Ajakirjandus 30 aastat hiljem: kas kriis vaatab aknast sisse?

„Iga teravama loo kirjutaja pea kohal ripub kohtugiljotiin,” arutleb viimase 30 aasta ajakirjandusarengute üle meediajuht Toomas Leito.

Üheksakümnendate ajakirjanduse üks märksõnu on sõltumatu ajakirjanduse teke ja areng. Mil määral oli ajakirjandus siis tegelikult sõltumatu?
Sõltumatu ajakirjandus on demokraatliku ja vaba ühiskonna peegel. Eestis tekkis sõltumatu ajakirjandus koos liikumisega iseseisva rahvusriigi poole. Esimeseks pöördepunktiks oli 1988. aasta sügis kui võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon ja tekkisid eralehed (Eesti Ekspress, Äripäev, Nelli Teataja). Teine pöördepunkt oli ajalehtede erastamine, mis andis neile poliitilise sõltumatuse. Arvan, et siis oli ajakirjandus ka tegelikult vaba, mida tumestasid vaid mõne uue omaniku ambitsioonid mõjutada liigselt talle kuuluva väljaande sisu. Postimehe näite puhul maadleme tänaseni sama probleemiga.

Mis olid sinu jaoks isiklikud suurimad pöördepunktid 90ndatel ajakirjanduses töötades?
Kindlasti Rahva Hääle ebaõnnestunud erastamine, millega Laari valitsus hävitas turuliidriks olnud lehe.

Mida oleksid võinud – oma praeguse elukogemuse valguses – teisiti teha?
Targemalt ja jõulisemalt sekkuda ajakirjanduse erastamis-ärastamisprotsessi.

Millise toona läbi elatud juhtumi meenumine nüüdki veel emotsioone tekitab?
Rahva Hääle ajakirjanike vägivaldselt toimetuse ruumidest väljatõstmine ja H. H. Luige poolt Eesti Sõnumite jõu ja salakavalusega ülevõtmine, mis tähendas taaskord ühe päevalehe hävitamist.

Mille võtaksid üheksakümnendate ajakirjandusest 2019. aastasse üle?
Ajalehe tegemise entusiasmi ja rõõmu. Kõiki valdas tahe rääkida asjadest, millest varem ei kõneldud.

Just sel kümnendil sai noorusekultus sisse erilise hoo – ei seltskonnaväljaanded ega naisteajakirjad näinud kandvate lugude kangelastena kuigi meeleldi üle 40-aastaseid… Mis tundeid–mõtteid see täna tekitab?
Eks revolutsiooni teevad ikka noored. Riigikorra vahetus toimus küll ilma paukudeta, kuid väärtuste ümberhindamine toimus tormiliselt. Noorte iidoliteks ei kõlvanud vana korra ehitajad ja teenijaid. Pendel liikus ühest äärmusest teise. Eks ta vanema generatsiooni jaoks natukene kurb oli.

Mis sulle meenub seoses terminiga lapsreporter?
See oli kummaline periood eesti ajakirjanduses. Meedia mahu kasvades ei jätkunud koolitatud ajakirjanikke. Samuti paljud vanad tegijad põlati ära, sest eeldati, et nad ei suuda uuega kaasa minna. Tööle võeti palju juhuslikke noori. Osadest said korralikud ajakirjanikud, osad jäidki küündimatuteks kirjatsuradeks. Kahjuks lokkas koos sellega tohutu ebakompetentsus. Selle vastuolulise protsessi tulemusena sai meedia uusi tegijaid, kuid kaotas palju oma usaldusväärsusest. Praegu on ajakirjanduskorpus pigem vananev.

Mille poolest erines toonane toimetuseelu tänasest?
Konveiermeetodit oli vähem.

Üheksakümnendail olid ajakirjanikud hinnas, kõmulisemaid kirjutajaid meelitati ühest väljaandest teise, aina paremat palka pakkudes. Kuidas on muutunud ajakirjaniku ühiskondlik positsioon (palk, maine jmt)?
Siis olid ajakirjanike palgad ühed kõrgemad ühiskonnas. Nüüd jäävad need alla juristidele, arstidele, isegi õpetajate palgad on kohati paremad. Ka maine on langenud. Ajakirjaniku elukutse noori ei tõmba. Palju kurja on teinud isikuandmete ja eraelu kaitse jäigad seadusepügalad. Iga teravama loo kirjutaja pea kohal ripub kohtugiljotiin.

Mil määral mõjutas meie ajakirjandust rahvusvaheliste omanike tulek?
Positiivselt. Nad tõid tänapäevas meedia juhtimise kultuuri. Raha tuli lugeda, kuid ajakirjanikele jäeti loominguvabadus. Nüüd on väliskapital trükimeedia turult lahkunud. Jäänud on Bonnier (Äripäev).

Kümnendi lõpul oli interneti mõjuvõim siinsel ajakirjandusmaastikul juba aimatav. Millal saabub Eestis viik digi- ja paberajakirjanduse vahel?
Digimeedia mõju ajakirjandusele on olnud tohutu. Osa ajakirjandusest on kolinud internetti (uudised, arvamuslood). Ometi on tõsise ajakirjandusliku mõõtme omandanud vaid mõned portaalid (Delfi, Postimees, Äripäev), millel on toeks paberväljaanded. Paberlehe kadumist on juba aastaid ennustatud. Nende levik küll kahaneb pidevalt 3-4% aastas, kuid ometi on asi surmast kaugel. Digimeedia võttis jõuliselt oma positsioonid sisse, nüüd järgneb valuline kooseksisteerimise periood, mis võib kesta kümneid aastaid. Paberleht on muutumas tarbekaubast luksuskaubaks.