Armunud kaitseinglisse

14.04.2019 20:10
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Märt ärkas, ringutas, sügas voodiotsal istudes kukalt. Ta ehmatas, nähes võõrast blondiini oma voodis magamas, kes oigas läbi une, nagu näeks erootilist und.

Märt oli suures segaduses, tõusta oma voodist, võõras naine kogu alastuses tema kõrval ja püskikud vedelemas magamistoa ukselävel, see ei olnud just tavaline olukord. Ta mäletas, et läks peale lahutust kõrtsu pummeldama, aga edasine on tühi maa.
„Kuidas ma küll võisin mingi lehtsaba endaga kaasa tarida? Ma pole Varjest siiani üle saanud, aga juba magab mingi linnuke mu voodis õndsat und! See pole üldse minu moodi! See peab mingi eksitus olema!“ oli Märt hämmingus.
Mees tõusis, haaras nagist hommikumantli ja tuiutas tualetti, kui avastas oma genitaalid verisena.

„Pagan! Kas ma olen hulluks läinud või!?
Omast arust ma kasutan alati kondoomi, kui asi kipub vinklist välja minema! Ma kordan - kui kipub! Ma pole ometi mingi naistemees, kes esimesi ettejuhtuvaid eitesid koinima kipub! Kas ma tõesti rappisin seda võõrast eite ja veel ilma kaitsevahendita ja päevade ajal?
Kuidas muidu mu suguelund ja kintsud verised on? Fakk! Olen ikka idioot küll! See joomine tuleb ära lõpetada!“ vandus Märt tulist kurja, kui nägi voodikaaslast oma seljataga seismas, jalad ristis.
Märt lõpetas kusemise, tõmbas hõlmad koomale, vaatas kipras kulmudega naisele otsa ja kadus vannituppa ennast pesema. Ta nühkis ennast nii kõvasti, et lausa valus hakkas.
„Mis siis saab kui ma mõne suguhaiguse endale kallale olen saanud? Mis küll ometi saab? Varje tundus üsna nukker olema, kui me kohtumajast välja astusime, ehk oleks mul lootust siiski temaga veel ära leppida? Fakk! Ma olen ja jään ikka täielikuks idioodiks! Tormasin kohe lahutama, kui Varje ühe eksimusega hakkama saanud oli ja ise kordan sama viga! Ja tõele au andes, juhtus tema tiivaripsutus ka umbjoogisena, sest mu eksnaine ei kannata alkoholi, aga lapsepõlvesõbrannaga kokku saades sattusid naised liiga hoogu ja siis see juhtus, ta magas mu ülemusega ning mina ei suutnud andestada. Lisaks sellele, et ma lahutuse sisse andisn, kandsin keelt ja rikkusin ka ülemuse abielu ära. Olen hullem kui mõni armukade naine, kes ise igal võimalusel võõra mehega voodisse ronib, aga oma truus mehes abielurikkujat näeb.“
Kui Märt vannitoast magamistuppa naases, oli võõras naine ennast juba riidesse pannud ning vaatas häbeliku näoga Märti.
„Märt, ma hakkan minema. Kui sa tahad minuga suhelda, siis võta see,“ ulatas ta Märdile visiitkaardi ja läinud ta oligi.

Segadus Märdis aina süvenes
„Kummaline naine, kas ta siis peale vahekorda, eriti veel pahade päevade ajal, ennast ei pesegi? Jeebus, äkki oligi tegu mõne lohakaga, kes vett kardab ja alaliselt mehi kargab?“
Märt lukustas korteriukse, ampsas külmkapist lõigu heergingat ning värskavee pudeli ning loivas magamistuppa tagasi. Uni ei tahtnud enam tulla.
„Angela Laader – psühholoog,“ luges ta visiitkaarti.
„Püha jumal, kas tänapäeva psühholoogid ronivadki esimesel õhtul kohe võõraga voodisse? Kas neil pole üldse mingit austust enam, ei enese, ega patsiendtide vastu? Oot, oot, ma ju pole tema patsient! Või? Pagan, millega ma küll eile hakkama sain!?“ tagus mehe pea nagu trumm üha tugevamini ja tugevamini. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, läks võttis karbist lahustava aspiriini ning kulistas klaasi põhjani.
„Oi, kurat, Varje lemmik hommikumantel ripub siiani nagis! Annaks jumal, et ta sellele täna järgi ei tuleks!“ ehmatas Märt. Hirm tema sees aina kasvas. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, kontrollimaks, et ometi ta eksabikaasa hommikumantel verine ei ole. Õnneks oli see puhas ja ilmselt ka võõra poolt puutumata.
„Angela Laader, Angela, Angela - no ma ei mäleta, et mul oleks tutvusringkonnas mõnda Angelat olnud! Oot, üks kooliõde oli küll Angela-nimeline, aga see polnud kindlasti tema, ma pidanuks kooliõe ära tundma. See naine on või oli mulle täiesti võõras.



Aga siiski... Midagi ei klapi.
Kui ma meenutama hakkan, tantsisin ma üldse ühe brüneti slaavitariga, pagan! Me isegi amelesime ja panime tantsu ajal tatti! Uhh, mu pea tahab lõhkeda! Mis pagana sodi ma endale eile küll sisse jõin?“
Märt oli tunnetesegaduses magama jäänud ning paari tunni pärast ärkas ta telefonihelina peale.
„Mjardikene, sjina kjuuled vjoi?“ kuuldus läbi telefoni aktsendiga naisterahva hääl.
„Pagan, kes see nüüd veel on?“ mõtiskles Märt.
Mees arvas, et tegu on vale ühendusega, aga ta ei katkestanud ka kõnet, sest küsiti ju teda.
„Mis minuga küll toimub? Kes see küll on? Kes oli see võõras naine mu voodis? Mida nad kõik minust tahavad?“
„Mjardikene, mju kjallis Mjardikene, mina rjaegin, Niina oljen. Mjaletad ju?“oli helistaja järjekindel.
„Mäletan ikka. Miks ma ei peaks mäletama. Ega ma purjus ei olnud.“ tahtis Märt ennast õigustada, kuigi tal polnud õrna aimugi kellega suhtleb. Ta ei tundnud ühtegi Niinat omateada.
„Kjeera siss juks ljukust ljahti, ma oljen sju jukse taga.“ vastas hääl.
„Mida paganat! Üks eit alles lahkus ja nüüd on järgmine ukse taga! Mida kuradit need naised minust tahavad? Äkki Varje keerab käru?“ lausa värises süda Märdi rinnus. Mees ajas ennast voodist välja ja läks ust avama.
„Tjere, kjallis, ljasid mjind njii kaua ootaja, oij, oij, oij,“ rippus juba Niina Märdi kaelas.
„Mis kuradi kallis ma sulle olen!? Kes sind saatis? Varje, jah?!“ vihastas mees.
„Rjahune, kjallis, rjahune! Kjes veredega on kjokku juhendatud, njeed kjokku ka jaevad!“ ütles venelanna sõnad, mis meest ehmatasid. Talle meenus, kuidas ta hommikul tõustes ennast verisena avastas, kuid see polnud ju ometi see naine, kes ihualasti ta kõrval magas.
„Issand küll, mu gurust sõber jahus, et mul pidi mingisugune kaitseingel kogu aeg kaasas käima, kas üks neist naistest ongi mu kaitseingel? Usu siis neid teadjamehi või asju! Või siiski?“

Jätkub ajakirjas...

Vaadatud 390 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi