Ahistamine aitas ülemuseks saada

Praegusel ahistamise tippajal pean häbiga tunnistama, et mind ­polegi ahistatud. Või vähemalt ma ei tea, et oleks.

Muidugi, lugematu hulk kordi on mõni käsi mul ümber õlgade või piha haaranud ja vahel sattunud ka pisut allapoole vööd. Kuid mulle on kõik need olukorrad pigem meelepärased kui vastukarva ehk siis ahistamisena tundunud. On ju ikkagi meeldiv teada, et keegi on sind märganud, ja tunda sooja käe puudutust!
Ma ei ole ka kuulnud, et keegi mu sõbrataridest või muudest tuttavatest selliseid väikseid tähelepanuavaldusi pahaks paneks. Hoopis selle peale on turtsutud, kui mees tuimalt mööda jalutab või hoopis mujale vaatab. Ja eks sellistest tüdrukutest on kahju ka, keda tähele ei panda. Nagu ka nendest, kes iga puudutuse peale kilkama või hoopis kisama kukuvad.
Õnneks on minu tutvusringkonnas siiski normaalsed nai­sed. Niisugused, kellele mõni mees ikka aeg-ajalt silma või käe peale paneb. Enamik oskab selle pealt ka mõistlikku profiiti lõigata, mõne väikse hüve, kingituse või isegi midagi suuremat - näiteks hea töökoha - vastukaubaks saada. Ma ei usu neist naistest seda, et nad 15 või 25 aasta pärast võiksid mõne patsutuse pärast kedagi avalikult või kohtu kaudu ahistamises süüdistada. Kuigi, mine sa tea... kui mõelda nüüd Miia näitele.

Ahistamine ülemuse kabinetis
Miia sattus, täpsemalt öeldes küll sättis ennast n-ö tööalase ahistamise ohvriks. See juhtus umbes seitse aastat tagasi ta kontoris mingil tähistamisel. Nagu ikka, võeti väikest veini, misjärel kiskus tantsuks ja lõpuks ka tagaajamiseks. Kes kuhu nurka või kabinetti tõmbus ja ainult asjaosaline ise ning jumal taevas teab, mis seal siis kõik juhtus.
Miia sattus bossi kabinetti, kus tehti üht, teist ja ka kolmandat. Mõlemapoolse huvi ja nõusolekuga – vähemalt sel hetkel. Mõne päeva pärast andis Miia meile tüdrukute kokkusaamisel toimunust lõbusa ülevaate. Pärastpoole muutus ta oma hinnangutes üsna sapiseks, sest tegelikult olevat boss mõttetu mees ja kehv ülemus, kes ühtki endast targemat ei soosi ja on ka Miia karjääri terve aasta pidurdanud.
Paar kuud hiljem saabus Miia meie padjaklubisse jälle kõrgendatud meeleolus. Põhjus selgus siis, kui ta oma uusi visiitkaarte hakkas jagama. Sealt nägime, et tüdruk oli kiiret karjääri teinud ja firmas ohjad haaranud. "Oli aeg see naisteahistaja paika panna," teatas Miia meile.
Just tema ettekanne nõukogule olnud see viimane piisk, mis kivisse augu uuristas ehk nagu Miia ülemusele kohase printsipiaalsusega väljendus - "otsustav paljastus, mida ei saanud isegi meesšovinistidest koosnev nõukogu enam ignoreerida".
Ega maksa nüüd järeldada, et kiireks tõusuks karjääriredelil peab noore naise teele sattuma tingimata ahistajast ülemus. Ja nagu algul öeldud - enamasti oskab normaalne tütarlaps siduda omavahel vastassoo tähelepanu ja oma ametialase tähelennu, leidmata seejuures vastaspoolelt ahistamise tunnuseid. Kui see aga siiski möödapääsmatuks osutub, siis parem kohe kui kümne aasta pärast.