Augustiputš: KGB leidis siseministri voodi eest vereloigu
19. augustil on 1991. aasta augustiputši 28. aastapäev. Sündmuse ümber on olnud palju kuulujutte ja üks neist see, et NSV Liidu president Mihhail Gorbatsov oli riigipöörde planeerimisest teadlik, aga ei tahtnud n-ö käsi määrida ning sellepärast sõitis puhkusele Krimmi.
Selle väite on sajad tunnistajad, muu hulgas ka riigipöörajad ise, täiesti ümber lükanud. Teine kuulujutt on seotud siseminister Boriss Pugo enesetapuga, justkui oleks see olnud mõrv, mis lavastati enesetapuks.
Raamatus “KGB kirjutamata ajalugu” lahkab autor Leonid Mletšin põhjalikult riigipöördejärgset olukorda ja riigipöörajate vahistamist Venemaa KGB juhi Viktor Ivanenkoga. Viimane vahistas isklikult oma ülemuse, Nõukogude Liigu KGB esimehe Vladimir Krjutskovi, ja sõitis vahistama ka siseminister Boriss Pugot.
Kohtumised preestri ja pojaga
21. augustil, kui riigipööre oli ilmselgelt läbi kukkunud, tahtis Boriss Pugo kohtuda preestriga. Kedagi ei õnnestunud siseministeeriumi meelitada. Siis valetati metropoliit Pitirimile, et vaja on hinnata kurjategijatelt konfiskeeritud väärtuslikke ikoone. Tema saabus ministeeriumi. Ministri ja vaimuliku vestlus kestis poolteist tundi. Jõudnud seejärel koju, lasi Pugo turvamehed vabaks, kuid kaks jäid õue korda pidama. Pärast seda läks Pugo koos naisega samas majas elava poja korterisse.
Pugo poeg Vadim rääkis hiljem ülekuulajatele, et tema isa ütles emale: “Valjuša, ära lase tujul langeda. Nüüd tuleb teistsugune elu.”
Nad võtsid pojaga viina. Kuna minister arvas, et igal pool on pealtkuulamisseadmed, läksid nad pojaga rõdule. Pugo ütles pojale: “Vadim, kõik on läbi. [...] teil on tark isake, aga osteti ära viie kopika eest.”
Riiast pärit Boriss Pugo liitus riigipöörajatega tõepoolet viimasel hetkel.
“Mis nüüd saab?” küsis Vadim.
“Öösel tulevad vahistama,” vastas isa. Ja pärast tegi nalja: Meil on majas palju relvi, hakkame vastu tulistama.” Ja isa andis pojale püstoli Walther.
Nad lahkusid teineteisest kell kolm öösel. Poeg peitis püstoli õue. Hommikul äratas isa ta üles ja nõudis: “Tõuse üles, anna mulle püstol.”
Nüüd tegi Vadim nalja ja küsis, kas isa hakkab vastu tulistama. Ta pani dressid selga ja tõi isale püstoli. Vadim selgitas, et korteris oli mitu jahipüssi ja enestapu mõtet tal üldse ei tekkinud.
Jeltsin kuuleb enesetapust
22. augustil esines Vene NFSV Ülemnõukogu istungjärgul Boriss Jeltsin. Ta ütles, et selle hetke seisuga on kinni peetud endine kaitseminister Jazov, endine Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Krjutskov ja asepresident Janajev ning ministrite komitee esimehe Pavlovi juures haiglas on valve. Jeltsin lõpetas selle teema: “Praegu aga sõitis grupp siseministri juurde…” Ja kohe parandas ennast: “Endise siseministri juurde.”
Venemaa KBG esimees Ivanenko kirjeldas raamatus Pugo juhtumit nii. Korteriukse avas KGB rühmale üks vanapapi, kes ütles, et juhtus õnnetus. Vene KGB omad astusid korterisse ja nägid, et Pugo naine istus agoonias voodi lähedal vereloigus. Pugo ise lamas surnuna voodis, treeningdressid seljas. Grupp tegi kindlaks, et kõrvalisi isikuid korteris ei olnud ja see oli enesetapp. Ivanenko helistas Jeltsinile ja ütles , et Pugo laskis ennast maha. Jeltsin küsis väga pettunult, kuidas nad lubasid sel juhtuda. Ivanenko vastas, et lihtsalt juhtus nii.
Uurimine tegi kindlaks, et otsuse koos elust lahkuda olid Pugod vastu võtnud eelmisel õhtul. Pärast pojast lakuminekut 8 paiku hommikul oli minitser Pugo kirjutanud hüvastijätukirja, mis algas sõnadega: “Sooritasin endale täiesti ootamatult vea, mis on võrdväärne kuriteoga.” Kiri lõpeb nii: “Kallid Vadik, Elinka, Inna, ema Volodja, Geta, Raja, andke mulle andeks. See kõik oli viga. Elasin ausalt – kogu elu.”
Ka Pugo naine Valentina jättis hüvastijätukirja: “Minu kallid! Ei suuda rohkem elada. Ärge mõistke meid hukka. Hoolitsege vanaisa eest. Ema.”
Esmalt tulistas naist ja siis ennast
Juhtumi uurimisel tuvastati, et hommikul kümme minuti enne üheksat tulistas Pugo magamistoas püstolist Walther oma naisele meelekohta ja pärast seda endale pähe. Tema äi Ivan Golubev kuulis laske, läks nende tuppa ja nägi, et Pugo lamab voodis ning üleni verine naine istub põrandal.
Kümne minuti pärast jõudis kohale Pugo raviarst kos kiirabibrigaadiga ning tuvastas Boriss Pugo surma. Naine oli siis veel elus, aga suri kaks päeva hiljem teadvusele tulemata.
Ekspertiis ei jätnud mingit kahtlust, et kõigepelt tulistas Pugo oma naist ja siis iseennaast. Ka poeg ei kahelnud oma vanemate enesetapus.
Pugo lahkus elust aumehena. Teised riigipöörajad kahetsesid ka algul väga oma tegu, tundsid häbi ja mitu inimest kirjutas kahetsuskirju. Nad elasid aga häbi üle ja kuna nad jäid sisuliselt karistamata, hakkasid hiljem ennast õigustama ja rääkima, et nad ei teinudki midagi erilist.