Anu Pahka – Eesti esimene nais­ohvitserist šamaan

Selleks, et šamaaniks saada, peavad soodumused olema. Need võivad mingis situatsioonis avalduda, sul tekib huvi ning sa pühendadki ennast sellistele asjadele. Mulle on nõidus ja šamanism oma müstilisusega ammu huvi pakkunud ja nii seda rada astuma hakkasingi.

Kõige suurema tõuke andis ema surm, kui ema ennast ilmutas − õnnelikuna teispoolsuses. Ema ütles, et see oli tema soov, ja kui ma unes seda teispoolsust nägin, siis sain aru, et see eksisteeribki, kõigile.

Pärast seda asi algaski
Ema soov oligi siitilmast lahkuda. 40 päeva pärast surma mu ema tuli ja ütles mulle unes, et see oli tema soov ära minna, kuna ta oli oma asjad siin ilmas kõik ära teinud. Pärast seda hakkasingi selle valdkonnaga tasapisi süvitsi tegelema. Läksin intuitiivteaduste kooli, lõpetasin selle.
Tegin läbi reiki koolitused, siis hakkasin käima šamaanirännakutel. Esimese šamaanitrummi tegin Tõnu Talimaa juures, teise Inge Saare juures. Trumm tuleb teha ise algusest lõpuni. Hiljem Inge kinkis mulle ka pisikese roosa reisitrummi, mida on hea kotti kaasa pakkida, sest ilma trummita ma ei saa. Šamaanirännakutel all ja ülal maailmas käin trummipõrina saatel. Trumm on abivahend, mis ravib ja annab vastuseid.
Mind huvitab šamanism, sest see on seotud looduse ja loodusetundmisega. Pärast seda hakkasin huvi tundma maagia vastu, just valge maagia vastu. Loitsud, neli elementi − õhk, tuli, vesi, maa −, et mida need inimesele elus kaasa annavad.

Tee, mis sa teed, ära kurja tee
Tegelen väikestviisi valge maagiaga: proovin inimesi aidata sõnaga ja mõtte jõuga ning jõuda selleni, et inimesed ise saavad aru, et nad on suutelised oma elu muutma.
Pean kinni Wicca pühadest sõnadest: tee, mis sa teed, ära kurja tee. See tuleb kolm korda tagasi. Elan põhimõttega teha inimestele alati head. Samuti soovitan õppida inimestel andestama. Tõeliselt, südamest andestama, ilma halba soovimata. Andestada tuleb südamest. See tähendab, et ka päriselt negatiivsel minna lasta. Kindlasti tuleks hoiduda sellisest emotsioonist nagu kadedus.
Praegu tegelen peamiselt noorte ja lastega, aitan neid ja õpetan loodust austama, hoidma ja väärtustama ning omavahelisi suhteid parandama. Teen ka ravi­massaaži ja nõustan. Samas ei kipu ma igaühele nõu andma. Ma ei roni ise kellegi keskkonda, sest see pole õige. Ka siis, kui minu käest palutakse abi, vaatan ma enne tükk aega, kas saan seda inimest üldse aidata või ei saa. Kui ei saa või kui inimene pöördub minu poole lihtsalt uudishimust, ei hakka ma üldse tegelema.

Parim on see, kui iga inimene ise ennast aitaks
Ma ei saa inimest aidata, kui ta ei usu ja kui ta ajab sõrad vastu. Vägisi kedagi aidata ei ole ka mõtet. Loomulik on ka see, et pimesi kedagi usaldada ei saa. Pead end tõestama ja siis ta avastab, et räägidki õigust ja hakkab usaldama.
Parim on siiski see, kui iga ini­mene ise ennast aitaks. Inimesed tihti suruvad hirmud ja emotsioonid alla. Need löövad mingil hetkel, kui mõõt on täis, tervisehäda või olmeprobleemidena välja.
Esmase teraapiana soovitan lihtsalt füüsilist aktiivsust. See aitab stressi maandada ja mõtteid korrastada. Aga aitab ka, kui ennast lihtsalt tühjaks rääkida. Indiaanlastel on selline tore asi nagu kõnepulk. Kui kodus on suhteprobleemid, siis väikestest asjadest tulevad suured just seepärast, et teist ei kuulata ära. Kelle käes kõnepulk on, see kõneleb. Teine ootab vaikides oma järge ja kuulab. Oluline on, et ei lähe vaidluseks. Nii saab kõik klaarida. Nii sünnivad lahendused. Meestel-naistel on siiski pisukesed erinevused stressimaandusel. Kui meestel on halb olla, siis mehed peavad leidma sõbra ja temaga koos aega veetma, aga kui naisel on halb, siis peab ta olema üksi ja asja seedima rahulikult.

Jätkub ajakirjas...