Abikaasa suurim süü oli, et ta suri ära

29.08.2021 23:25
Heli Künnapas
Kommentaarid
9
Foto:

“Ma ei anna talle kunagi andeks, et ta suri,” teatab Annika suht sõjakalt. Kuigi teadsin ta lugu, pani selline vestluse algus kulme kergitama.

Naise kaks last on piisavalt suured, et paar tundi üksinda kodus hakkama saada, nii et kohtume pargis. Ilm on soe ning tähelepanu hajutavaid jalutajaid, jooksjaid ning mängivaid lapsi jätkub meie ümber küllaga.   
“Minu ja Tauno lugu on üsna klassikaline – kohtusime ülikoolis, teise kursuse lõpus sündis laps, mina jäin lapsega koju, mehest sai peamine sissetuleku tooja ja ... “ Annika peatub hetkeks ning saadab pilguga koeraga mööduvat vanadaami. “ ... sellele järgnesid tülid.”

Väsinud ema ja tinutav mees
„Õhtuti olin mina üksi päev otsa lapsega koos olemisest väsinud, Tauno aga tahtis tööpäevast puhata. Mees hakkas tegema üha pikemaid tööpäevi. Õhtuti ilmusid väidetavalt lõõgastuseks aga välja õllepurgid.
Mingil hetkel kolis Tauno noorem vend meiega samasse linna ning hakkas ka õhtuti meil käima. Olime juba varem tuttavad, aga pikemalt polnud aega koos veetnud. Neil õhtutel vaatas ta küll koos Taunoga telekat ja jõi õlut. Kermol aga jäi selle kõrval veel aega, et olla vahva onu ja meie lapsega mängida, kui ta üleval oli. Tauno pigem ootas, et ma lapse eemale hoiaksin. Seda oli väga kurb vaadata.
Mõne aja pärast jäin ka teist last ootama. Mina olin ammu teadnud, et ei taha, et mu laps üksinda üles kasvaks. Tauno jaoks oli see ilmselt lihtsalt ühe mõnusa öö tulemus, millele ta väga ei mõelnud. Me küll ei kasutanud kaitsevahendit ja Tauno teadis seda, aga pärast rasedusest teada saamist hakkas ta ikkagi veel rohkem jooma.
Tauno teatas, et ta on ebakindel, et kas saame hakkama ja et ta näeb, et meil on ka ühe lapsega omavahel koosolemiseks aega vähe. Teadsin, et kui ütleksin, et kui ta ei jooks, jääks meil palju rohkem aega, et koos olla. See oleks kindlasti sõda tähendanud. See ei takistanud mul nii mõelda.”

Osavõtlik onu
Annika ohkab ja vaikib hetkeks. Näen, kuidas ta saadab pilguga mänguväljakul mängivaid lapsi ning naeratab vaikselt omaette.
“Kõigest hoolimata olid lapsed minu jaoks need, kelle üle sain iga päev rõõmustada. Isegi kui olin väsinud.
Pärast väiksema lapse sündi oli taas Kermo see, kes nendega tegeles. Nad istusid Taunoga ühel diivanil, ühes toas, aga laste onu võttis pigem nad sülle ja rääkis või ronis ka põrandale nendega mängima. Mitte laste isa.
Ühel õhtul panin ma lapsi magama. Kui elutuppa tagasi jõudsin, oli seal Kermo üksinda. Ta ütles, et Tauno oli ära kukkunud ning ta oli venna voodisse magama aidanud.
Siis juhtus kõige hullem, mis sel ajal juhtuda sai. Seisin alles ukseavas, kui Kermo küsis mu käest: “Kuidas sul läheb? Kuidas sul päriselt läheb?”
Tahtsin ta sel hetkel maha lüüa.”
Annika muigab, nii et ilmselgelt pole hetkel siiski juttu mõrvaplaanist.
“Suutsin vist kaks sekundit rahulikult hingata ning siis... lihtsalt purskasin nutma. Nii, nagu multikates, et vett voolab igas kaares,” naine vehib oma sõnade kinnituseks kätega kaasa ja näitab, kui kõrge kaarega ta pisarad lendasid.

Usaldus üha süveneb
Kermo oli kohe diivanist püsti ja kallistas mind. Tauno oli mind korduvalt nutmas näinud, kuid enamasti lihtsalt ootas, kuni ma ise järgi jätan. Sellepärast tahtsin algul tagasi astuda, kuid Kermo ei lasknud ning tõmbas endale veelgi lähemale ja silitas rahustavalt selga. Alles sel hetkel sain aru, kui pinges olin kogu aeg olnud.
Kui olin rahunenud, istusime diivanile ja rääkisime mitu tundi. Ma ei mäletanud, millal viimati kellelegi niiviisi kogu oma sisemuse tühjaks oleksin valanud. Mõnel hetkel tundsin, et tegelikult peaks Tauno seal olema, mu enda elukaaslane ja laste isa. Aga ta ei olnud. Ja ma ei näinud, et see ka kunagi juhtuks, sest nii kui püüdsime omavahel millestki rääkida, hakkas mees jooma, sest ta ütles, et mina tekitan talle pingeid.
Edaspidi rääkisimegi Kermoga üha tihemini. Enamasti ikka samamoodi, et tema istus Taunoga koos diivanil teleka ees. Muutus see, et Kermo ei joonud enam vennaga koos nii palju. Jah, tal oli küll õllepurk käes, aga nägin, et see oli pigem moe pärast. Taunot meie vestlused pigem tüütasid, nii et ta jättis meid hea meelega aeg-ajalt üksi ja läks magama ära. Siis aga kõik muutus.”

Ukse taga on politsei
Annika lasteb pilgu kuhugi kaugusse ning vaikib taas hetke.
“Ühel õhtul kuulsin koputust uksele. Seal olid kaks politseinikku. Nad ütlesid, et Taunoga on juhtunud õnnetus ja... teda pole enam.”
Annika võitleb silmi tikkuvate pisaratega. Mõne hetke pärast on aga valmis jätkama.
“Loomulikult ma nutsin, aga ... veelgi rohkem olin tige. Tauno sai surma, sest läks purjus peaga autoga õhtul tanklast juua juurde tooma ning sõitis rekkale otsa. Tema jaoks oli alkohol tähtsam kui pere ning tal polnud probleem, et alkoholi pärast eluga riskida.  
Ma olin tige, et ei saanudki temaga kunagi kõigi teemasid selgeks rääkida. Rääkisin ta vennaga rohkem kui ta endaga, sest ta kordas, et on nii pinges ja kardab, et me ei saa hakkama. Nende hirmude pärast võttis ta ennast meilt ära. Selle asemel, et midagi teha, otsustas ta alkoholi kasuks. Jah, ma ei anna talle seda kunagi andeks, et ta ära suri... või noh, äkki kunagi. Praegu on alles raske.”

Ka joodik vajab usaldust
Kermo oli samuti pärast venna matuseid täiesti murtud. Ta suutis minuga rääkida nii palju, et mina selles keerulises suhtes mõistuse juurde jääks, aga oma vennaga mitte. Teadsime mõlemad, et kui Taunol oleks olnud inimene, keda ta oleks usaldanud, oleks ka tema ellu jäänud ja pingeid teisiti maandanud. Aga tal ei olnud. Kuigi me mõlemad Kermoga olime seal olemas.”
Naine ohkab sügavalt.
“Saame Kermoga siiani väga hästi läbi. Mina õppisin aga seda, et ka meeste jaoks on ülimalt oluline, et nad õpiks rääkima. Veider oli kogeda, kuidas ühest perest pärit üks vend seda oskab ja tahab ja teine mitte.
Oma loo jagamisega tahan julgustada neid, kes selliseid pingeid alkoholi matvaid mehi tunnevad, et nendega tasub siiski proovida rääkida. Et leiduks teine tee pingete maandamiseks. Üks asi on see, et Tauno enda elu ära rikkus... või noh- lõpetas. Aga samas jättis ta ka mulle kaela koorma rääkimata juttude ning arutamata teemadega. Rääkimata sellest, et ta meie lapsed ilma isata jättis.
Me saame hakkama. Läksin tagasi kooli ja poole kohaga tööle ning olen oma tutvusringi kasvatanud. Aga äkki aitab meie lugu mõne teise perekonna loo teisiti lõpetada.”



Vaadatud 1815 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jevgeenia Joodik

Alkoholism on turundusvõte... Vötame mõnuga...

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi