Eesti kõigi aegade suurim diplomaat Jaan (Ivan) Poska
“Jaan Poska rolli Eesti Vabariigi ja Euroopa ajaloos on võimatu üle hinnata,” arutleb õigusteaduste doktor Ando Leps.
Jaan Poska kasvas üles paljulapselises perekonnas, kus kodune keel oli vene keel. Teda ümbritses venevaimulik õhkkond, sest ta vanemad käisid läbi peamiselt vene õigeusu preestritega ja nende perekondadega, kes olid enamasti venelased. Hoolimata sellest, et Poska kõneles vene keelt nagu venelane ja ta eesti keel kõlas veidi vene hääldusega, oli ta alati suur eesti isamaalane, mida on näidanud eelkõige tema tegevus Eestile iseseisvuse saavutamisel.
Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Riia Vaimulikku Seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainetena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.
1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis elama Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis Tartu ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks J. Poskast saanud ka preester, kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.
Tulevase presidendi ülemus
1886. aasta kevadel sooritas Poska eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus ta õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.
Aastal 1890 lõpetas Poska Tartu ülikooli ning hakkas Tallinnas tööle eraadvokaadina. Kolme aasta pärast sai temast vandeadvokaat. Aastal1900 asus Poska juures Tallinnas tema advokaadiabilisena tööle hilisem Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts (1874-1965).
Aastal 1904 valiti J. Poska Tallinna linnavolinikuks ja aasta hiljem linnavolikogu juhatajaks. 1913–1917 oli ta Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 1914–1915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool.
Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu, mis kuulutas ennast 28. novembril 1917 kõrgemaks võimuks Eestis.
Sügisel 1917 valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Vene Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.
J. Poska ja Tartu rahuleping
24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Jaan Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitja ja kohtuministrina. 1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil. Pariisist saadud kogemuse najal oli Poska veendunud, et lääneriikide toetusega ei saa hetkel arvestada ja tuleb läbi rääkida Nõukogude Venemaaga, sest kõige rohkem vajas Eesti rahu. 1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.
15. detsembril 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril 1919 vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega. Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust" .
Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse koostamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni koosolekut. 7. märtsil 1920 Jaan Poska suri oma kodus Tallinnas. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas. Tema matused olid esimesed riiklikud matused Eesti Vabariigis.
Hindamatu roll Eesti Vabariigi vundamendi ladumisel
Poska kerkis oma tegevusega esile juba Tallinna linnavolikogu valimistel 1904, kus etendas olulist rolli eesti-vene valimisliidu võidus. Pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist aastal 1917 sai advokaat J. Poskast Venemaa Ajutise valitsuse Eestimaa kubermangu komissarina senise ajaloo kõrgeimal positsioonil olnud eestlasest riigiametnik, mis tegi temast olulise tegelase Eesti iseseisvumise ettevalmistamisel. 24. veebruaril 1918 sai Poskast Eesti Ajutise Valitsuse esimene välisminister, seejärel peaministri asetäitja. Temale langes peaminister Konstantin Pätsi vangistamise ajal oluline roll pidada võimu üleandmiseks läbirääkimisi sakslastega, mis lõppes, nagu me teame, Eestile positiivselt, mis aga sel ajal ei olnudki nii iseenesest mõistetav.
Näiteks tuntud eesti õigusteadlane professor Ants Piip kirjutas 1927. aastal ajalehes „Vaba Maa“, et just Tartus välja töötatud sõnastust kasutas Nõukogude Vene delegatsiooni juht Tartu rahu läbirääkimistel Adolf Joffe (1883-1927) taoliste rahulepingute sõlmimisel Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920, Soomega 14. oktoobril 1920 ja Poolaga 18. märtsil 1921.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Tartu rahuleping kuulub oma tähtsuselt kahtlemata nn Versailles´-järgse Euroopa oluliste rahu-, piiri-, vastastikuste poliitiliste ja majanduslike suhete lepingute hulka. Esiteks seepärast, et Eesti oli esimene riik, mis sõlmis rahulepingu Nõukogude Venemaaga ja teiseks, et Eesti Vabariik tunnustas de jure esimesena Nõukogude Venemaad ja Nõukogude Venemaa tunnustas de jure esimesena Eesti Vabariiki. See oli ülitähtis samm kogu maailma ajaloos, kus kaks täiesti erineva ideoloogiaga riiki sõlmisid omavahel rahulepingu ja tunnustasid üksteist suveräänsete riikidena. Alles 28. juulil 1922. aastal tunnustas de jure kõiki kolme Balti riiki ka USA.