Belgia filmiloojad said valmis omapärase mõrvamüsteeriumi

11.06.2017 20:15
Allan Espenberg
Kommentaarid
0
Foto:

Eelmisel aastal väntasid Belgia kineastid müstilise krimisarja „Beau Séjour“, millest on televaatajateni jõudnud esimene kümneosaline hooaeg.

Sarja hakati näitama Flandria telekanalis Eén hollandi keeles 1. jaanuaril 2017. aastal. Märtsis näitas omapärast mõrvamüsteeriumi saksakeelsena kultuurikanal ARTE ja alates 16. märtsist on sari kättesaadav ka Netflixis.

Kes on mind mõrvanud?
Niinimetatud Whodunit-krimi (kes-seda-tegi-krimi) autorid-stsenaristid on Bert Van Dael, Sanne Nuyens, Benjamin Sprengers, Kaat Beels ja Nathalie Basteyns. Režissöörid on Nathalie Basteyns ja Kaat Beels.
Esimese hooaja tegevus toimub Belgias Limburgi provintsis Maasi jõe ääres asuvas üsnagi ilmetus ja pealtnäha rahumeelses väikeses asulas Lanklaar. Peategelane 19-aastane Kato Hoeven (teda mängib 27-aastane Belgia näitlejatar Lynn Van Royen) ärkab hotelli Beau Séjour toas number 108 üleni verisena ega mäleta absoluutselt, miks ja kuidas ta sinna sattunud oli. Ta ei mäleta midagi eelmise päeva teisest poolest.
Vannituppa minnes avastab ta vannist laiba. Verises vees ligunevas elutus kehas tunneb ta ära iseenda. Ta on mõrvatud, salapärastel asjaoludel jõhkralt tapetud. Ta on surnud, kuid samas nagu pole ka. Pikapeale saab ta aru, et teised inimesed tema ümber ei ole võimelised teda nägema ega kuulma. Segaste tunnetega näeb ta iseenda surnukeha, hiljem ka selle lahangut ja mahamatmist. On tal ehk teisik?
Kuigi Kato teeb ja suudab kõike seda, mida elusad inimesed, peab ta lõpuks vastumeelselt tõdema, et ta on tõepoolest siiski surnud ja hakkab omaenda mõrvarit välja selgitama. Mõistatuslikku mõrvajuhtumit uurib seega mõrva ohver, surnu, keda näevad ja kuulevad vaid vähesed – need, kes temaga vahetult enne tema surma kokku olid puutunud (nagu talle aja jooksul selgeks saab).
Kui Kato seda seost taipab, mõistab ta ka seda, et üks nendest viiest-kuuest inimesest ongi mõrvar. Ent need on kõik talle lähedased või head tuttavad inimesed – isa, poolõde, sõbranna, kohalik politseinik ja tolle psüühikahäiretega poeg (kes on Katosse armunud), aga ka talle täiesti tundmatu narkodiiler. End väga üksikuna ja väljatõugatuna tundev Kato ei tea, keda neist ta usaldada võib, sest selgub, et kõigil on kapis luukeresid. Keegi pole enam selline, millisena Kato oli neid oma eluajal tundnud. Kato peab lahendama omaenda tapmismüsteeriumi ning mida lähemale ta tõele jõuab, seda enam on ta šokeeritud.

Välditi liialdusi taotleti tõepärasust
Sarja algus on taotluslikult aeglane. Teatud venitatus teenib autorite eesmärki avada võimalikult põhjalikult selle üleloomuliku loo tausta, perekondlikke ja kogukondlikke sidemeid. Mõrvajuurdluse käigus tulevad ilmsiks ebameeldivad saladused, tuha all hõõguvad minevikuga seotud konfliktid, suhete valusad sasipuntrad.
Pleekinud värvides talviselt sombune Limburg pole küll kuigi atraktiivne tegevuspaik (igav tasane maastik, masendav muda, hüljatud piiriäärne kolgas, metsikud hobused, teatud vaimne piiratus ja huumorivaesus), ent filmi muudab köitvaks geniaalne segu realistlikkust taotlevast pildikeelest ja irreaalsusesse, paranormaalsusesse kalduvast ülimalt pingestatud ja dramaatilisest krimiloost. Kohaliku koloriidi paremaks edasiandmiseks kasutasid filmi autorid Limburgi kohalikke flaamikeelseid näitlejaid.
Autorite lähenemine on tähelepanuväärne selle poolest, et filmis püüeldakse maksimaalset ehtsust, loomulikkust. Nende soov oli, et kõik näeks välja võimalikult tõepärane. Ühes intervjuus telekanalile ARTE põhjendas režissöör Kaat Beels seda nii: „Vaatajad peavad uskuma lähtepostulaati. Sari peab olema usutav, seepärast filmisime me seda nagu dokumentaalfilmi ja juhendasime näitlejaid vastavalt [...] Kato peab näima võimalikult ehtsana, mitte kummitusena.“

Jätkub ajakirjas...

Vaadatud 1189 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi