Alaköli järv peidab endas mitut lahendamata mõistatust
Alaköli järve peetakse üheks ilusamaks järveks Kasahstanis. Lisaks on siinsel soolasel järveveel hulgaliselt tervendavaid toimeid, mistõttu igal aastal sõidavad siia kokku tuhanded terviseparandajad.
Ega tavalistestki turistidest, aga ka kaluritest ja linnuteadlastest puudust ei tunta – kõiki neid võib järve kallastel ringi luusimas näha. Samas on järvega seotud mitu legendi ja saladust, millele pole senini selgitust leitud.
Järves elasid ammustel aegadel draakonid
Kasahstani ja Hiina piiril asuv Alaköl on üsna suur ja muljetavaldav järv – pikkus on 104 ja laius 52 kilomeetrit, kaldajoon on 348 kilomeetrit pikk. Järve pindala on umbes 2650 km2. Suurim sügavus on 54 meetrit. Järves paikneb kolm saart, kus asuval looduskaitsealal pesitsevad maod ja linnud. Järve nimi Alaköl tähendab kasahhi keelest ümberpanduna eredat, kirevat ehk mitmevärvilist järve.
Kosmosest mõni aeg tagasi tehtud fotodel on näha Alaköli järvel mingit imelikku suurt lehtrit või keerist, mis teisalt meenutab hiiglaslikku silma. Kõige rohkem sarnaneb salapärane spiraal tornaado epitsentriga. Neid pilte uuris Almatõ elanik Andrei Vladimirov, kes rääkis netiportaalile Tengrinews: „Kõigepealt mõtlesin, et see on tekkinud puhkusehooajal järvel tiirutanud skuutritest ja muust tehnikast. Kuid tegelikult on hooaeg juba lõppemas. Kui see oleks kütuse- või õlikiht, siis on pindala liiga väike. Kui tegu oleks veekeerisega, siis oleks hukkunud kümneid inimesi, sest nad käivad veel suplemas.“
Samal ajal kinnitas Al-Farabi nimelise Kasahhi Riikliku Ülikooli meteoroloogia ja hüdroloogia kateedri juhataja Rustam Abdrahimov, et Alaköli põhjareljeefis pole mingeid muutusi täheldatud. Professori sõnul pole fotodel midagi salapärast ega hirmuäratavat: „Sputnikupiltidel on kujutatud optilisi efekte. Alakölil ei ole fikseeritud ühtki ebaharilikku olukorda.“
Seega on endiselt lahtine, mida oli kujutatud satelliidifotodel, sest arvamusi on mitmeid ja faktiliselt pole suudetud midagi tõestada.
Kuna Alaköliga on aegade vältel olnud seotud mitmeid saladusi ja mõistatusi, siis on paranormaalsete nähtuste uurija Kuandõk Žumanov rääkinud nendest mõistatustest ajakirjandusele lähemalt. Tema sõnutsi olid iidsed hiinlased juba sajanditel enne Kristust veendunud, et selles järves elutsevad draakonid.
Itaallasest frantsiskaani munk Giovanni da Pian del Carpine (ca 1182-1252), kes esimese eurooplasena külastas Mongoolia impeeriumi, olevat selle järve kaldal viibinud oma teekonnal Karakorumi linna. Munk jättis endast maha tänaseni säilinud reisikirjelduse, milles on juttu ka Alaköli järvest.
Pian del Carpine jutustab salapärasest mäest, mis aeg-ajalt paiskab ümbruskonda tugevaid torme: „Me avastasime mingi mere, mis pole väga suur ja mille nimi on meile teadmata, kuna me ei küsinud seda. Selle mere kaldal seisab mingi väike mägi, milles, nagu räägitakse, asub mingisugune avaus, kust talviti pääsevad valla suured tormituuled, mistõttu inimestel on raske ja lausa ohtlik liikuda. Suvel on aga sealt kuulda tuulemüra, kuid elanike kinnitusel puhub siis sellest avausest nõrgemini.“
Pikka aega arvati, et tegemist võib olla vulkaaniga, kuid hilisemad uuringud ja ekspeditsioonid ei leidnud sellele versioonile faktilist kinnitust. Muide, ühe ekspeditsiooni Alaköli piirkonda tegi 1840. aastatel ka Tartu ülikoolis õppinud mineraloog Alexander Gustav von Schrenck (1816-1876), kellest sai hiljem Tartu ülikooli õppejõud ja Tartu Loodusuurijate Seltsi üks asutajaid. Nii ei osata siiani oletada, millisest loodusnähtusest rääkis itaallane.
Jätkub ajakirjas...