Ainult ­rügades saab ­inimeseks

02.08.2020 23:20
Kristine Kaasonen Illustreeriv pilt
Kommentaarid
4
Foto:

Oma lapsepõlve sõbrannaga oleme mõlemad sellised poolmaakad: mõlemad kasvasime suviti maal vanaema juures, kus olid pikad kartulipõllud, kasvuhoone täis head-paremat ning varasemal ajal olid olemas isegi lehmad, lambad ja kanad.

Talviti käisime pealinnas koolis, aga igal vaheajal olime nagu viis kopikat taas vana­emade juures. Ühesõnaga, selleks et aga mängima pääseda, olime mõlemad sunnitud eelnevalt tegema põllutöid, sest vanemad lihtsalt käskisid ja nii oli kõigi ümbruskaudsete lastega. Iga suvi oli kohustuslikus päeva­korras peenarde rohimine ja marjade korjamine. Ja oi kuidas me seda vihkasime!
Harvad ei olnud juhused, kus hommikul sai põllule mindud suure jonni ja nutuga, aga paraku ei aidanud see tõrkumine üldse, vaid lükkas mängimise hoopis tükk maad edasi. Tol korral taaskord põllul olles, andsime sõbrannaga pühaliku vande, et kui suureks kasvame, siis meie enam kartuleid istutama ega marju korjama ei hakka. Lihtsalt nii pealesunnitud ja vastik oli see tegevus.

Elu muutus, aga harjumused jäävad
Aeg läks edasi ja lapsed ei ole enam lapsed, aga jäänud on massiivne põllukultuuride kasvatamisvajadus tibide vanematel. Minu vanaemal tervist enam ei ole, aga alles on jäänud nõukaajale omane suur tahe ja kartus, et äkki saavad poest asjad otsa. Talumaja on ammu maha müüdud, aga igal kevadel topib ta järjepanu suvila olematule krundile põllu­kultuure, nii et kõik on pilgeni täis.
Meil ei ole suur pere, aga tomateid-kurke kasvatatakse nagu sajale inimesele. Ja loomulikult on jäänud see igasuvine kemplus, et kes nüüd tuleb kastma, kasvatama, rohima? Vanaema kindel veendumus on nõukaaja moto: ainult rügades saab inimeseks ja talvevaru tuleb kasvatada vere hinnaga. Ja kui sa juba sõrme ulatad, siis kindel on see, et tuleb päev otsa suvilas rügada, sest mitte ainult ei ole vaja korra tund aega muru niita, vaid vaja oleks lõigata ka puid-põõsaid, värvida aeda, parandada katust jms.
Vanaemale on mõttetu selgitada, et tegelikult piisaks talle vabalt neljast tomatist ja kolmest kurgist ning tervele suguvõsale ei peagi põllukultuure kasvatama. Tundub aga, et vanemale generatsioonile on iga sentimeeter maad puhas õnn ja kulla grammihinnaga – patt on seda katta ainult sordimuruga. Jah, tibidele on siiamaani vastumeelt nii marju korjata kui ka memme juures kartulit mullata.

Vaadatud 1242 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Borka

Kardan, et selliseid tööinimesi nagu olid meie vanaemad, enam ei ole. Aeg on teine ja võimalused teised.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi