuulsin lugu, mille asjaosalisi üsna hästi tundsin. Või siis arvasin tundvat. Nimed on selles loos siiski muudetud. Oli kord üks kena perekond. Ema, isa ja kaks tütart, ääretult kena ja kokkuhoidev perekond. Vanemad olid väga hoolitsevad ja lapsed said said korraliku hariduse , tänu heale lastetoale on tütred tublid ja edukad inimesed. Üks tütardest on 38aastane, teine juba 42. Mõlemal on juba lapsedki üsna suured. Noorem tütar Kristel elab oma perekonnaga juba aastaid Inglismaal. Vanem, tema nimeks Kairi, on aga jäänud kodumaale. Temal on kolm last ja elavad nad oma perega Nõmme mändide all kenas majas. Rõõmus vanamemm Pereisa on kahjuks juba mitu aastat surnud, nii, et ema elab üksinda oma vanalinna korteris. Ta on juba kaheksakümnene, aga oma kõrgele eale vaatamata alati reibas ning särava mõistusega vanaproua. Käib ise kaupluseski väiksemaid sisseoste tegemas. Muidugi vajab nii vana inimene oma lähedaste abi ja tuge. Põhiliselt on siis hoolitsejaks olnud vanem, Tallinnas elav tütar Kairi. Noorem veedab Eestis oma puhkused ja suviti on tal kogu pere siin ning elavad nad siis ema juures. Ruumi seal jätkub ja ema on alati rõõmustanud nende tuleku üle. Eks ta ju tahab ka suhelda ja kui lapsed on kodus, annab see vanainimesele turvatunde. Ega see tervis pole ju ka enam väga hea. Küll on raske teda kantseldada Viimasel aastal oli aga järjest rohkem kuulda, et küll on ikka raske selle vanainimesega aega veeta. Nii masendav pidavat olema seda viletsust pealt näha. Küll olevat tüütu tema jutte kuulata. Ja et peab tema pärast poes käima ja et toiduvalmistamine on nii raske ja üleüldse on kõik nii pahasti, et välismaal elav tütar ei viitsinud enam siia väga tullagi. Varem oli ju kõik nii tore, sest noorema tütre pere sai kohtuda oma siinsete sõpradega, käia kõikvõimalikel üritustel, teatris ja kontsertidel. Koju jõudes ootasid ees ema valmistatud hõrgutised ja koogid. Ema nii väga armastas valmistada igasuguseid roogi. Nüüd ta aga enam väga ei jaksa toimetada. Küll ta hakkama saab Vahepeal juhtus aga nii, et mõlemad tütred oma peredega olid ära. Üks sai ootamatult hea reisipakkumise ja sõitis kaheks nädalaks puhkama. Teine oli Londonis oma tegemistega hõivatud. Siis helistati lähisugulastele ja paluti kord päevas ema juurest läbi hüpata ja lisati veel, et noh, kui teil pole võimalik minna, küll ta siis hakkama saab. See pealesunnitud kohustus keeras aga sugulaste elukorralduse täiesti pea peale. Kuigi nad peavad väga lugu kenast prouast ja ei jäta mingil juhul teda külastamata, ajas see süüdimatult fakti ette seadmine neid üsna vihaseks. Üks, keda nad palusid, käib täiskohaga tööl, lisaks on kodus kaks last, üks alles lasteaiaealine. Teine sugulane, keda ka paluti appi, on küll kodune, kuid tal on pisike imik ja elab ta hoopiski Viimsis. Nii need kaks sugulast siis omavahel jagasid kuidagi need päevad ära, et iga päev sai korra ikka vanalinna-proua juurest läbi hüpata. Proua oli ääretult tänulik, et ikka keegi läbi astus. Kui Kairi siis lõpuks reisilt tagasi tuli, sugulased selgitasid talle olukorda. Kui on vaja minna kuhugile, siis planeerigu oma elu nii, et kui üks õde on ära, siis teine olgu kindlasti kodus. Et teisi inimesi ootamatult sellisesse olukorda jätta ei tohi. Sellised asjad tuleks ikka peresiseselt lahendada. Vanem tütar, Kairi, lubas siis jah oma pereringis need asjad ära korraldada. Et ikka oli viga ema niimoodi üksi jätta. Viidi oma kodust ära Möödus paar kuud, sellest perekonnast ei olnud midagi vahepeal kuulda. Novembrikuus kohtas selle perekonna noor sugulane inimest, kes suhtles tihedalt Kairi ja tema perega. Nad jäid natukeseks juttu ajama ning see Kairi peretuttav rääkis, et vaata kus Kairi perel on ikka raske. Et mõtle, nad maksavad kümme tuhat krooni kuus, aga näe, ema ikka ei taha hooldekodus olla ja kipub koju tagasi. See oli ikka suur ehmatus teistele sugulastele. Isegi mõte sellest oli kole, et inimene on vastu oma tahmist kodust vägisi vanadekodusse viidud. Oleks siis veel keegi, kes vajab pidevat meditsiinilist abi või on selline, keda ei saa hetkekski omapead jätta... See memm vajas ainult seda, et keegi tema juurest korra päevas läbi astuks. Ja seda oli ilmselt tütarde jaoks liiga palju tahetud. Kui kurb ta võis olla, sest tema enda kallid lapsed viisid ta lihtsalt kodust ära. Memm aga ootas juba jõule ja seda, et siis on kogu pere koos. Memme võit Sugulased helistasid mõne aja pärast memmele koju, tütar vastas telefonile ja ütles, et jah, ema on kodus küll. Täditütar astus siis nende poolt läbi ja memm pakkus tassi teed ning nad vestlesid natuke. Vanaproua ütles, et ta oli vahepeal mõnda aega kodust ära olnud. Tütar astus kohe valvsalt ligi ning proua teatas siis, et käisin puhkamas. Keegi praeguseni ei tea täpselt, mismoodi see koju tagasisaamine tal õnnestus, aga kodus ta oli, ja üsna võiduka moega. Tema lihtsalt ei lase endale niimoodi liiga teha. Nüüd on siis niimoodi neil korraldatud, et kui omad tõesti ei saa minna ema juurde, siis käib abiks koduabiline. Marilin Mutuk Illustreeriv foto (Foto: Aivar Pärtel) |