|
|
 |
| |
Lisatud: 08.03.2010
Artiklit loetud 1571 korda
Ligi kümme aastat pärast erastamisagentuuri likvideerimist näeb selle asutuse kunagine juht Väino Sarnet välja nagu ei päevagi vanem. Valehäbita tunnistab ta, et müüks riigi vara ka täna, ei kahetse päevagi. Mees töötab Tallinna linnavalitsuse sisekontrolli osakonnas, Tallinnas on tal korter, kuid juba nõuka-ajast peale veedab nädalalõpud Lääne-Virumaal Väike-Maarjas talus.
Väino Sarnet on avalikkuse tähelepanust kõrvale jäänud, ainus avalik märk tema eksistentsist on koduleht netis, mida ta enda sõnul pole mitu aastat uuendanud.
"Ma ei ole põhimõtteliselt Twitterisse ja mujale end registreerinud. Pole mõtet sadasid sõpru vastu võtta, kui pole kavatsust nendega suhelda," selgitab Sarnet vestluse alguseks.
See viib mõtted vägisi sellele, kes võiksid olla näiteks Twitteris Väino Sarneti sõbrad või kelle pilte võiks tema Facebooki kontol näha? Milliseid poliitikuid või majandustegelasi?
Ma olen alati öelnud, et mul pole sõpru. Mõned pole sellega nõustunud, aga kõik algab ikka sõbra mõistest.
Iga sõber piirab sõltumatust. See on pigem strateegia, kui ma võtan sõbraks kellegi, kellest ma tulevikus tulu näen. Omakasuta sõprus aga pigem piirab.
Kas me ei saaks ikkagi kujuteldavat galeriid korraks ette manada - Mart Laar, Jüri Mõis, Toivo Jürgenson, Liina Tõnisson, Ojuland, Oviir?
Teatud hetkel olen kokku puutunud kõigiga ja on olnud hea läbisaamine. Tänaval kohtume mõnikord siiani, Jürgensoniga viimati.
Niisiis mingeid nimesid kuulda pole mul lootust?
Ma olen evolutsiooni psühholoogia fänn (Sarnet õppis Tartu Ülikoolis psühholoogiat - A.T.), mis ütleb, et inimese suhteid juhib blokk alateadvuses. Ma olen alati kadestanud neid, kes suudavad seda blokki juhtida. Mõned juhivad seda rohkem, mõned vähem... mina seda ei suuda. Võimalik, et selle tõttu, et ma seda ala õppinud olen. Ma olen mõelnud, et ma ei vaja sõpru.
See taandub sellele, et pole pagaril saia ega kingsepal kingi. Või on põhjuseks hoopis erastamise aegne vimm poliitikute või äriringkonna hinges?
Poliitikuid olen alati hinnanud selle järgi, milliste käikudega nad oma eesmärke saavutavad, mitte ideede järgi. Ideed võivad sageli olla seotud rumalusega ja ainult oma idee või nõudmiste raiumine ei vaja mingit tarkust. Kompromisse ei tee... Erasektoris olen ka töötanud ja tean, et iga kooslus meenutab poliitilist organisatsiooni või süsteemi. Ikka tuleb suuremate ülemustega läbi saada. Kõige hullem variant on, kui kooslus ei hinda su panust. Iga ideoloogia ühtlustab inimeste suhtlemist. Mulle tegelikult meeldib suhelda, aga mitte suhteid monopoliseerida.
See haakub erastamise ideoloogiaga, monopolide lõhkumisega...
Ma olen lapsest saadik dissident olnud ja võimu vastu võidelnud. Seepärast oli see töö mulle südamelähedane. Seda see erastamine tegelikult oligi. Suurettevõtete juhtidest ja riigist sõltus liiga palju. Valitsesid liiga palju väikese inimese üle. Nende käes oli võim ja raha. Võim on inimese jaoks tegelikult suurema tähtsusega kui raha. Kui on võimu, siis ega raha lugeda pole vaja. Tollal erastamise ajal ütlesid suurettevõtete juhid sageli, et ega me midagi endale tahtnud erastada, ikka töötajatele. Teatud ringkonna käes oli kogu võim ja ega kapitalismi ajal ole midagi muutunud. Lihtsalt süsteem on nüüd teine. Tollal läks amet minu sisemise kutsumusega kokku: süsteemi teise suunda juhtida. Normaalses olukorras poleks olnud võimalik, et minusugune oleks erastamist juhtinud. See oli võimalik murrangulisel ajal.
Normaalselt toimivas ühiskonnas poleks vist erastamist vajagi? See eeldabki ju murangut riigis?
Evolutsioon ei välista seda. Näiteks Hiina on üritanud (erastamist - A.T.). Nad pole ägedaid reforme kavandanud. Kommunistlik management on samm-sammult seda teinud.
Läänes on käibel kaks nägemust Hiinast: kas kommarite juhitav kapitalistlik riik või jaguneb maa nälgivate provintside ja turumajanduslike eritsoonide vahel. Kuidas siis on Hiina erasektoriga lood?
Üheksakümnendate algul käis mul külas isegi Hiinast delegatsioon meie erastamist uurimas. Kapo pidas mind isegi Hiina agendiks, kuna ma käisin saadiku kutsel Hiina saatkonnas.
Kuidas teie sellest teada saite ja mis edasi sai?
Kolleegide käest sain teada. Minuga kapo seekord ei rääkinud. Kapo on minu käest muud uurinud, aga mitte seekord.
Kuidas tänane eesti paistab, mis te täna erastaksite?
Eestis pole suurt midagi enam müüa. Oleme üritanud ju. Raudteed üritasime, aga avalik suhtumine oli tugevalt erastamise vastu. Poliitikud ei lähe rahva vastu. Nad võivad seda pärast valimisi, aga mitte enne. Reformierakond on seda hästi näidanud, et eelkõige hääled ja siis alles poliitika.
Ise ütlesite, et hindate poliitikuid osavate käikude põhjal. Raudtee erastmine ju toimus.
Seda tegi erastamisagentuur. Poliitikud oleksid hääled üle lugenud ja pooleli jätnud. See oli juba alguses selge, et avalikkus on selle vastu.
Kumb siis oli õige, erastada raudtee või mitte?
Mõnes mõttes oli see õige, kaubaveod teenigu raha ja maksku riigile raha. Riigil on ikka regulatiivne roll. Monopol on seaduse defineeritud värk - kui tarbijal pole valikut.
OK. Riik erastas raudtee ja ostis tagasi. Oli see ka siis õige tegu?
Rahva valdav tahe. On ütlus, et rahval on alati õigus. Polegi tähtis, kas see on alati tõsi. Minu jaoks oli tähtsam parema äranägemise järgi oma tööd teha. Ei tohi ette mõelda, mis rahvas arvab.
See kõlab vastutusest kõrvale hiilimisena. Ametnik ütleb alati, et täitis vaid käsku.
Mina tahtsin enda ees vastutada. Alguses oli suhtumine erastamist pooldav, aga see muutus ja see oli ette teada. Raudteed oleks varem pidanud erastama, siis oleks see õnnestunud. Praegu on ka palju kapitalismivastast suhtumist, ega sellepärast oleks 20 aastat tagasi pidanud sotsialismi jätkama.
Ametnik teeb, mis ülemus käsib?
Mina tegin rohkem kui lubati. Tüütasin taotlustega, et lülitada mingi objekt erastamisnimekirja. Ootasin, kui mõni vastane (poliitik, kes oli erastamise otsuse vastu - A.T.) oli välismaal lähetuses.
Tagasiostmine läks ju rahva raha maksma. Kas see siis pole vastutustundetu?
Ettevõttele oli ka sellest kasu. USA vedurid sõidavad siiamaani. Omanike vahetus toob alati investeeringuid ja ettevõte vaatab üle oma plaanid, mida üleliigset ta teeb. Kahjulik oli see, et müüdi Vene kriisi järgses majanduslanguse faasis (börsikrahh 1998. a. lõpp - A.T.), aga osteti buumi ajal. Kahjum oli kahekordne, aga majanduses pole otsused kunagi ainult õiged. Viga oleks, kui me ei otsustaks. Siis teeb seda keegi teine ja me lohiseme lihtsalt järgi. Kas riigile on vaja raudteed või ei, on poliitiline otsus. .
Alles te ütlesite, et oleks pidanud varem erastama, nüüd ütlete, et müük käis liiga kiiresti.
Protsessi oleks pidanud alustama varem, läbiviimine käis liiga kiiresti. Raudtee erastamine pidi jääma agentuurile viimaseks. Ülesanne oli raudtee erastamine koos agentuuri sulgemisega. See meenutas sõjalist operatsiooni - täita missioon ja ennast õhku lasta. Aga eneselikvideerimine võib mõjuda moraalile.
Olgu. Kuidas oli Narva elektrijaamadega?
Erastamisagentuur ei saanud sellega tegeleda, see oli ministeeriumi käes - luua ühisettevõte (erastaja USA firmaga NRG Energy, mis oleks ostnud poole aktsiatest - A.T.).
Hüva. Erastaksite ka täna elektrijaamad?
Arvata on.
Müüksite elektrijaamad maha?
Mitte praegu, kui 1. aprillist avab Eesti energiaturu, mis tähendab, et hakkame ostma energiat turult. Praegu on suur hulk halbu tegureid, mis takistavad müüjal õiget hinda saada (riigil elektrijaamade müügist - A.T.).
Mis see eesti keeles tähendab - energiat turult ostma? Kas ma pean 1. aprillist turukorviga Balti jaama juurde või Keskturule elektrit ostma minema?
Seda ei tule, elektrit ämbriga osta ei saa. Eraisikutele muutub olukord 2013. aastast jaotusvõrkude kaudu, mis kauplevad tootjatelt hinda. See toob kaasa hinnatõusu. Suurima osaga tootja turul määrab hinna.
Palju meil neid tootjaid on või tuleb, et me võime rääkida vabast turust? Võin ma oma jaotusvõrgu püsti panna ja poole odavamalt müüa? Tekib must energiaturg?
See on vabaturg nime poolest. Konkurentsi tekkimiseks on vaja palju osalisi - ehitada Soome uus kaabel, Venemaalt Sosnovõi Borist võib osta, Poolast ka. Leedu ehitab uut Ignalinat (tuumaelektrijaama - A.T.). Praegu sõltub hind Narva suvast (Narva Elektrijaamade hinnapoliitikast - A.T.). Ma ei tea, palju konkurentsiamet sinna puutub, et tarbija raha eest veel kaks blokki ehitada (elektrijaam ehitab maksumaksja raha eest ja määrab siis ise tarbijale hinna - A.T.). Kilovati hind võib kahe krooni peale minna, poole odavamat hinda ei saa keegi pakkuda. Niisama ei lubata jaotusvõrku ehitada, aga tootja poolt saab müügihindu jaotusvõrkudele vabaks lasta, kui on palju tootjaid. Teoreetiliselt saaks (saavutada vaba turgu - A.T.), kui oleks palju kaableid ja tootjaid.
Äsja oli vabariigi aastapäev. On see riik selline, nagu te seda omandireformi läbi viies ehitasite?
Mõnes mõttes on kõik nii läinud. Mina pole idealist. Isa juttude põhjal mäletasin, et elu polnud enne sõda kerge. Kapitalism polegi kerge. Igaüks seisab enda eest. Sotsialism on illusioon, aga psühholoogiliselt see toimib. Mina kuulasin tollal lääne raadiot ja teadsin seda. Olin dissident. Tunnen end ka nüüd dissidendina - ma ei salli võimu.
Tartus Vanemuise juures oli presidendi vastuvõtu ajal Tiit Madissoni meeleavaldus. Oleksite dissidentidega ühinenud?
Ei oleks. Meie dissidendid on liiga rumalad. Pole õigeid argumente, tark inimene ei saa nendega kaasas käia. Väikeriik võiks siiski olla ideoloogiavabam, kuigi riik kasutab alati ideoloogiat.
Kohtume Solarise keskuses, mille ehituse vastu rahvas meelt avaldas. Kas valisite koha nostalgiast, et erastamisagentuur asus siit mõnesaja meetri kaugusel, või avaldate sellega ka meelt? Kas olite Sakala säilitamise või Solarise ehitamise poolt?
Ausalt - mulle see Karla katedraal ei meeldinud ideoloogilistel põhjustel. Meie kliimas oleks vaja maksimaalselt klaaspindadega kohti pimedateks aegadeks. Olgugi, et mõne arvates on keskus labane. Mis see minu mure, tarbija maksab (soojuse kadu klaasseinte läbi - A.T.). Need, kes räägivad, et ei sobi linnapilti, ei mõtle tarbija huvidele. Mina käin siin söömas ja raamatuid vaatamas, kuigi harva ostan midagi.
Mida peaks Eesti tegema, et veel paremini läheks?
Majanduse kasvu tarbeks tuleks midagi juurde toota. Praegu pole riigilgi midagi müüa. Vahendamine ei tööta. Moldova ja Bulgaaria jäid erastamisega hiljaks ja neil läheb halvasti. Meil õnnestus kõik. Ainult kaitseministeerium keeldus Vene vägede vara üle andmast. Avaldasime survet, aga ei õnnestunud. Endil neil raha polnud, ise ei teinud sellega midagi. Valvata ka ei suutnud. Praegu pole nende objektide kohtigi enam näha! Kõik tassiti laiali. Külamehed on ajalooliselt üldse Eestis palju lammutanud. Ordulinnused tassiti ka laiali, kliima poleks nii palju suutnud lagundada.
Millise Eesti te oma järglastele maha jätate? Palju teil lapsi on, millega tegelevad?
Mul on kaks poissi, mõlemad õpivad tehnikaülikoolis. Nad on energeetikud. Ma töötasin 2003.-2007. aastani Sillamäel elektrijaamas. Soovitasin ka neile konkreetset tehnilist ala.
Milline teie enda majanduslik deklaratsioon välja näeb? Kas erastamisest õnnestus ka endale midagi soetada?
Ma ootasin seda küsimust. Ma laenaksin ajaloolist Machiavelli (Itaalia renessansi-aegne poliitik ja filosoof Niccolò Machiavelli - A.T. ) ütlust. Tema oli ka pikka aega riigiametnik. Mida ma ka ei ütleks, te ei usuks mind, aga vaadake ise, kas ma olen rikas.
Kust see välja peaks paistma?
Rahvas teaks. Machiavelli õpetas, et tähtis pole moraal ja väärtused, kui sa oled kaotamas. Oleks mul olnud sõpru erastamise ajal, poleks saanud ma seal töötada. Oleme alguses tagasi - sõpru ei tohi olla.
Kas te enda kohta nalju ka kuulnud või lausa kogunud olete? Tavaliselt kaua ühel kohal töötanud ametnikel on kombeks.
Välimuse kohta. Mul pole standardne välimus. Mul oli kombeks botastega (jooksukingadega - A.T.) tööl käia. Ministeeriumis ei tulnud see kõne allagi, kõik käisid kingadega. Mina käisin paar aastat ketsidega. Selle kohta oli ütlemist, et käib ketsidega tööl.
Väino Sarnetiga vestles
Arvi Tapver
 Väino Sarnet (Andres Putting, Delfi) |
|
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
