Armastus on suurem tunne kui lihahimu
Seisan keset lagendikku, vaid hommikune udu on mu kaaslaseks. Kusagilt kaugustest kostub automootori mürinat, nagu lapsepõlves, kui ma seenemetsa ära eksisin ja mürinat kuuldes taas kodutee üles leidsin.
Alles eile tundus elu imeline. Alles eile olid sina, oli päike, oli heinamaa ... Alles eile.
Mõnikord usun ma saatusesse, mõnikord arvan, et inimene määrab oma saatuse ise. Ükski soolapuhumine ei suuda minule teed sillutada. Mitte ükski. Jah, ma tunnistan eksimusi, tunnistan ka oma vigu, ilma milleta poleks mind olemaski. Ilma sinuta pole mind olemas.
Kas sa tõesti lõid meie koosveedetud imelistele aastatele lihtsalt käega ja läksid? Läksid teise juurde.
Noorema ja kobedama juurde. Kas sa tõesti arvad, et sinust poole noorem tibi – see ta ju on - armastab sind nii nagu mina? Või mõtlesid sa selle kõik välja? Või mõtles küllust ihaldav piiga vale välja – et sinult last ootab?
Jah, sinust saaks hea isa
Sinust saaks ilmselt maailma parim isa, sest alati kui me oleme olnud laste seltskonnas, tiirlevad lapsed ümber sinu, suhtlevad sinuga ja lausa ripuvad su küljes. Aga mina olin ka valmis sulle lapse sünnitama ...
Mina olin valmis palju enamaks, sest ma armastan sind siiralt, armastan kogu südamest ja ma tean, et sa usud seda, et sa tunned seda. Minu armastust sinu vastu mitte tunda on võimatu, täiesti võimatu. Ja ma ei armasta oma armastust sinu vastu, armastan sind, sinu hinge, nägu, käsi, väikest varvast, kogu su olemust, ka siis, kui sa need, teadaolevad mõned korrad, meie abielu jooksul mulle sarvi tegid. Aga sa rääkisid kõigest, rääkisid ja palusid andeks, et mõningad korrad sõbraga pidu pannes eksiteele sattusid ja noore tibi kaisust ärkasid. Andsin sulle kõik andeks, andsin andeks ka iseendale, süüdistades ennast, et ma pole piisavalt hea naine, et sa kõrvalhüppeid teed.
Mõnikord ma mõtlen, et ehk ei ole sa mind kunagi armastanudki, sul oli minuga mugev, hea olla ja sa ei viitsinud lihtsalt vaeva näha, olin ju sinu jaoks kogu aeg olemas, iga su kõne peale lausa jooksin sinu manu.
Mõnikord ma mõtlen, et saatus ehk ongi ette määratud, ebaõiglaselt ette määratud. Eriti kui uskuda märke või tagantjärgi tarkust. Jah, neid vihjeid, mida ma ilmselt ei tahtnud näha, oli meie suhtes mitmeid. Küll laususid sa muie huuli, et pead mind noorema vastu välja vahetama, kui mul kusagilt valutas. Küll vihjasid sa meie vanusevahele, kuigi olen sinust vaid pool aastat vanem. Tõsi, need vihjed tegid ja teevad mulle haiget siiani, kuigi ma pigistasin silmad kinni ja lõõpisin vastu. Aga mu hing nuttis, mu habras hing sai haiget ja nuttis mu füüsise sees kuuldavalt, aga seda nuttu tajusin ja kuulsin vaid mina. Võibolla ka sina, aga sa ei teinud sellest numbrit, nagu ei teinud sa numbrit ka sellest kui mind mõnikord häiris, kuidas sa mu sõbrannadega flirtisid ning ma julgesin seda sulle öelda. Mitte kordagi sa ei saanud minu hingeseisundist aru, süüdistasid mind pigem armukadeduses. Tegelikult olid ja oled sa ise armukade, endale tunnistamata. Jah, ma olen seda meelt, et kui pole armukadedust, pole ka armastust, sest kui inimesed teineteist armastavad, on nende hinged nagu ühes kehastuses ja nad tunnevad seda tunnet. Ma ei lepi iial väitega et armukade inimene ei armasta oma partnerit. See on võimatu. Ta on ju ka tunnetega inimene ja kui ikka kahe inimese vahel on armastus, eksisteerib ka armukadedus.
Siiras õnn
Meie kooselu jooksul juhtus tihti ka nii, et kui mu mõni meestuttav julges sinu kuuldes mainida, et kui kena naine sul on, muutusid sa sekundi jooksul. Armukadedaks muutusid ja see tegi mulle pisut nalja, aga samas ka head meelt. Usun, et iga naine tunneb ennast hästi komplimente saades, isegi siis, kui seda teevad võõrad mehed. Minu meelest peaks ka mees selle üle pigem rõõmu tundma, kui ta naine on mõnele ta sõbrale silmarõõmuks. Aga mida mina ikka tean, eks vist tõesti on naise ja mehe maailm(avaade) erinev, totaalselt erinev.
Taas on sügis. Taas ma heietan mälestusi sinust, nagu igal päeval. Ma kas ei taha või ei suuda sinust lahti lasta. On see kinnisidee? Ma ei usu seda, sest ma ei sunni ennast seda tegema. Sa lihtsalt olid ja oled mu mõtetes, hinges, päevades, öödes. Sa lihtsalt oled minu jaoks olemas ka nüüd, kui füüsiliselt magad teise naise kaisus ja võib-olla oled isegi õnnelik. Aga ma tunnen rõõmu, kui sa õnnelik oled. Tunnen siirast rõõmu, nähes vaimusilmas sind naermas ja naeratamas, mida meie kooselu viimastel aastatel vähe juhtus või ei juhtunud üldse. Võimalik, et ma olen selle unustanud, võimalik et mäletan või tahan mäletada vaid kurbi ja valusaid hetki. Olen mõelnud et inimaju on ikka ebaõiglane, unustab või laseb lahti ilusatest situatsioonidest, selekteerides valusad hetked välja ja näidates neid pidevalt. Nagu oleks saatusesõrm mängus, selline agressiivne ja paha sõrm, mis mitte paigal püsida ei taha, urgitseb ja torgib neid kohti, kuhu ligilähedale ta isegi tulla ei tohiks, või siis ei peaks.
Kas ma peaksin oma eluga nii edasi minema, et hakkan mõtteid sinust alla suruma? No, kuidas see käib? Kuidas on võimalik mittemõelda inimesest, kes on su südames ja hinges nii ehedalt olemas, nagu poleks ta iial sulle selga pööranudki. Ja pealegi ma lähen eluga kogu aeg edasi sest tagasi minna ju ei saa, loodus pole seda minemist meile õpetanud, sest sammud lähevad ikka tuleviku suunas, mitte mineviku. See on võrreldav oma varjuga, üle mille sul üle hüpata ei õnnestu ka läbi imede. Ja imed, need on vaid illusioonid. Tõsi küll, ka mina tahan ja suudan vahel imedesse suskuda, aga tegelikult on see usk tühipaljas meelepett, enese pettus, mida ei eksisteeri, mille on indiviid ise välja mõelnud, oma rahustamiseks, või siis kasvõi rahuldamiseks.
Möödus kuid. Olin endaga palju tööd teinud. Ei, ma ei ole see inimene, kes iga murekoorma saabudes jookseb hingetohtri uksi kulutama. Ei, ei! Kaugel sellest! Vaid meie ise suudame ennast aidata. Nii nagu sigareti kimumine, on ajudes kinni ka meie nõrgad kohad, mis negatiivse energia ülekoormuse all võimenduvad. Ka tugevad kohd on seal ajukäärude vahel, aga võimenduvad alati need millises energeetikas inimene elab, mida ta enesesse võtab. Kõik saladused on meis endis peidus, ei mujal. Ei ole olemas depressiooni, on vaid oskamatus endaga hakkama saada, tahtejõu puudumine, enesehaletsus, mis päädib eluisu kaotusega. Ei aita siin antidepressandid ega hingetohtri stampõpetus ellujäämise mõttes. Vaid meie ise suudame ennast aidata! Vaid meie ise!
Depressioon on vaid ühise nimetaja alla panud laiskus, tahtmatus midagi teha ja nii loodabki inimene et teised suudavad teda aidata, aga kõik algab ikka endast.
Jah, ma olen endaga rahul. Olen alati endaga rahul olnud, kuigi ka minul on olnud raskemaid ja kergemaid hetki ja olen pidevalt pidanud kuulma, kuidas ma küll om koormaga hakkama saan, kuidas ma küll suudan kogu aeg positiivne olla. Ütlen ausalt, minu prioriteedid on paigas. Jah, need on ka nihkes olnud, olen ju minagi lihast, luust ja tunnetest inimene, mitte elutu robot, kellelel mehhaaniliselt hing sisse puhutakse ja keda uskuma jäädakse, nagu jumalat-illusiooni, keda pole olemas, pole olemas olnudki, keegi pole teda näinudki, aga inimaju on mõjutatav ja eriti siis, kui inimene on madalseisus ja laseb kellelgi teisel endale ajupesu teha, aga igasugust pesu peaksime ikka ise endale võimaldama. Siinkohal soovitan uurida Osho soovitusi, kes ei liigita ega suru inimesi raamidesse, soovitab neil jääda iseendaks, loota vaid iseendale, sest oma mateeriasse kehastume meie ise, ei keegi teine.
Istun eeltalvises õhtus arvuti taga ja loen oma mõtisklusi, mille sügise hakul kirja olen pannud. Mitte midagi ei ole muutunud, olen samal arvamusel. Minu tunded on täpselt samad. Olen õnnelik inimene ka nüüd, mil ikka sind veel minu kõrval ei ole. Kujutluses ju oled. Ma ei saa sind enda küljest rebida nagu mingit hilpu, mida ma enam ei vaja. Elan edasi koos sinuga.
Koputus. Kuulan. Vaikus. Luulud?
Uus koputus. Ilma pikemalt mõtlmata avan ukse. Pole ju vaja ennast üle mõelda, tean, et see oled sina ja et sa ei tulnud korraks. Usaldan oma vaistu. Avan ukse ja sa lausa kukud mulle kaela. „Armastus on kordi suurem tunne kui lihahimu,“ jäävad öösse saatma mind sinu südamega lausutud sõnad. Ma vaikin. Ma ei ütle midagi. Ma ei tõrele ega heida midagi ette, vaatan vaid sulle silma ja muud polegi vaja. Silmad kõnelevad rohkem kui sada sõna.
„Palju õnne, te saate beebi!“ lausub arst vastu jõululaupäeva.
Need, kes kokku on määratud, kokku ka jäävad, isegi siis kui saatus seab teele vingerpusse!