(:) KIVISILDNIK KEELATUD RAAMATUST: “Keskpärased lohhid ei anna sulle kunagi ­andeks, et sa raamatuid kirjutad!”

(:) Kivisildniku ahjusoe raamat “Armuloo prügikast” on puhas dokumentaalpoeesia, mis on vürtsitatud teravate jutustustega elust enesest.

Autor puistab (:) kivisildnikuliku armastusega üle kõik, keda “džihhadistid euroopa linnadžunglites hommikusöögiks söövad”. “Kes meeldida tahab, peab roomama” – pole (:) kivisildniku moto. Mõni ime, et see raamat progressiivsemal seltskonnal harja punaseks ajab. Nelli uurib, miks on “Armuloo prügikastist” saanud juba sündides meie oma kodumaine Tuulest Viidud ehk nn keelatud teos.

Kuigi sa oled Kirjanike Liidu liige, ei lubata sul oma värsket teost Tartu Kirjanike Majas esitleda. Tegemist polevat luule, vaid propagandaga.
Aaa, jaa, see on pedofiilia pooldajate ja vastaste sõda, mille esimese lahingu ma kaotasin – võitlus jätkub. Mina ei luba lapsi põrutada ja ohverdada, ega nende verd juua, selles küsimuses ei saa olla mingeid kompromisse. Andetud luuletajad minuga ei mölise, see on auhaavamine, nõuan jätkuvalt sekundantide vahendusel aukohtu kokkukutsumist. Või kuidas teie tõlgendaksite pedofiilia, seksuaalse frustratsiooni ja islamistliku terrori vastu võitleva raamatu keelustamist mingi sadistliku jobu poolt?

Terrorivastasest võitlusest rääkides, mis riigi luure pani õla alla “Armu­loo prügikastile”? Kas saudid, hiinlased, Mossad või NKVD punatimukate õigusjärglased isiklikult?
Jube seltskond, ma ei taha sellest inimrämpsust rääkida. Õnneks maksin kõvakaanelise raamatu trükkimise ise, nii et vana­sooros, kuldhord ja lkgb+ tõmmaku sauna taha, nii et suled sahisevad. Tädistunud panseksuaalid ei saa siin küll sabasulgi kohevile ajada, pole põhjust.

Kui siiski nüüd mõni algaja poeet tahaks oma jala Tartu Kirjanike Maja ukse vahele saada, siis mida sa talle soovitad?
Tartu kirjanike maja on püha, seal veetis oma esimese vangi­öö lapsena arreteeritud Jaan Isotamm, hilisem poeet Johnny B – ta magas diivanil kamina kõrval, selles samas saalis, kus nüüd kirjandusüritusi korraldatakse ja põhiseadusele sülitades pedofiilide õigusi kaitstakse.
Seda saali peab nägema – sisse on seatud nurgadiivan, et üksikud kirjandushvilised ennast tühjas saalis ebamugavalt ei tunneks. Kunagi kiskus seal Indrek Rüütle alasti ja Lembit Kurvits laamendas nagui sikk – tädistumine on kõigele vaatamis­väärsele lõpu teinud. Aga noorele kirjanikule soovitan ma 800 grammist haamrit – “tsikatiilot”, kui tömbi otsa laksata, siis võtab pealuust läbi nagu võist ja ei jää kaalikasse kinni, kaasas kanda on kerge, kasutada lihtne, ei maksa ka kuigi palju. Enesekaitse eelkõige, ühe­sõnaga, seksuaalselt frustreeritud seltskond on ette­arvamatu, vägivaldne, nagu juba mainitud – sadistlik ning kirjandushuvilistel tuleb valmis olla halvimaks. Vaimu ette­valmistamiseks soovitan lugeda raamatust lk 120 jne.

“Armuloo prügikast” lk 120:  “Mind erutavad kirjanikud, kes räägivad sellest, millest räägib telekas. Samade lausetega nagu telekas ja sama targalt nagu telekas”. Ma pole tükk aega telekat vaadanud. Näiteks AK, millest seal üldse räägitakse? Ungari oht on endiselt aktuaalne?
Kohutav p*sk, haige ila, valed ja vasakpropaganda, puuetega laste kohitsemine, neegrite tagaj­äsemete lakkumine, lasteaialaste seksualiseerimine, feminism ja puiduembamine. Jälk.

Miks mitte kirjutada sedasi, et presidendi roosiaia uksed automaatselt ise valla lähevad. Milleks piinelda? Praegu on ju ilus aeg – kõik antakse andeks. Tuleb lihtsalt vabandada ja pattu kahetseda ning kui sellest ei piisa, siis mõni mineviku suurkuju järve lükata või Lenini sammas järvest välja tõmmata ja püsti ajada.
President on läbitud etapp, sellest ma alustasin, olen kaugele edasi arenenud. Muide, ma olen seal roosivõsas lapse­põlves kaks korda käinud, piinlik, see loomesabat. Arvo Pärt häbenes tagumise puhveti nurga taga kui ametnikud ja ajakirjanikud karjas ümber mingi sinistes trussikutes naiskääbuse kiimlesid. Edgar Savisaar oli seal ainus intelligentne inimene. Leiab ka väärikama seltskonna.

Kes meeldida ei taha, see ei pea roomama. Räägitakse, et sul on valmimas juba uus karm teos.
Jah. Selle mees-kõrvalosas figureerib anonüümne kirjandus-­superstaar, kes nakatab oma alaealise lapse tripperisse. Kõik teavad, aga kedagi ei huvita, teised kirjanikud ei ole ka palju paremad, loomastunud ja mandunud, auhinnatud luuleraamatud on ju lausa dementsed. Jätku savi, kirjandusgurmaanid.

Välkmõte, äkki on sinu raamatu propagandasüüdistuse taga hoopis puhas inimlik kadedus. Asi selles, et kirjanike liidu meesliige võiks ju ikkagi olla välimuse poolest selline, kes erinevalt sinust  jälestab füüsilist koormust.
Keskpärased lohhid ei anna sulle kunagi andeks, et sa raamatuid kirjutad, ise nad ei ole võimelised, ja kui mingi junni ka vahel harva punnitavad, siis naera ennast oimetuks. Keskmine kirjanikurott on nurjunud eluvorm, kes ei kirjuta, kes vaevaliselt püsib kahel jalal ja kui üldse midagi räägib, siis valgub vasaklima mööda lõuga kanarinnaesisele. Ma alandan neid sellega, et teen trenni, loen raamatuid ja tunnen ennast kirjandusloos mugavalt – mul on seal pesa. Suure kirjanduse tegemine on raske – kes ei suuda nädalas läbida iga päev maratonidistantsi, sellel ei ole vähimatki lootust, ma tean. Toitumine on ka tähtis, sööge kindlasti midagi, alkoholist ja kanepist ei piisa.