Ainult Sinuga!

22.09.2020 13:00
Margit Peterson Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Laternapostid valgustavad sumeda suveöö külateed. Kusagil ­klähvib peni, nagu oleks tal hing paelaga kaelas. Rohutirtsude meloodia on kadunud, kuigi alles varahommikul häälitsesid nad sedavõrd valjult, et ma arvasin hetkeks, et mõni on sama unetu kui mina, laseb seda heli plaadilt.

Jah, august on mu lemmikkuu. ­Olgugi, et päevad on juba kahe kuu jagu lühemaks jäänud, elab ja helab loodus endiselt. Eriti romantilised on augustiööd mererannas, kui sul on kaasas kallim, kellega päeva õhtusse veeta, käsikäes ranna­ribal jalutada ja loojuva päikese lummusesse uppuda.
Ja augustiööd ...
Tookord oli ka augusti lõpp.
Seisime muuli alguses. Olime vaid meie kaks, ei kedagi teist. Just meie kaks. Seda kahe inimese tunnet tundsin sinuga tihti. Ainult sinuga. Nüüd olen ma üksi. Ihuüksi. Jah, ma ei tohiks nuriseda, mul on mu lapsed, on palju häid sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes on alati minu jaoks olemas. Aga ma olen ikkagi üksi, täiesti üksinda siin maailmas. Võin tunduda egoistina, aga nii ma tunnen. Ma olen hingelt üksik, sest minu hingesugulast ei ole enam minuga.
Kui septembrikuu näitas oma kirjumat palet ning iga põõsas ja puu lehvitas hüvastijätuks, ­lehvitasid sinagi, aga siis ma ei teadnud, et sellest saab meie viimane hommik, et see on meie viimane lehvitus, meie viimane koosveedetud hetk, aeg. Siis ma ei teadnud veel kui kuri saatus olla võib. Vaatasin sinisilmselt vasikapilgul maailmale otsa ja minu jaoks ei eksisterinud kurjust, ei eksisteerinud kurbust, valu ega hüvstijättu. Jah, just hüvasti­jättu, kuigi sellel sõnal või tundel on minu jaoks alati teistsugune kõla olnud, pisut nukker ja äraolev. Hüvasti tähendab minu jaoks igavesti lahkumist, mittekohtumist, aga millegipärast kasutatakse seda sõna ka teises kontekstis, umbes midagi sellist: “jätsin temaga selleks korraks hüvasti. “No ei, hüvasti jäetakse jäädavalt. Nii on. Või siis ei ole.”
Ootasin kannatamatult hommikuid, et särades ärgata, tööle minna ja koju naasta. Kõik tundus sujuvat. Päevad möödusid kiiresti ning iga kirjaümbrik, mis mulle postkastist vastu vaatas, pani mind suisa õitsema. Ei jäänud mu õide puhkemine ja sära kellelegi märkamatuks, pigem pimestas see nii mõnegi indiviidi silmi. Julgen praegugi veel tunnistada, et ma särasin, särasin palju rohkem, kui mõni diskokuulike diskoteegi laes. Ma särasin sisemiselt. Kui sa sisemiselt särad, särab kogu su olemus. Isegi vile ja luitunud kostüüm su seljas tundub erksavärviline. Isegi kurbuse­pisar särab ja helgib nagu kallis pärl, mis iial ei tuhmu.
„Kallis, sa oled parim, mis minuga eales juhtunud on! Sa oled kogu mu maailm, mu hing, mu kõige kallim aare siin maailmas! Me jääme kokku, igaveseks, kuni surm meid lahutab!“ Need olid su viimased sõnad mulle, enne, kui sind sõjaväteenistusse värbati. Ja mina ei jõudnudki midagi lausuda, ma ei jõudnud isegi hingata, sest kidakeelse noormehena sa mitte kunagi enne ei olnud ennast sõnades avanud. Tunnetes rääkisid sa minuga küll samas keeles, aga sõnad jäid keele taha peitu. Ma ei tundnud sind ära. Ma ei tundnud iseennastki ära, tüdrukut, kes mitte kunagi ei vaikinud. Tüdrukut, kes iga pisemagi lahkarvamuse lahti rääkis, ekstravert, nagu ma olen. Nüüd olid justkui osad vahetunud, sedavõrd kummaline tundus see hommik. Eriskummaline.
Kaks aastat elu ilm sinuta, ­ootuses ja lootuses, et ükskord sa naased, jääd minuga igaveseks, nii õnnes kui õnnetuses, nii kurbuses kui rõõmus, nii... Ma ei kaotanud hetkekski lootust sind kaotada. Ma ei kaotanud  pead ka nendel mõnel korral, mil ma kahe aasta jooksul sõbrannadega diskodel käisin ja nägusate noormeeste komplimentidega üle kallatud sain. Ma ei kaotanud pead ka siis, kui üks koolivend, kellesse ma lapsena armunud olin, mind ühel jaani­õhtul koju saatis. Jah, meie osad olid vahetunud, nüüd oli tema minusse lootusetult armunud. Aga ma jäin endaks, ma ei lubanud armunud koolivennal isegi koduväravas oma kätt suudelda. Tõsi küll, süümepiinad tekkisid küll, tekkisid juba sellest, et ma teda saatjaks lubasin. Aga tegelikult ma lihtsalt kartsin, kartsin üksinda jaaniööl viiekilomeetrist külateed koju kõmpida, sest, nägusa neiuna, mul austajatest puudust ei olnud. Kartsin, et mõni võib kättemaksuks, et ma ta tunnetele ei vasta, minule halba teha. Aga ma rääksin sellest kõigest sulle, rääkisin detailselt. Sa mõistsid mind, sa usaldasid mind, nagu mina sind. Ainult sinuga tundsin kahe inimese tunnet, mis on nii üks, nagu elaksime ühes isiksuses.
Vaid nädalajagu päevi veel ja ma saan oma maailma kallima inimese käte vahele. Vaid nädal veel, hõiskas mu süda. Hõiskas mu hing, aga miski minu sees oli totaalselt katki, miski, millele ma toona tähelepanu osutada ei osanud, või ei tahtnud. Või valdas mind hirm, et äkki oleme nende kahe aasta jooksul lahku kasvanud? Äkki meie vahel ei ole enam kirge, ei ole armastust. Olin lugenud, et ajapikku armastus tuhmub või koguni kaob. Ma ei usu seda. Armastus ei tuhmu ega kao. Kaob armumine, see segane ent ometigi õnnis tunne, pigem lihahimu, seksuaalne tõmme, millel ei tarvitse armastusega mingit seost olla. Armastus ja ­armatsemine on kaks täiesti erinevat tunnet, kaks täiesti erinevat maailma. Meie ­armastasime teineteist. ­Armastame siiani.

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 175 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi