Abielumees: küll see petmine on ikka raske

02.06.2019 12:35
Mariina Rein
Kommentaarid
3
Foto:

Marek on 14 aastat abielus olnud ja isa põhikoolis käivale pojale. Oma abielus meeskolleegide seiklusi kuulates – mehed ju ikka räägivad oma vallutustest – mõtles ta sageli, kuidas nad saavad nii vaba mehe elu elada.

Marek oleks ka tahtnud endale mõne seikluse lubada, aga ei kujutanud ette, kuidas see reaalselt võimalik oleks.
Ükskord sõitis Marek bussiga kodulinnast Tartust Tallinna koolitusele, sest õhtupoolikul pidi toimuma väike pidu ja mees mõtles, et miks mitte endale paari kokteili keelata ja seejärel öise bussiga koju tagasi sõita. Mareki kõrvale juhtus istuma temast natuke noorem hästi lõhnav naine, kes alustas vestlust ilmast. Kui vestlus sujus, siis jätkasid nad eri teemadel kuni poliitikani välja. Naise nimi oli Annika, ta elas Tallinnas, oli abielus ja poja ema. Kui bussi möödasõidu ajal Annika Mareki vastu vajus, tundis Marek, et tema unistus seiklusest hakkab teoks saama. Naise reis jäigi tema reie vastu ja Marek tundis iha. Annika rääkis, et tema mees käib tihti Soomes ja et nad võiks Tallinnas teinekord kohtuda. Marek oli vaimustunult nõus. Nad vahetasid telefoninumbreid.

Seiklus algas lootusrikkalt
Nad hakkasid suhtlema e-kirjade ja telefonisõnumitega. Korra õnnestus neil Tartus kohtuda, kui Annika viibis seal tööasjus. Marek sõitis autoga linnast välja metsatukka ja nad armatsesid autos. Annika oli täiesti pöörane ja Marek jäi järgmist korda ootama.
Edasised kohtumised takerdusid aga olmeprobleemide taha. Annika mees käis tihti Soomes, aga Annika ei saanud Tartusse sõita, sest ta oleks pidanud lapsele valetama ja mees suhtles ka õhtuti temaga pidevalt. Mees oleks telefonist aru saanud, et Annika ei ole kodus Tallinnas.
Marek ei saanud jälle Tallinna sõita, sest tööasju tal pealinnas ajada polnud ja nii pikaks ajaks teise linna kaduda, ilma et abikaasa teaks, ta ei saanud kuidagi. Küll ta püüdis leiutada endale sõpru, kelle juurde Tallinnasse minna ja kelle juurde ööbima jääda, aga sai kohe aru, et kõik need valed on haledad ja naine hakkaks teda kohe kahtlustama.

Aga kui liiklusmüra kostab telefoni?
Ükskord, kui Annika Marekit jälle Tallinna meelitas, valetas Marek naisele, et nad peavad tööl ühe projekti valmis saama ja tal läheb keskööni. Annika oli neile toa broneerinud ja palus, et Marek jääks hommikuni, aga sellest ütles mees kohe ära, sest ta ei suutnud oma abikaasale head valet välja mõelda. Pärast tööd asus Marek Tallinna poole teele. Ta käed hakkasid värisema, kui nägi enne Põltsamaad, et naine helistab. Kui ta toru võtab, on ju kohe kuulda, et ta sõidab autoga. Marek keeras esimesele kõrvalteele. Liiklusmüra oli ikka kuulda.
Ta sõitis teest veel kaugemale ja tõmbas jaki pähe, et oleks vaiksem. Naine tahtis öelda, et tema kursuseõde kutsub neid laupäevaks külla. Marek vastas, et muidugi lähme. Naine rääkis veel, mida ta parajasti telekast vaatab ja siis ütles Marek, et tal on kiire, pani toru ära ja keeras maanteele tagasi.
Marek oli juba Kose-Ristini jõudmas, kui naine jälle helistas. Marek vandus omaette, et on tal seda jama vaja ja kas naine kahtlustab midagi. Otsis taas teeotsa, keeras jälle maanteelt ära ja helistas naisele tagasi. Seekord tahtis naine küsida, millal ta homme koju jõuab ja kas nad kell kuus kaubakeskusse saavad minna. Marek vastas, et saavad.
Annika võttis ta vastu oma kodus, sest mees oli Soomes ja laps oli vanaema juures. Need olid unustamatud hetked, aga tagasiteel kippus Marekile uni peale. Ta mõtles terve tee, et hetked Annikaga on väga toredad, aga tee nende hetkede juurde on nii pagana raske!



Aitab küll!
Marek tegi kindla otsuse, et ta ei kohtu ega isegi suhtle enam Annikaga. Ühel õhtul, kui Marek koos naisega koduaias istus ja suveõhtut nautis, helises telefon. See oli Annika. Marek tõusis püsti ja astus natuke naisest eemale.
Annika ütles: “Sõida siia, ma tahan sind!”
Marek ütles oma nime ja lisas: “Pole hullu, pole hullu.”
Ta märkas, et naine oli õnneks rahulik. Marek jalutas mööda aeda, et abikaasa Annika lauseid ei kuuleks.
Annika vastas: “Mis sa ajad! Kas saad tulla või ei saa?”
Marek ütles vastu: “Mis ma ikka teen. Istun naisega aias, ilus ilm ju.”
Annika hakkas paluma, et Marek tuleks ja rahuldaks teda, sest ta on väga üles köetud.
Marek aga mõtles palavikuliselt, kuidas see olukord lõpetada.
Marek ütles: “Hea küll, head päeva, eks me millalgi ikka näeme.” Läks õunapuu taha ja pani telefoni hääletu peale ning pistis selle taskusse.
Naisele ütles Marek: “Ülikoolikaaslane valis kogemata minu numbri.”
Enne magamaminekut, kui naine duši alla läks, tegi Marek aias lühikese jalutuskäigu ja nägi, et Annika oli talle teinud kaks kõnet ja saatnud viis sõnumit, kus kirjeldas, mida Marek võiks temaga teha. Marek kustutas kõik ära ja lülitas telefoni välja.
Õnneks Annika rohkem ei helistanud. Ta küll helistas ka umbes kuu ja kahe kuu pärast, kui tema mees kodust ära oli, aga õnneks päeval, kui Marek oli tööl ja sai rahulikult selgitada, et ta ei saa sõita, sest tal ei ole võimalik kodust lahkuda.
See vallatus oleks võinud küll kalliks maksma minna, mõtles Marek. Rohkem ta Annikaga ei kohtunud, kuigi vahel oleks tahtnud. Hirm, et siis võib jälle midagi ootamatut juhtuda, hoidis tagasi. Nii vaatab Marek endiselt oma elumeestest kolleege imestusega, et kuidas nad küll oma abikaasadele vahele ei jää.

Vaadatud 2541 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kati

kas tupeseent ei saa

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi