Balti apell 40: mida teevad meie kangelased täna?

Eestlased ja venelased nõudsid murranguajal koos poliitvangi Mart Nikluse vabastamist. Plakateid kandes riskiti ise põlu alla sattuda.

Nõukogude poliitvangid istuksid ilma lihtrahva toetuseta tänaseni laagris või oleksid seal ammu surnud. Mitte ükski tippkommunist poleks neid välja aidanud, kui rahvas poleks seda nõudnud.
Mart Niklus oli tookord kõigi ausate inimeste suur kangelane, sest Balti apelli koostasid teatavasti aastal 1979 neli eestlast just Tartus – Nikluse kodus. Aga ärgem unustagem, et seda märgukirja toetasid ka viis moskvalast, nende seas akadeemik Andrei Sahharov, kelle kaudu kirja üks koopia raudse eesriide taha toimetati. Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimine ja Balti riikide saatuse otsustamine oli küll teada juba Nürnbergi kohtuprotsessil, aga selle meenutamine viis ometi paljud apelli toetajad vanglasse.

Tekkis vahetegemine ­rahvuse baasilt
Rahvas vajaks praegu uut Balti apelli, mis meenutaks vabale maailmale seda, et ammust apelli toetasid ka venelased, mitte need kompartei liikmed, kes on tänaseks suured rahvuslased. Solženitsõni käsikirja peideti samuti eestlasest kaasvangi, mitte venelasest vangivalvuri kodus. Rahvus polnud NSV Liidu ausale intelligentsile määrav tunnus inimese hindamisel, aga sai otsustavaks uues „demokraatlikus ja sallivas“ suhtumises venekeelsetesse kaasmaalastesse. Ekskommarid võisid vabalt kandideerida riigikogusse, aga venekeelne parteitu dissident mitte, sest tal olevat vale sünnikoht ja vale keel.
Jah, miks siiski endised poliitvangid ega ka mitte meie teised inimõiguslased kohe ei protesteerinud, et valest keelest märksa olulisem on vale ehk kollaborantlik elulugu? Miks näiteks Vikipeedia teatab, et Mart Niklus kartvat „Moskva-meelsuse pealetungi rahvuslusele“. Aga Moskva on kaugel, Tartu, kus keeldutakse Niklust aukodanikuks nimetamast, märksa ligemal. Ja kui meie kunagised iidolid samal kombel jätkavad, ülistades üksnes „rahvust“, mitte inimväärtust ja väärikust, siis saab Andrus Ansip, kes allkirjastas noorkommunistina Jüri Kuke vastased protokollid, kindlasti enne Tartusse ausamba kui Mart Niklus, sest Ansip on ometi eestlane, erinevalt näiteks Nikluse kunagisest Moskva sõbrast Sahharovist.
Ka meie võluv ja viisakas naispresident, kes häbeneb EKRE kõnepruuki, pole kunagi avalikult häbenenud meie lihtkodanike ebaõiglast kohtlemist nõukogude tippnomenklatuura poolt. Meie veetleva naispresidendi võitlemine EKRE „pahade sõnadega“ on sarnane nõukogude moraalimiilitsa pahandamisega, kui peldikuseinalt leiti mõni ebasünnis sõna või hipipoistel olid liiga pikad juuksed. Põhiprobleeme, mis rahva ropendama pannud, Kaljulaid kahjuks oma noomitustes ei ava, vihjab vaid ammustele vigadele. Aga kes ja kuidas peaks neid seadusi parandama?
Karistamatu „rahvuslus”
Eksvangide uut pöördumist ehk uut Balti apelli rikastunud nõukogude nomeklatuura uutest (kuri)tegudest arvestaks kindlasti kogu maailm (ja ka meie noorenenud riigikogu), sest niisugustel kartmatutel inimestel nagu Mart Niklus on endiselt tohutu autoriteet, kuigi kahjuks palju väiksem kui murranguajal, sest uusi (hea)tegusid pole ju lisandunud, on lisandunud vaid suur rahvuslus, mis kindel kaitsekilp ka kõige alatumatele eestlastele ja kompartei koorekihile, sest just tänu niisugusele „rahvuslusele“ on nad karistamatud.
Meie kirjanduslikud iidolid ja poliitvangid oleksid saanud üheskoos ära hoida suure vale ja moraalituse laine, mis tabas Eestit pärast murrangut nagu orkaan, kui hakati parteitut rahvusvähemust nimetama „okupantideks“ ja tegelikku nõukogude võimu ehk kompartei eliiti ülistama rahvuslike vabastajatena. Seda propagandat tehti väga ilukõneliselt ja kirjanduslikult, sest meie presidendiks oli ometi Lennart Meri ja tema õukonnaks ta sõbrad-kirjanikud. Tookord, jah, rahvas veel netiportaalides ei ropendanud, vaid uskus oma kirjanduslike iidolite kaunisõnalisi kõnesid.
Eestis oli kaks inimkooslust, mitte parteid, vaid just nimelt kaks inimrühmitust, keda rahvas tookord jäägitult usaldas kui „kommunismivastaseid“ ehk vale- ja ebaõigluse vastaseid. Nendeks olid endised vangid nagu näiteks Mart Niklus ja ka Lagle Parek, kes oli lühikest aega siseminister. Teiseks kultuurieliit, sest nõukogude luuletaja Jevgeni Jevtušenko ütles põhjendatult, et poeet oli NSV Liidus rohkemat kui poeet. Ja seda olid luuletajad ka Nõukogude Eestis. Kõige enam Juhan Viiding, kes tegi enesetapu, aga mitte vähem Paul-Eerik Rummo, kes on teinud minu jaoks reformipartei ühe asutajaliikmena moraalse enesetapu.
Tookord tundus see mulle uskumatuna, et tippkommunist Kallas ja tippluuletaja Rummo teevad koos ühe partei. Aga tegelikult oli see sama seaduspärane nagu tema isa Paul Rummo karjäär stalinistlikus Nõukogude Eestis, kus Rummo oli kogu aeg kõrgetel ametikohtadel ja teda isegi mitte ei küüditatud nagu paljusid teisi Stalinit toetanud haritlasi. Tänaseks on selge, et stalinistide suguvõsad ja eksvangid kujutasid vabadust ette hoopis teisiti, kui seda tegi rahvas seistes ühtses Balti ketis. Rahvas lootis valedeta Eestit, kus enam ei kehti nõukogulikud lahterdamised ja nuhkimised, et kes keda!? Taheti alustada puhtalt lehelt. Seda omandireform ja kodakondsusseadus teha ei lubanud.

Stalinistlikud luiskajad
Rahvas polnud arvestanud sellega, et stalinlike „platsipuhastajate“ järglased tahtsid korrata oma esivanemate kangelastegusid. Stalinistide pojad ja tütred olid tõesti kogu nõukogude aja luuletanud, aga see polnud mitte üksnes kirjanduslik luulelend, vaid ka poliitiline luuletamine ehk luiskamine, mida see privilegeeritud seltskond harrastas, hoides taskus kätt rusikas, et kord kätte maksta.
Kellele? Ükskõik kellele, aga olgu kättemaks magus! Ja see sai tõesti olema võimas, sest järjekordselt suudeti tuhandeid süütuid inimesi alandada. Kodakondsusetusega kanti Eesti Vabariigi elanike hulgast maha peaaegu kolmandik ja muudeti miljonärideks eriti kavalad parteinõunikud, kes oma ümbermaailmareisidega tänapäeval avalikult uhkeldavad. Mart Niklus teab nende edulugusid kindlasti minust paremini.
Eestlaste stagnaaegsed iidolid pole hakanud koos vastu kodakondsusseadusele, mis jättis Eesti Vabariigis inimõigusteta parteitu venekeelse vähemuse ja avas rikastumiseks rohelise tee nõukogude privilegeeritud ülemkihile. Kommunistlik nomenklatuura jätkas rahumeeli luksuslikku pillerkaaritamist rahva arvel, nagu nad oli seda alustanud NSV Liidu parteitegelinskitena. Eesti Vabariigis pole mõistetud avalikult hukka ühtegi rikastunud ja edukat tippkommunisti, kelle „edutee“ on olnud sama kuri kui oli kurjuse impeeriumis. Kodakondsusseadustega pole alandatud kogu tippnomenklatuurat, kelle hulka kuulusid ka loomeliidud, vaid hoopis kõiki venekeelseid, ka parteituid. Ja neid oli tuhandeid. Eksdissidendid hakkasid koos nõukogude eliidiga tegema sama karme seadusi nagu Stalini ajal, sest tookordsed kuriteod tuli ometi „heastada“. Aga kas saab midagi heaks teha kurjusega ja tuhandete inimeste kodude järjekordse vägivaldse omastamisega? Kas me oleme tõesti põhikirjaga eesti kultuuri nõudes asunud oma kultuuri sama usinalt hävitama nagu kord hävitasid kommunistid vabadust, võrdsust ja vendlust, mis oli nende lipukirjaks?

Eliit osutus halastamatuks
Aastal 1991 oleks kõik veel võimalik olnud. Meil olid ometi olemas vaprad teisitimõtlejad nagu Mart Niklus, keda Enn Tarto on nimetanud „vabadusvõitluse lipulaevaks“. Lisaks neile jumaldas rahvas tookord kirjanikke, keda peeti nõukogude korra vaenlasteks ja õigluse maaletoojateks.
Rahvas uskus, et vabas Eesti Vabariigis jõutakse varsti kindlasti kui mitte Šveitsi, siis igal juhul Soome tasemele. Aga seda ei juhtunud. Ja mitte üksnes seepärast, et silmakirjalikud (eks)kommunistid tahtsid veel rohkem rikastuda, vaid seepärast, et kogu meie eliit, kellesse rahvas uskus, lasi oma rahva halastamatult paljaks röövida. Mitte ükski kirjanik ega haritlane, kelle sõna oli rahvale püha, pole astunud otsustavalt välja kahe põhilise röövprojekti vastu, milleks muudeti nii omandireform kui ka venelaste kodakondsusetus. Aga veel suurem häving järgnes suurettevõtete erastamisele, mille omanikud rikastusid, aga müüsid siis ettevõtted edasi välismaalastele.
Ida-Virumaal viimasel aastal toimunu on ainult jäämäe tipp. Kommunistlikele direktoritele jäeti täielik ärivõim, nad võisid erastatud vara ja töölistega teha, mida vaid soovisid, sest see olevat kapitalism. Aga kommardirektor polnud kahjuks mingi õige kapitalist, kes oma äri ise üles ehitanud. Ta oli vaid ärastaja, kes omandas rahva vara. Ja müüs selle edasi, et ise nautida miljonärielu.
Aga mitte sellest ei kirjuta Balti apelli juubelil kangelased, keda ma kord austasin.
Kuna perestroika algatas NSV Liidu kompartei peasekretär, siis on arusaadav, kuidas (eks)kommunistidele oli avatud roheline tee oma kurja rikastumist jätkata ja isiklikku kurjust mitmekordistada. Ainsad, kes oleks suutnud kommunistliku „ärikapitalismi“ vastu võidelda, olid endised poliitvangid ja endised rahvusiidolid – kirjanikud, kunstnikud, teadlased. Miks nad seda ei teinud? Ega tee tänaseni? Ka mitte need, kes ise vaesunud ja paljaks varastatud?
Kuhu on jäänud meie kunagiste kangelaste õilsad ja kogu rahvast toetavad soovid, mis neid kord meie kangelasteks tegid?