23 aastat Estonia hukust: laev vajus küljeli ja siis sealt enam välja ei saanud
23 aastat tagasi, 27. septembril 1994 kell 19.15 alustas parvlaev Estonia Tallinnast oma viimaseks jäänud reisi Stockholmi.
28. septembri öösel kell 1.48 vajus see täielikult vee alla. Rootsi rannikuni jäi õnnetuspaigast 100, Soome Utö saareni 40 ja Hiiumaale 50 kilomeetrit.
Aastakümneid on arutletud selle üle, et kui laevas oleks varem antud häire ning kui teised laevad ja helikopterid oleks varem appi jõudnud, oleks palju rohkem inimesi pääsenud.
Tegelikult saab spekuleerida vaid nii, et oleks saanud päästa rohkem inimesi, aga ilmselt poleks õnnestunud päästa kümneid inimesi rohkem. Laev uppus tohutult kiiresti ja enamik inimesi ei pääsenudki sealt välja, et neid oleks päästa saanud.
Laeva pardal oli 989 inimest. Pääses 137 inimest. Identifitseeriti 95 surnukeha, paljud neist ränkade vigastustega ehk nad olid hukkunud laevalt vete hüpates või kukkudes. 737 inimest jäi kadunuks ehk nad ei pääsenudki laevast välja.
Laevahuku uurimiskomisjoni hilisema raporti järgi purunesid visiiri hinged umbes kell 01.15, ärakukkuv visiir tõmbas rambi lahti ja suur veemass tungis autotekile. Paremasse poordi vajuv vesi kallutas laeva mõne minutiga paremale kreeni. Kell 01.20 oli laeva kreen juba 30 kraadi ja peamootorid hakkasid üksteise järel seiskuma. Umbes 01.20 hüüdis nõrk naishääl laevaraadio kaudu eesti keeles: „Häire, häire, laeval on häire!“ Minut pärast seda anti juba laevaperele häired ja veel minut hiljem kõigile laeval viibijatele paadihäire, millega häirekellad hakkasid andma ühte pikka ja seitset lühikest signaali.
Kell 01.21 võttis Viking Mariella vastu Estonia esimese hädakutsungi Mayday. Seda kuulis ka Silja Symphony, kuid 300 kilomeetri kaugusel Suursaarel asuva Vene sõjaväesaatja sagedus summutas side. Kell 01.23 tuli Estonia uuesti eetrisse ja kolmandale tüürimehele Andres Tammesele vastas Silja Europa tüürimees Teijo Seppelin. Kell 01.24 kordas Estonia Mayday appikutset ning selle võttis vastu 14 raadiojaama piirkonnas asuvatel laevadel ja maa peal.
Kell 01.25 seiskusid õlirõhu langemise tõttu ka Estonia vasakpoordi masinad.
Kell 01.28 võttis Estonia teine tüürimees Tormi Ainsalu uuesti ühendust Silja Europaga, edastas Estonia koordinaadid ja ütles soome keeles: „Tõesti hullusti, tõesti hullusti paistab nüüd siin küll...“
Sellega side lõppes. Kell 01.35 oli laev 80kraadises kreenis ehk peaaegu küljeli ja parempoolne osa oli vee all.
Avatekile jõudis erinevate tunnistuste järgi kuni 250 inimest. Kreeni kasvades uhtus laine inimesi sealt vette. Enamiku neist, kes laeva uppumise ajaks tekile jäid, tõmbas laev kaasa.
Esimesena jõudis Estonia hukkumispaika juba kell 02.12 Viking Mariella, hakkas prožektoritega merd valgustama ja meremehed nägid vees inimesi ja päästeparvesid. Kartes otsasõitu, ei saanud laev inimeste lähedale sõita. Ka pimeduse ja tormi tõttu oli päästmine üliraske. Mariella tõmbas oma laeva üles 15 inimest. Helikopterid tõid Mariellale 11 päästetut.
Silja Europa jõudis õnnetuspaika 02.30, Silja Symphony 02.40 ja Isabella 02.52. Kõik olid valmis pääsenuid veest pardale võtma, kuid oli täiesti pime, tuul puhus kuni 20 m/s, määrav lainekõrgus oli neli meetrit, üksikud lained aga kuus meetrit. Kõik suured laevad tõmbasid pardale üle 10 inimese.
Esimene päästehelikopter, Soome piirivalve Super Puma jõudis õnnetuskohale kell 03.05 ehk juba tund ja veerand pärast Estonia uppumist. See kopter päästis kella üheksani 44 inimest. Kopterid päästsid kokku 104 inimest.