Autoavarii jooksul ­sähvatasid ajus kaadrid seksist ja petmisest

Pruudi jagamine on raske ülesanne kõigile. Ent jahimehed, kel laetud püss alati käepärast, on teistest veelgi keerulisemas olukorras.

„Appikene! Pidurda, Peeter, pidurda, kas sa ei näe, et põder astus teele,” kiljatas  Kati esiistmel, kui nad olid jõudmas Keila-Joa  maanteel otse tee ääres kõrguvate  põliste mändide kohale.
Peeter vajutas pedaalidele, aga kiirust oli autol omajagu ja õnnetust vältida polnud enam võimalik. Instinktiivselt valis mees kokkupõrkeks suure sarvedega looma enda, sõites talle keset maanteed otse kõhu alla. Toimus mütsatus ja raksatus ning kogu auto esiklaasi kattis pruun karvane põdraihu.
Klaas purunes tuhandeks killuks, mis lendasid sõitjatele sülle ja näkku. Auto peatus. Suur loom, kes oli prantsatanud otse auto kapotile, vehkis jalgadega  nagu imik arstitädi juures kaalul, pööras  end siis püsti ja jätkas  longates oma teed metsatukka – kavatsetud suunas. Ümberringi peatusid autod. Peeter ja Kati  istusid rihmadega kinnitatult oma istmetel nagu soolasambad. Silme eest aga jooksis läbi kogu elatud elu.

Loomad meeldivad, jaht mitte
Tagantjärele vaadates tundus Peetrile, et tema saatus on nagu  metsloomade mustriga  ääristatud  laudlina, mille Peetri vanaema oli kunagi  hoole ja armastusega kangastelgedel kudunud ning  tütrele pulmadeks kinkinud. Seda pandi lauale küll enamasti ainult pühade ning sünnipäevade aegu, kuid poisile sööbisid vanaema loodud loomakesed alatiseks mällu. Eriline koht oli linal  sarvedega põtradel, jänestel ja rebastel.
“Need loomakesed toovad teile elus õnne,” oli vanaema öelnud.  Polnud ka ime, sest vanaisa Tõnis oli pidanud mõisas  jäägri ametit ning kõik tema kolm poegagi said vere kutsel jahimeesteks. Suguvõsa nooremal võsul Peetril aga  puudus jahikirg. Üheksakümneseks saanud naabripapi kinkis talle küll oma 16 kaliibrilise kaheraudse jahipüssi, öeldes: „Hirmuta sellega vähemalt jäneseid, kui nad tulevad aeda õunapuid koorima.“
Peeter andis ära ka jahimehe eksami ja sai püssiloa.  Teda kutsuti põdra- ning seajahile kaasa, kuid see oli rohkem jahiseltsi austusest tema suguvõsa jäägrite vastu, kui lootusest, et ta loomale pihta laseks.

Kuul vanalt rivaalilt
Kord põtrade jooksuajal pandi Peeter aga seisma metsasihile kütiliinile, kust koerte ja jahimeste ajujahi käigus pidi uhkete sarvedega isapõder üle jooksma. Peetrist sajakonna meetri kaugusel aga seisis, laetud püss käes,  põdra ootel ka Peetri kunagine koolivend Rein, mehe rivaal, kellelt ta kunagi pruudi Kati oli üle löönud. See romaan osutus mõlemale saatuslikuks.
Juhtus nii, et tookordsel põdra­jahil jooksis suur isapõder meeste vahelt läbi ning mõlemad püüdsid teda tabada. Väheste jahikogemustega Peeter tegi oma  „Tuulaga“ looma poole  törtsaka ära, kuid ei tabanud. Rein aga  põrutas  sihti ületavale põdrapullile oma kuulikarabiinist mitu lasku, kuid üks kuulidest riivas  õlast ka  Peetrit, kes valukarjega koos põdraga maha prantsatas.
Kiirabi viis Peetri haiglasse, põder aga toimetati pärast sarvede eemaldamist külmkambrisse. Selgus, et uhkel loomal olid eriliselt haruldased sarved. Trofee hinnati haruldaseks ja hinnaliseks. Lastud looma maksasöömine ja preemiapitsid jäeti õnnetuse tõttu jahimajas  siiski ära.

Juhtunu ei anna rahu
Jahijuht informeeris  õnnetusest korra kohaselt ka politseid ning mõlemal mehel tuli anda toimunust üksikasjalikud seletused.  
Õnnetuse uurijatel  tuli  esitada ka küsimusi Peetri-Reinu-Kati kunagise armukolmnurga ja  hilisemate  suhete  kohta. Armukadeduse,  kättemaksu või kuriteomotiivi aga ei tuvastatud.
Ometi ei andnud see sündmus ei meestele ega  Katile rahu. Naine külastas Peetrit haiglas  ja uuris  juhtunu kohta üksikasju. Siis helistas ta Reinule ja palus temaga   kohtumist. Nad kohtusid ühes linnaäärses kohvikus, et kohalikus rahvas mitte tähelepanu äratada.
Kati ja Reinu suhe oli kunagi olnud üsna kuum  ja naine oli temast ka rasedaks jäänud. Tegi küll aborti, kuid südamesse jäid haavad igaveseks. Rein oli abiellunud Kati sõbrannaga, kuid õnne see kooselu ei toonud ning paar läks peagi lahku.

Vana arm ei roosteta
Kas Reinu ja Kati vaheline vana arm ka  roostetas? Ei ta roostetanud! Meenub, kui kord sügisel septembris, just põtrade jooksuajal ja pärast õnnestunud jahti, helistas pisut vindine Rein Katile ja kutsus teda jahimajja kohtumisele.
Juhus oli igati soodne, sest Peeter oli   grupiga   sõitnud nädalaks Rootsi rahvusvahelisele metsandusnäitusele. Kati punnis küll algul Reinu kutsele vastu, kuid tundes end mehe äraoleku tõttu turvaliselt, istus oma punasesse Peugeot´sse ja sõitis jahimajja.
Rein ootas teda soojaks köetud hubases tares, kus oli kaetud hõrgutiste ja margikonjakiga ilustatud laud, tagakambris aga ootas karunahaga kaetud, metsaisanda käppade ja küüntega, magajaid kaisutav männipuust otstega voodi.
Ei saa öelda, et Kati olnuks litsakas naine, kes igal võimalusel  truudust murraks, kui oma meest käepärast ei ole. Asi on hoopis armastanud naise südames, mis on kunagi  mehe rinnal tuksunud ja talle kasvõi  ükski kord jäägitult andunud nii nagu oli juhtunud Katiga. Eriti siis, kui mehel on pärast temaga olnud suhet  elus viltu vedanud...
Kaminatuli lõi kuivade kuusepuude praksudes õdusas tares lõkkele ja pildus sädemeid laiale vaskplekile kolde ees. Kati vabastas end jupphaaval riietest, jättes selga vaid rinnahoidja, püksikud ja õlgadele õrna jakikese. Meestele meeldib ju naisi ise lahti riietada.

Jooksuaeg röövib viimsegi mõistuse
Ihaldatud  naise nägemine napis riietuses kergitas aga Reinu  meheau ega lasknud sellel enam  langeda. See meenutas talle jahil jooksuajal hormoonide küüsis püssi ette tormanud põdrapulli, kes oma keevalisuses ettevaatuse kaotas ja oma otsa leidis...
 Peetri ja Kati kokkupõrge jooksuajal teele tormanud  põd­raga Keila-Joa maanteel aga lõppes  suhteliselt õnnelikult. Mõlemal olid pea ja käed-jalad terved. Auto salong oli küll otsast otsani kruupideks pudenenud klaasikilde täis, kuid haavu need ei tekitanud.
Auto ise oli aga saanud kõvema matsu.  Raske loom oli  vajutanud oma kehaga autokatuse püstjaks telgiks, meenutades  hiinlaste elamuid või mongolite jurtasid.
Kõige rohkem üllatas aga Peetrit ja Katit vaatepilt auto taga. Põdrapull, kelle jalad olid kokkupõrkel autoga tänu kapotile tõstmisele terveks jäänud, oli pärast metsa põgenemist tulnud uuesti maanteele, et oma silmaga veenduda, mida ta  jooksuaja tuhinas korda oli saatnud.