Appi, ma armastan rassisti!

Vabakutseline kunstnik ja fotograaf Siiri (34) on kogu elu olnud salliva maailmavaatega naisterahvas. Kas suhe teistmoodi mõtleva mehega on reaalne?

„Minu jaoks on isegi õõvastav mõelda, et keegi ei salli kedagi tema nahavärvi või sooliste eelistuste pärast. Minu tutvusringkonnas on nii LGBT inimesi kui ka tumedama nahavärviga inimesi ning vajadusel kaitsen neid alati. Ma olen avatud meeltega ja maailmas palju ringi reisinud, rassivihale minu maailmas ruumi ei ole... Vähemalt arvasin ma seda seniks, kuni ilmus välja üks vana tuttav, kes mulle kunagi meeldis,” alustab Siiri oma lugu.

Kauaaegne tuttav
„Tutvusin temaga kunagi kooli ajal, aga kuna mul oli toona oma poiss-sõber, siis ma eriti kaugele asjal minna ei lasknud,” räägib naine.
„Tema tegemistega olen sotsiaalmeedia vahendusel siiani kursis olnud ja alati, kui nägime, siis ikka vahetasime paar sõna ka. Samuti olen tema maailmavaadetega kursis, mis minu omadest erineb kategooriliselt.
Ütleme siis otse, et tegemist natsi ja rassistiga, kes ei pea paljuks seda ka kõvasti välja reklaamida, mul ei ole ühtegi teist sellist tuttavat. Ma isegi ei kujutaks ette, et mõne sellise inimesega tutvuksin või tutvuda tahan, hoian sellisest kaadrist heaga eemale. Kuid temaga on kuidagi teisiti, ilmselt selletõttu, et tunnen ju teda juba 15 aastat.”

Rassist saadaval
„Kuna tema elukorraldus on muutunud, siis olen sattunud temaga natuke rohkem rääkima ja üllatuslikult kokku ka mõnel peol, seda eeldatavasti ikka juhuslikult, kuna ta saab käia ju nüüd igal pool. Ei saa öelda, et tegemist oleks mingi suvalise lumpen-natsiga, tegemist on küllaltki intelligentse ja andeka inimesega, kes on omamoodi mind alati võlunud, ma isegi ei ta miks, aga on, ju siis tunnete vastu ei saa.
Samas olen endale kohe kainelt aru andnud, et sellel suhtel ei saaks kunagi olla tulevikku, sest meie maailmad on ju nii erinevad, võiks öelda, et vastandlikud, kuid ometi on meil alati millestki rääkida.
Teda ei tundu minu maailmavaade häirivat, nimetab ka ennast sallivaks, aga oma põhimõtetest ta ei tagane ning ühest heast neegrinaljast ei ütle ta kunagi ära. Tema facebooki postitusi lugedes võtan kahe käega vahest peast kinni ja mõtlen, et kuidas mulle selline inimene meeldida saab, kuidas see on võimalik, aga ilmselt siis on,” arutleb Siiri kohvi rüübates. „Mina näiteks läheksin geiparaadile toetust avaldama, aga tema oleks oma sõpradega ju vastasleeris – mune loopimas.”

Ei saa mõtteid eemale
„Ikka ja jälle lähevad mõtted kuidagi tema peale, seda enam, et mul pole juba aastaid kedagi ning ta on öelnud, et võib läbi tulla. Peale surunud ta ennast pole ja väga pinda ka ei käi, lihtsalt on öelnud, et võib tulla ja minna.
See kõik viis mind ajas tagasi umbes 15 aastat, kui ta mulle reaalselt meeldis ja kiusatus on suur, kuid ma ei kujutaks seda kõike ette, olen siiani alla surunud seda kõike, aga ikka kuidagi mõtlen talle, kuigi me mõlemad vist saame aru, et meie maailmad on nii erinevad, et me lihtsalt ei saaks koos olla. Või saaks?”