Armastatud tütrest sai DNA-parasiit

24.09.2017 11:30
Helen Mandel
Kommentaarid
4
Foto:

Omandivaidlused on ema ja tütre ajanud nii ­põhjalikult riidu, et omavahel pole enam ­võimalik rääkidagi.

Liivia elu kukkus kokku tunnil, kui ta leidis oma postkastist kirja, kus tütar soovitas tal kas kodust välja kolida või siis üüri maksma hakata.
„Aga see on ju minu kodu! Ainus, mis mul on ja mille nimel ma olen palju aastaid pangalaenu maksnud,” on Liivia jahmunud ja sügavalt kurb.
Loost arusaamiseks tuleb minna veidi ajas tagasi. Liivia on viiekümnendates edukas daam, kes lisaks karjääritegemisele on terve elu pühendunud oma tütrele. Tütar Juunika on juba kolmekümnendates – samuti kõrgelt haritud, kuid tööle asus alles sellest sügisest.
„Kuna ma ise tulen küllaltki raskest lapsepõlvest, olen alati tahtnud, et mu tütrel oleks kergem. Et ta saaks õppides kes­kenduda õppimisele, et tal poleks igapäevast muret äraelamise pärast,” jutustab Liivia.

Hülgamiste jada
„Kõige lühemalt võiks mu isikliku elu ajaloo kokku võtta nii, et kõigepealt hülgasid mu vanemad, siis mees ja nüüd laps,” nendib Liivia väga nukralt.
Veidi enam tema elu-olusse keskendudes võiks siiski välja tuua lugematu koguse muid teemasid. Liivial on väga hea haridus, isiklik raamatupidamisbüroo, koostöö väga mainekate asutustega, suurepärane vaimne ja füüsiline vorm... Lisaks sellele osaleb ta jõuliselt heategevuses ning on võrratu sõber ja matkakaaslane. Aga kõik see ei lohuta naist, kes tunneb, et on läbi kukkunud ühes oma elu rollidest, mida ta ise on pidanud kõige olulisemaks.
„Ma olen emotsionaalselt täiesti läbi. Lisaks sellele veel paanika – kus ma elama hakkan, kui tütar mu välja tõstab...” ahastab naine.

Olgu lapsel kergem...
Kui Liivia aastaid tagasi pangalaenuga kena ridaelamuboksi ostis, kirjutas ta selle kohe oma täiskasvanud tütre nimele.
Ema ja tütar elasid koos, sest nooremal naisel oli kõrgkool veel pooleli. Ema käis tööl, õppis töö kõrvalt juurde, maksis tütre koolikulud ja elamise ning tasus pangale laenumakseid. Loomulikult oli tema kanda ka kõik see, mis puudutas kodu sisustamist ja mööbli soetamist.
„Ma tegin seda rõõmuga – lõpuks ometi sain lubada enesele just sellist kodu, nagu olin soovinud,” tunnistab ta.
Sama rõõmuga maksis ta kõik oma tütre arved: olgu lapsel kergem kui temal endal olnud on. Tütar ei valmistanud pettumusi. Omandatud sai üks haridus, siis teine. Emal polnud rahast kahju ning kui tütar tahtis ka tasulisse magist­riõppesse minna, pidas Liivia kulude kandmist igati normaalseks.

Fond tütre kodu jaoks
Lisaks pangalaenu maksmisele pani Liivia igas kuus raha kõrvale ka selleks, et tütar ühel päeval, kui koolid läbi ja töökoht leitud, ka enesele oma kodu võiks soetada.
„Ma pole kunagi mõelnud, et me peaksime aegade otsani koos elama,” märgib naine. „Ikka tahavad ju noored millalgi oma elu peale. Mõtlesin nii, et kogun talle kokku korteri sissemakse raha ning kui ta on enesele töö leidnud, saab ta ise laenu võtta.”
Kui Juunika aastat-poolteist tagasi emale oma peikat tutvustas, võttis Liivia ka Viljari lahkelt vastu. Osa aega elasid noored tema juures, sest Viljari üürikorter asus teises Eesti otsas. Töökoht oli mehel korralik ning Liivia arvates oli hea see, et tema tütar oli leidnud inimese, kes oli talle oluline.
Elu kulges omasoodu. Viljar käis tööl, ajas oma asju ning semmis Juunikaga. Noor ja armunud naine läbis magistri­õpingud ning käis (ikka ema kulul!) reisimas, ema Liivia aga panustas üha enam ja enam – töö, sport, heategevus, elukestev õpe...
Pangalaen sai makstud. Seetõttu sai ema hoogsamalt panustada ka tütre tulevase iseseisva kodu sissemaksefondi.

Noorte jahmatav otsus
Juunika ja Viljari suhe arenes vaikselt üha kindlamaks. Ka Juunikal endal tundus ema hinnangul kõik korras olevat. Värske magister kandideeris ühte kooli ja sai õpetajaks. Ema ja tütre läbisaamine oli hea. Justkui paremgi, kui paljudel teistel sõpruskonnas – koos osaleti väga erinevatel üritustel, tehti sporti ja kunsti, käidi koos rändamas.
Kui Viljar ja Juunika otsustasid koos korteri osta, oli ema Liivia rahul. Ainus, millest ta aru ei saanud ning mis teda tõsiselt häiris, oli tütre teade, et nemad on traditsioone austavad inimesed ja kodu ostetakse mehe nimele.
„Võiks siis suures traditsioonide austamise vaimus abielluda ka,” märkis ema, aga see jutt tütrele ei meeldinud.

Oma lapse vastu kohtusse?
Liivia püüdis tütart veenda, et see kergekäeliselt rumalat otsust ei teeks. „Kui nad lahku lähevad, on korter mehe oma. Mis siis, et tütar maksis sissemaksu. Mis siis, et mina selle raha teenisin ja minu kodu tagatiseks on,” arutleb raamatupidajast naine. Tütar aga peab sellist loogikat lihtsalt väiklaseks ning tema suuri tundeid halvustavaks. Liiviat segas ka see, et Viljar pidas ostetava kodu enese nimele kirjutamist igati enesestmõistetavaks. See pani armastava ema kahtlema – kas mees ikka lähtub sellest, mis tema naisele kõige parem on...
Juunika vastas omapoolse sammuga ning teatas emale, et tegelikult elab too ju tütrele kuuluvas majas. Mis on, kinnisturaamatusse vaadates, täiesti õige. Aga selles mõttes täiesti vale, et Juunika pole maja ostmisse ega arendamisse eurogagi panustanud.
Liivia teab, et kui ta tütre nõudmiste vastu hagi kohtusse annaks, siis ta ilmselt võidaks. Aga oma lapsega kohtuskäimise mõte ei meeldi talle põrmugi.
„Mis mul öelda on... Olen oma last alati väga armastanud. Nüüd aga tundub, et armastuse ja rahaga kasvatasin lähedase inimese asemel üles tõelise DNA-parasiidi,” on ema Liivia väga kurb.

Vaadatud 2463 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kui selliseid...

...kulutusi teha saab, siis pole ju ka uue kodu ostmine vms probleemiks. Tütre jultumus on iseasi ja teine teema, aga materiaalse poole teema siin artiklis on küll kahtlane - kuidas uut kodu või korterit ei saa selliste võimaluste juures?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi