Balti riigid maailmasõdade keerises

Riikidel ei ole sõpru, riikidel on huvid! Vaatleme Eesti ja Läti suhteid ja piiriküsimusi viimase saja aasta jooksul.

Üldjoontes määras XX sajandi näo loomulikult Versailles' rahuleping. Eelmise sajandi kõige tähelepanuväärsemad poliitilised sündmused Euroopas toimusid just peale I maailmasõda.
18. jaanuaril 1919 Versailles' lossis alustas oma tööd Pariisi rahukonverents, mis oli ajastatud täpselt samale päevale 1871, kui samas lossis esimene Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck kuulutas välja Saksa impeeriumi. Siis see päev tähendas Saksamaa võitu Prantsusmaa üle, nüüd aga häbiväärset kaotust. Venemaa ei olnud Versailles´se kutsutud, kuna ta 1918 lahkus sõjast. Olgu öeldud, et Bismarck Suurbritanniat ei usaldanud, Prantsusmaad lausa vihkas, kuid Venemaasse suhtus hästi.
Võitjad riigid – Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja USA koostasid rahulepingu teksti, kusjuures Itaalia tegeles sellega vähe, kuna tema astus nn kolmikliitu alles 1916. Loomulikult kõik teised kolm riiki püüdsid rahulepingus esile tõsta just oma riigi huvisid. Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis, mis jätkus ka peale lepingule allakirjutamist.
Versailles's langetatud otsused mõjutasid järgneva kahe aastakümne jooksul kogu Euroopa edasist arengut. Paljud ajaloolased on seisukohal, et just selle lepingu otsused sillutasid tee II maailmasõja puhkemisele.
Millised olid nõudmised Versailles’ konverentsil? Prantsusmaa peaminister Georges Clemencaeau nõudis, et purustatud Saksamaa maksaks maailmasõjas tekitatud kõikide kahjude eest. Suurbritannia peaminister David Loyd George oli targa ja kogenenud poliitikuna seisukohal, et Saksamaad ei tohi karistada liiga karmilt, sest see võib tulevikus suuri probleeme tekitada ning Saksamaa majandus tuleb kiiresti taastada. Itaalia peaministri Vittorio Orlando nõudmised olid võrdlemisi väikesed. USA president Tomas Vudro Wilson püüdis suurendada USA kohaolekut Euroopas. Sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid USA-st majanduslikult sõltuma. 1921. aastal oli nende võlg USA-le juba 21 miljardit dollarit. Ühtlasi tegi Wilson ettepaneku Versailles´ rahulepingusse paigutada juriidilised sätted, mis said aluseks Rahvaste Liidu tekkimisele, kus USA mängiks esimest viiulit Euroopa riikide vastuolude leevendamisel...

Balti riikide olukord
Eesti, Läti, Leedu ja Soome iseseisvumise algaastail leidus palju skeptikuid, eriti haritlaste seas, kes kinnitasid, et Balti väikeriigid ei suuda suveräänsetena püsida. Seda põhjendati mitte üksnes geopoliitiliste ja majanduslike argumentidega, vaid sellega, et neil rahvastel puudub riikliku elu korraldamiseks vajalik intellektuaalne potentsiaal, st riigimehed, diplomaadid, väejuhid, majandusmehed, pankurid, juristid jne. Samuti puudub neil majanduslik potentsiaal, kuna kõik need riigid on peamiselt seotud põllumajandusega ja seega ei saa neil olema omavahelist kaubavahetust. Muidugi oli nendel seisukohtadel oma tõepõhi all, kuna ajalugu on näidanud meile seda, et mitte Rahvaste Liit ega ÜRO ei hoia ära sõdasid, kus kõige suuremateks kannatajateks tavaliselt on ikkagi väikeriigid, vaid väikeriikide saatuse otsustavad ikka ja ainult suurriikide omavahelised konfliktid. Ka täna on suurriikide sõjaliseks tallermaaks jälle kujunenud Balti riigid.
Kuid on teada, et rasketel murrangumomentidel on ikka leidunud isiksusi, kes suutsid oma rahva huvides realiseerida suurriikide poolt pakutud isegi neid väheseid võimalusi. Selliseks meesteks, kes võrdväärsete tegijatena tõusid Euroopa poliitikute ja diplomaatide perre, olid eelkõige lätlane Zigfrids Anna Meierovics ja soomlane Carl Georg Emil Mannerheim.

Andekaim diplomaat
Zigfrids Anna Meierovics (1887-1925, sai surma autoõnnetusel). Teda peetakse Balti riikide kõige andekamaks diplomaadiks, kelle nimega oli seotud eriti Eesti ja Läti erinevate eluvaldkondade areng iseseisvuse algaastail. Meierovics oli Läti välisminister aastail 1919–1924 ja aastail 1924–1925 tervelt kaheksas erinevas valitsuses ning aastail 1921–1923 ja 1923–1924 ühtlasi peaminister. Ta oli lõunanaabrite silmapaistvamaid poliitikuid. Meierovics oli 1911 lõpetanud Riia polütehnilise ülikooli majanduskandidaadina kaubanduse alal. Tema isa Herman Meierovics oli kõrghariduse omandanud Tartu ülikooli arstiteaduskonnas.
Pärast Veebruarirevolutsiooni tuli Meierovics Riiga, esimesed diplomaadikogemused sai ta läbirääkimistel Vene Ajutise Valitsusega Petrogradis. Tookord oli Läti olukord väga keeruline. Saksa väed olid juba 1915 okupeerinud Läti lõunaosa kuni Daugava jõeni ja umbkaudu 750 tuh Läti elanikku evakueerus tagalasse. Välisministeeriumi juhtimise võttis Meierovics üle juulis 1919, kui Läti Ajutine Valitsus pärast Landeswehr'i purustamist Liepajast Riiga saabus.
Peagi avaldusid Meierovicsi hiilgavad poliitiku- ja diplomaadivõimed: kiire mõtlemine, väga hea võõrkeelte oskus ja võime loogiliselt oma seisukohti esitada. Meierovics oli üks väheseid, kes pälvis ka poliitiliste vastaste lugupidamise. 1919.a. sügisel suudeti tagasi lüüa vene ohvitseri Bermondt-Avalovi vägede pealetung Riiale ja järgnevalt tema saksa-vene palgasõjaväelased Lätist välja tõrjuda. Vene Föderatsiooniga suhete korraldamisel kasutasid lätlased nii saladiplomaatiat kui jõudu. Eesti ja Läti ühistest rahuläbirääkimistest Vene Föderatsiooniga ei saanud asja kõigepealt seetõttu, et osa Lätist, nimelt Latgale, oli Punaarmee valduses. Kui Läti-Vene salajastel läbirääkimistel selgus, et Moskva ei soostu Latgalet loovutama, saavutas Meierovics kokkuleppe Poolaga ning Poola sõjaväe abiga saigi Läti Latgale omale.

Eesti-Läti terav vastasseis piiriküsimustes
Pärast iseseisvumist oli Eestil Lätiga tõsiseid lahkarvamusi piiriküsimustes. Need puudutasid Riia lahe kaldal asuvat Heinastet (läti k. Ainazi), kus tegutses aastatel 1864-1915 väga tuntud merekool, kus õppis palju eestlasi. Keset sama lahte asuvat Ruhnu saart ja eriti Valga/Valka linna. Mõlemad riigid tahtsid seda linna omale. Läti toetus selles küsimuses 1897.a. rahvaloendusele, mille järgi elas linnas 4453 lätlast ja 3394 eestlast ning linnavolikogu valimistele 1917.a, kus lätlased said volikogus enamuse. Sügisel 1919 korraldatud spetsiaalse loenduse andmetel elas aga Valgas 7064 eestlast ja 5496 lätlast ning seega oli mõlemaid osapooli rahuldava lahenduse leidmine eriti raske. Eesti viitas muuhulgas ka Lätile Vabadussõjas 1918-1920 osutatud abile. „Valga linn on vabastatud meie verega,“ ütles Eesti peaminister Jaan Tõnisson Läti välisminister Meierovicsile.
1920.a. kevadel põhjustas piiriprobleem Eesti ja Läti vahel väga terava konflikti. Läti Asutava Kogu valimiste eel püüdsid parempoolsed selle küsimusega loorbereid lõigata ja alustasid propagandakampaaniat Eesti vastu. Eesti ajakirjandus ei jäänud võlgu. Nii ajaloost kui päevapoliitikast otsiti välja kõik negatiivne, mida naabritele ette heita andis. Siin-seal räägiti tõsimeeli isegi lähenevast sõjast. Mõlema riigi valitsused säilitasid siiski külma vere. Lepiti kokku, et piirijoone määrab Eesti-Läti segakomisjon, mille esimeheks on erapooletu Suurbritannia alam. Komisjoni esimees, Briti kolonel Stephen Georg Tallents otsustaski 1. juulil Valga saatuse ja 3. juulil 1920 kogu Eesti-Läti piiri. Valga põhiosa jäi Eestile, kuid segarahvastikuga, see tähendab eesti-läti valdadest anti kompensatsioonina enamus Lätile. Kumbki pool polnud otsusega rahul ja läbirääkimised kestsid veel kaua. Ka Läti-Leedu piiri määras lõpuks kindlaks Suurbritannia esindaja. 1920. aasta sügisel, kui Poola haaras Leedult Vilniuse piirkonna, kujunes Lätil ühine piir ka Poolaga. Poola valitsus taotles endale kuut Latgale läti-poola segarahvastikuga valda, kuid kohtas Läti otsustavat vastuseisu.

Ühine eesmärk – Balti Antant
Esimesed Balti riikide ja Soome välisministrite konverentsid välispoliitika kooskõlastamiseks toimusid Tallinnas ja Tartus 1919.a sügisel. Järgneval, Helsingi konverentsil jaanuaris 1920, osales ka Poola. Arutati poliitilise, majandusliku ja sõjalise koostöö võimalusi ning otsustati järgnev konverents pidada Riia lähedal, Bulduris. Meierovicsi suureks teeneks oli 1920.a Riia lähistel, Jurmalas, Bulduris kokku kutsutud konverents, mis püüdis tema juhtimisel igati lähendada iseseisvaid, kuid veel väga nõrgukesi Balti riike nii poliitika, riigikaitsejuhi Karl Robert Pusta hinnangul võrrelda Pariisi rahukonverentsiga. Mõistagi tegi see Läti välisminister Z. Meierovicsile au. Kuid asjaolu, et Poola okupeeris sügisel 1920 Vilniuse, mõjus loomulikult Bulduri konverentsi tulemustele väga halvasti. Edasisi Leedu-Poola suhteid on iseloomustatud kui „sõjategevuseta sõjaseisukorda“ ja seepärast nende ühine osalemine Balti liidus oli võimatu. Lätil tuli otsustada, kas eelistada partnerina Leedut või Poolat? Otsustati, et koheselt tuleb sõlmida kaitseotstarbeline sõjaline liit Eestiga ning edaspidi seda vastavalt võimalustele laiendada (pidades silmas eelkõige Leedu kaasatõmbamist). Olgu öeldud, et Läti suutis 1920. aastate algul Z. Meierovicsi juhtimisel teha oskuslikumalt välispoliitilist propagandat kui Eesti.
Neil aastail, kui Meierovics juhtis lõunanaabrite välisministeeriumi, oli Eesti ja Läti välispoliitilistes tõekspidamistes palju ühist. Mõlema põhieesmärk oli riigi julgeoleku kindlustamine, kusjuures mõlemad pidasid peamiseks ohuks Vene Föderatsiooni. Ka riigi julgeoleku tagamise põhikontseptsioonid olid sarnased: teostada rahuarmastavat välispoliitikat, orienteeruda Läände, tugineda Rahvasteliidule ja kollektiivsele julgeolekuprintsiibile ning arendada koostööd Vene Föderatsiooni piiririikidega. Just viimane taotlus – luua poliitiline ja kaitseotstarbeline Balti Antant: Soome, Balti riikide ja Poola vahel – oli 1920.a esimesel poolel nende riikide välispoliitika prioriteediks, kusjuures rahvusvaheline avalikkus pidas just Meierovicsit Balti Antanti peamiseks organisaatoriks. Ka Tallinnas leiti, et Eesti julgeoleku seisukohalt on kõigist Vene Föderatsiooni piiririikidest kõige olulisem Läti.

Huvitavad piirilepingud
1922. aasta algul valmistus pea kogu Euroopa Genova konverentsiks, kus kavatseti arutada Euroopa riikide majandusliku olukorra parandamist ja suhete korrastamist Vene Föderatsiooniga. Enne Genovat otsustasid Soome, Eesti, Läti ja Poola välisministrid koguneda Varssavisse. Välisministrid saabusid Poola pealinna mõneti erinevate eesmärkidega.
Eesti välisministri Ants Piibu taotlused olid selged: saavutada poliitilise ja sõjalise koostöö osas nii kaugeleulatuvaid kokkuleppeid kui vähegi võimalik. Ka Zigfrids Meierovics pooldas põhimõtteliselt nelja riigi kaitsealast koostööd.
Seevastu Soome välisminister Rudolf Holsti oli keerulises olukorras. Ta ise oli valmis liidu sõlmimiseks, kuid pidi arvestama, et Soome sotsiaaldemokraadid olid selle vastu ja parempoolsed kõhklesid. Poola riigipea Josef Pilsudski ja kindralstaap pooldasid koostööd Balti riikidega, kuid parempoolsed poliitikud olid vastu.
Mis aga kõige olulisem – moment oli Balti liidu loomiseks ebasoodne. Poola välisminister Konstanty Skirmunt tõdes, et olukorras, kus Euroopa valmistub N Venega suhteid rajama, pole sõjalist laadi küsimuste arutamine Varssavis lihtsalt sobiv. Peale selle hoiatas Prantsusmaa, kui Poola liitlane, et Poola valitsus ei võtaks endale kohustusi Balti riikide suhtes. Kuid siiski sündis Varssavi leping, millele kirjutasid alla Eesti, Läti, Soome ja Poola välisministrid. Nimetatud riikide parlamendid ratifitseerisid Varssavi lepingu, kuid Soome Eduskund seda ei teinud.
Kujunenud olukorras leppisid Z. Meierovics ja Eesti välisminister Aleksander Hellat kokku, et vaidlusküsimused tuleb lahendada ning luua kindel alus kahe riigi liidulepingu sõlmimisele. 25. oktoobrist 1. novembrini 1923 toimuski Tallinnas Eesti-Läti konverents, kus delegatsioone juhtisid pea- ja välisminister Meierovics ning augusti algul välisministriks saanud Friedrich Akel. Ägedad vaidlused arenesid peamiselt piiri- ja vastastikuste nõudlustega seotud küsimustes. Lätlased nõudsid Ruhnu saart ja Laura piirkonda, eestlased piiri korrigeerimist mitmes punktis. Lõpuks saavutati kompromiss ja sõlmiti Eesti-Läti piirileping. Võib-olla Tallinna konverentsi tähtsaim tulemus oli Eesti-Läti sõjalis-poliitilise liidu leping, millele koos teiste lepingutega kirjutati alla 01.11. 1923. Lepingus fikseeriti ka partnerite sõjalised kohustused juhul, kui üks neist on langenud omapoolse provokatsioonita kallaletungi ohvriks. Eesti-Läti liidulepingu sõlmimine oli nii Meierovicsile kui ka Eesti valitsusele suur õnnestumine, osutus liit tegelikkuses väheütlevaks.
Nagu teada, sõlmiti lähiminevikus, st 1996.a Eesti-Läti leping merepiirist Ruhnu saare ümber väga rikaste kalavarude kohta, mille käigus Eesti loovutas Lätile poole Hiiumaa jagu merd. Tänini on jäänud paljudele eestlastele see tehing teatud mõttes arusaamatuks...