Dave Benton reikist, ravimisest ja uskumisest
„Mulle ei meeldi patsientidest rääkida ja seepärast ma detailselt ei räägi,“ ütleb Dave Benton, kes lisaks laulmisele tegeleb reikiga. Dave vaatab palju tagasi viimasel ajal ja on video teinud vanale loole „Land Of The Sea And Sun“, mis räägib samuti sellest, et tuleb nautida hetki, mis on.
Olete alati olnud suur uskuja?
Uskumine on minu elu tugisammas. Ma loodan alati parimat. Negatiivsele ma ei mõtle. Ma usun positiivsesse energiasse.
On see pärit teie vanematelt?
Osaliselt. Suurem osa on minu enda kogemustest. Ma uskusin juba lapsena, et kord saabub hea elu. Meil polnud midagi süüa, kuid me polnud näljased. Meie maja asus lennujaama lähedal, lennukid lendasid iga päev üle maja ja ma uskusin, et saan kunagi reisida. Õed ja vend pidasid mind napakaks, aga kõik need unistused said teoks.
Kui vana te olite, kui lendamisest unistasite?
6-7-aastane.
Ja kui vana te olite, kui esimest korda lendasite?
12. Lendasin Kariibi mere kohal Hollandi saarte vahet, sest õppisin preestriks.
Sai teist preester?
Ei. Kui ma olin 14, palusin vanematel mind sealt ära võtta. Ütlesin, et mina rohkem ei suuda. See oli midagi muud, kui ma arvasin. Selles puudus spirituaalsus. Tavaline poistekool oli.
Kuidas teist reikimeister sai?
Kui ma olin 9-10-aastane, tuli mu isa ühel õhtul hilja koju. Tal oli baar ja ta tuli koju taksoga. Ma magasin. Ta tuli vaikselt mu juurde ja sosistas mulle kõrva: „Kas sa mu õlgu masseeriks?“ Ema tuli teisest toast ja ütles: „Ta ei saa sind masseerida. Ta peab hommikul kooli minema.“ Ma ei unusta kunagi, kuidas isa vastas: „Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga ta võtab valu ära.“ Ema nõustus, et ma olen eriline.
Suureks saades hakkasin ma selle kohta küsimusi esitama preestritele, arstidele, sõpradele, aga keegi ei teadnud midagi. Ei teadnud, kas see on normaalne või mitte. Ma andsin endale lubaduse, et leian vastuse enne, kui saan 40-aastaseks. Selgus, et Haagis on instituut, mis tegeleb paranähtustega, ja seal öeldi, et mul on loomulik anne. Soovitati õppida shiatsu’t. Ma sain diplomi kõigest kuuga, sest õpetaja nägi, et ma oskan juba seda kõike. Ta soovitas proovida reikit. Seal oli sama lugu. „Meil ei ole teile midagi õpetada, sest te oskate juba kõike.“ Ma ütlesin, et jah, aga ma tahaks õppida, kuidas see käib.
Me elame maailmas, kus inimesed usuvad seda, mida nad oma silmaga näevad. Seda ei räägita kellelegi, et sa oled reikimeister, sest keegi ei usu. Aga näitad sertifikaati ja nad küsivad kohe: „Kas sa mind saaks aidata?“ Jeesuselt ei küsinud keegi diplomit, aga elu on muutunud. Meedia küsitleb kõike.
Indiaanlased on nii ravinud, samuti eskimod, roomlased, kreeklased. See energia on universaalne. Tuleb osata seda avastada ja siis kasutada. See ei käi alati kergesti, ei käi alati nii, nagu tahaks. Vahel tuleb kaua oodata.
Kes on olnud teie kõige erakordsem klient?
Oli üks naine, kelle keha oli valutanud neli aastat. Ükski haigla ei osanud aidata. Tema tädi tundis mind ja tõi ta minu juurde. Ma palusin tal rääkida, mida ta tunneb ja millal see algas. Siis võtsin ma tema käe ja küsisin, kas ta usub, et ma suudan teda aidata. Ta ütles, et usub. Ma ravisin teda mitu nädalat, kaks korda nädalas. Ta sai terveks ja on nüüd abielunaine ja ema. Jumala, reiki ja minu abiga oli võimalik teda aidata. Selleks läks vaja energiat ja seda, et ta usuks. Vahel patsient ei usalda arsti, aga arsti on vaja usaldada. Vahel me ei suuda aidata. Kui patsient on vaja saata päris arsti juurde, saadan ma ta päris arsti juurde. Vahel on vaja teha kardiogramm või ultraheli. Pärast seda saan ma ehk aidata.
Kui palju te ennast ravida suudate?
Praeguses olukorras ravin ma end pidevalt. Ma usun, et jumal on andnud mulle teise võimaluse. Aga ma pean ise ka enda eest hoolitsema. See ei käi nii, et lihtsalt lamad ja sind tehakse terveks. Ma ravin end ise ja kasutan teiste reikimeistrite nõuandeid.
On teil talisman?
Ei. Talisman on ka asi, millesse on vaja uskuda. Ma olen veidi veider, ma ei usu materialismi. Materialistliku asja tegelik tähendus ei ole materjal ise. Ma kannan alati kaasas Jeesuse pilti, kuigi ma tean, et see pole tema. Ma ei räägi pildiga. Ma räägin Temaga. Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks on tähtsad majad ja muu selline. Minu jaoks ei ole.
On teil kogemusi, mida võiks nimetada müstiliseks?
Mängisime õues kauboisid. Mul oli suus ork, sest kauboidel alati on. Ma kukkusin ja ork läks läbi kõri. Verd hakkas tulema. Preester luges mulle juba viimse palve, sest arvati, et minuga on kõik. Ma kuulsin kõike. Oodati minu isa. Kui isa tuli, võtsin ma tal käest. „Öeldi, et ma suren. Üks ütles, et kui ma ellu jään, ei saa ma enam rääkida,“ sõnasin ma. Isa vaatas mind ja naeratas. Ma mäletan seda nii selgelt. „Mitte täna, mu arm. Mitte täna,“ ütles ta. Seda ma arvasingi, ütlesin ma. „Ütle neile, et nad on segased,“ palusin ma. Mu häält kuuldi ja tuldi juba joostes. „Kas ta rääkis?“ küsisid nad. „Jah,“ ütles isa ja sosistas siis mulle: „Nad surevad enne sind.“
See oli üks hetk, kui ma arvasin: see on ime. Lapsena ma uskusin seda. Sama tunne oli mul ka siis, kui üks 82-aastane naine mu laua tagant tõusis ja jälle kõndida sai.
Millal see juhtus?
See juhtus juba Hollandis. Ta ei olnud kõndinud paar aastat, sellest peale, kui suri tema mees. Kui ta minu juurde toodi, võtsin ma tal käest ja küsisin: „Ma räägin teile ühe saladuse, emake. Usute te mind, kui ma ütlen teile, et ma tean, miks te käia ei saa?“ Tema näkku ilmus lai naeratus ja ta ütles: „Ma tean, et sa tead.“ Ma küsisin, kas ta usub, et tema mees aitab mind. „Tõesti?“ ütles ta. Tahate, ma ütlen teile, mida ta ütles mulle praegu, kostsin ma. See aitab teil tõusta ja minema kõndida. „Keegi ei sure enne õiget aega.“ Teie jalgadel pole midagi viga, kui ma vajutaks siia või sinna. Probleem peitub siin. (Benton koputab endale sõrmega pähe.)
Ta tõusis püsti. Seejärel ta õnnistas mind, suudles otsaesisele ja käsutas poega: „Too mu ratastool!“ Kõigi silmad olid suured nagu tõllarattad. Need inimesed tahtsid mulle isegi maja osta. Ma ütlesin, et ei, ta maksis mulle juba. Ta õnnistas mind ja sellest piisab. Raha on siin väärtusetu.
Mul kulus pärast tema lahkumist tund, et jälle normaalseks muutuda. Sellistel hetkedel küsid endalt: mis juhtus? Mis see oli? Aga ma olen õppinud mitte küsimusi esitama. Sellised asjad juhtuvad.
Katkend 2010 aastal ilmunud Dave Bentoni raamatust „Teisiti ei ole võimalik“
Üks HÄÄL katkestas minu ahastamise, lausudes:
„ÜTLE, MIDA SA ÕIETI TAHAD?“
Ehmatasin.
Ja uuesti:
„ÜTLE, MIDA SA ÕIETI TAHAD?“
Ma langesin põlvili.
Vaatasin toas ringi, silmad hõõgumas kui prožektorilambid.
Võtsin viskiklaasi, mille põhjast ma neil päevil olin vastuseid otsinud, ja keerasin selle kummuli.
Puhkesin nutma nagu laps, kellele mure ei anna asu.
Nutsin südamest ja viimaks vastasin:
„Ma tahan ainult olla ÕNNELIK, tahan tunda, mida tähendab õnn, kas või korra elus, vähemalt korra.“
Vaikus.
Seejärel kõlas hääl:
„SIIS VÕTA MIDAGI ETTE!!!“
Hääl ütles selgesti: „Võta midagi ette.“
Tähendab, minu õnn sõltub minust enesest.
Ma kavatsesin anda endast parima.
See oli Jumala hääl ja ma olin tänulik, lõpmata tänulik.
Ei mingit kahtlust.
Dave Benton armastusest
• Armastus on imeline. Aga armastus, nagu kõik muu elav, sureb, kui me teda ei toida.
Dave Bentoni isa Juan Eugenio elu õppetundidest
• Kõigel, mis elus ette tuleb, on oma põhjus. Võta seda kui õppetundi ja kasuta seda nii hästi kui võimalik.