Sõbra matusel vaatasin tõtt oma sohipojaga?

25.09.2016 16:40
Helen Mandel
Kommentaarid
2
Foto:

Mees läks sõbra matusele kindla teadmisega, et üks lahkunu poegadest oli tegelikult tema oma.

Sven meenutab piinlikku seika, millesse ta alles hiljuti sõbra matusel sattus. „Aivari lahkumine oli mulle küllalt suur ehmatus – mu noorepõlvesõber oli alles 57aastane ja oleks ju võinud veel kaua elada...”
Sven võtab pärast matuseid ühe napsi ja tunnistab siis üles ühe väga isikliku asja, millest ta kunagi kellelegi rääkinud ei ole.
„Viimastel aastatel, õigemini viimasel paarikümnel aastal, oli meie suhtlemine jäänud soiku. Oma osa oli seal ka sellel, et mul oli nende abielu ajal olnud lühike, kuid kirglik armuafäär tema abikaasaga, kuid naine valis Aivari ja sai temaga kolmanda lapse. Võin vaid kahtlustada, et kolmas laps on tegelikult minu poeg, kuid kui naine oli niimoodi otsustanud, ei saanud mina sekkuda, liiatigi oli ja on mul ka endal naine ja kaks tütart, nii et mis ma oleksin teha saanudki...
Aivart ära saatma läksin koos oma prouaga ja loomulikult põksus süda sees päris murelikult – kas ma näen matusel ka Aivari lapsi ja kas keegi neist on minu nägu... Ja, kas see on ka teistele arusaadav?”

Jalad all nõrgad
Kui Sven kohale jõudis, nägi ta Aivari leske, keda ümbritsesid kolm noort sirget meest. Üks neist, vist kõige noorem, hoidis naisel õlgade ümbert kinni.
„Ütlen ausalt, mul läksid jalad all nõrgaks,” tunnistab Sven. „See noor mees oli ikka kohe üsna minu moodi ja ma olin kindel, et ongi nii, et mul on poeg, kellest keegi midagi ei tea ja kes ise ka ei tea, et ta minu poeg on. Ja nüüd, selle mehe matusel, keda ta eluaeg isaks on pidanud, saame meie kokku...”
Korraks kaalus Sven, et keerab ümber ja põgeneb leinamaja juurest, kuid siis meenus talle abikaasa tema kõrval – kuidagi ei oleks saanud minema hiilida. Kokku kukkuda ja lasta end kiirabiga minema viia? „Kaalusin seda, aga ma olen kehv näitleja,” ohkab mees.

Üllatav informatsioon
Nii ei jäänud Svenil muud üle, kui leinajate juurde astuda, lese ees sügavalt kummarduda ja noortel meestel kätt suruda ning kaastunnet avaldada.
„Alustasin sellest noorest mehest lese kõrval. Enese kokkuvõtmine oli väga suur töö, aga mul ei jäänud midagi muud üle kui sellega hakkama saada,” tunnistab ta.
„Astusin tema juurde, surusin kätt ja ütlesin, et tunnen kogu südamest kaasa isa kaotuse puhul. Endal tegi süda sees jõnks ja jõnks, vaatasin ju sisuliselt omaenda silmadesse...”
Ent kõige suurem üllatus seisis ees. Noor mees noogutas väärikalt ja andis märku, et tahab Svenile midagi vaikselt öelda.
Ütleski. „Härra, ma olen selle matuse korraldaja. Leinavad pojad on teisel pool leske.”
Svenil võttis arusaamine hetke aega, nii kindel oli ta olnud selles, et näeb oma bioloogilist poega, et oli võõra noore mehe lausa iseenda koopiaks jõudnud mõelda. Matusekorraldaja ei teadnud sellest loomulikult midagi.
Nüüd avaldas Sven kaastunnet õigetele leinajatele ja õige pea jõudis leinaruumidest välja ka lahkunu noorim poeg, kes oli nii täpselt surnud Aivari koopia kui üldse olla sai.
„Kogu mu hirm ja mure olid olnud ainult minu peas,” ohkab Sven. Matusel püsis ta kindlalt oma abikaasa kõrval ning tundis suurt salajast rõõmu, et kunagine armuafäär tõepoolest minevikku on jäänud.

Vaadatud 2577 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ants

Ka minu tädipoja matustel juhtus sama lugu. Seda on ennegi juhtunud

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi