12 minutiga tuju heaks

Vahel kohe on nii, et täna ei ole minu päev. Kõik kisub vasakule ja tuju on hommikust saadik nullis, hea veel kui nullis, mitte miinustes.

Tuttav tunne, kas pole? Kes meist ei tahaks oma muremõtteis marineerimist lõpetada ning end hoopis paremini ja kindlamalt tunda? Teadlastel on siinkohal oma soovitus varuks – mõtle selle asemel teistest inimestest ning tee seda lahkelt ja heasoovlikult.
Kõlab liiga lihtsalt? Aga nii see on. Veebilehekülje Science Alert ajakirjanik Michelle Starr kirjeldab teaduslikku uuringut, mis avaldati ajakirjas Journal of Happiness Studies ja milles uuriti erinevaid tujupäästmise meetodeid ning millest selgus, et 12 minutiks oma senisest keskkonnast eemaldumine – näiteks jalutuskäik – ja positiivne mõtisklemine teiste inimeste teemal selle lühikese retke vältel on parim viis oma mustade mõtete peletamiseks.
Uuringus osalejad, kes kasutasid just seda tujutõstmisviisi väitsid end kogevat vähem ärevust ning suuremat heaolu, empaatiat ja teistega ühenduses olemise tunnet, kui kontrollrühmas viibinud katsealused. „Ringi kõndimine ning oma headuse suunamine teistele inimestele vähendab ärevust, suurendab heaolutunnet ning kasvatab sotsiaalse sidususe kogemust,” kinnitab Iowa osariigi riikliku ülikooli psühholoog Douglas Gentile. „See on hämmastavalt lihtne strateegia, mis ei ole ka kuigivõrd ajamahukas ning seda on üpriski hõlbus oma igapäevarutiini lisada.” Selguse mõttes olgu lisatud, et tehnika ei nõua kellegagi ühenduse võtmist, vaid ainult heade mõtete mõtlemist omaette, seega on harjutus igati sobilik ka sotsiaalse ärevustunde alla kannatajaile.
Selles konkreetses uurimislõigus toimiti tulemuste saamiseks järgmiselt: kokku kuulus uuringurühma 496 katsealust, kes jagati rühmadesse vastavalt sellele, millist seisundit teadlastemeeskond uurida soovis. Iga grupp täitis enne 12minutilisele jalutuskäigule minekut küsimustiku ning seejärel mindi uitama mööda ülikooli koridore ning mõeldi mõtteid kõigi nende inimeste kohta, keda teel kohati. Erinevus seisnes selles, mis laadi mõtteid igal rühmal vastutulijate kohta mõelda paluti.
127 armastava lahkuse rühma inimest pidid vaatama igat vastutulijat ning mõtlema nii siiralt, kui vähegi suudeti: „Ma soovin, et see inimene oleks õnnelik.”125 omavahelise seotuse rühma osalejat pidid iga vastutulija puhul leidma mõtteaineks midagi, mis neid omavahel seob, näiteks sama õppeaine, sarnased lootused ja ootused, mis neil ehk elule on või siis ka sama kohvik või restoran, kus mõlemad ehk sagedasti käivad.
109 inimest olid ennastupitava sotsiaalse võrdlemise rühmas, neil paluti mõelda, mil moel nad vastutulijaist kindlasti paremad on.
135 kontrollrühmas olnut pidid vastutulijaid lihtsalt neutraalselt ja ilma hinnanguid andmata silmitsema ja nende välimust kirjeldama, keskendudes näiteks värvidele, tekstuuridele, meigile või esemetele, mida vastutulija endaga kaasas kandis.
Tagasi jõudes pidid kõik osalejad taas veel hulga küsimustikke täitma, mis mõõtsid nende ärevuse, õnne, rahulolu, empaatia, ühendatuse, hoolivuse ja täitumuse taset. Armastava lahkuse rühm sai kõige kõrgemad punktid, nende ärevus oli kõige madalam ning empaatia, ühendatus ja hoolivus said kõrge skoori. Ka omavahelise seotus rühm sai ühendatuses ja hoolivuses häid tulemusi.

Jätkub ajakirjas...