Eesti tüdrukud võis tappa ­„Rostovi libahunt” Andrei Tšikatilo

19.07.2020 23:30
Lauri Nokkur
Kommentaarid
1
Foto:

KGB-taustaga maniakki Andrei Tšikatilot ei seo Eestiga midagi peale fakti, et ta on siin viibinud. Ja et samal ajal on tapetud mõned lapsed, kelle mõrvade käekiri on hämmastavalt sarnane koletis Tšikatilo omaga.

Enam kui pool sajandit tagasi tapetud Dagmar Kaupal on üks neist, kelle surm tundub olevat Rostovi rappija poolt sooritatutega samast seeriast.
Esmalt meenutame Dagmarit, väikest tarka imelast, kes jõudis elada üksnes kaheksa aastat, kuid teha selle jooksul palju rõõmu nii oma vanematele, õpetatajatele kui ka sõpradele. Ema on meenutanud, et tema pisike Dagmar oskas juba kahe ja poole aastaselt lugeda...
Dagmar oli populaarne ja kaunis, kuid teda kirjeldatakse pigem Tuhkatriinu kui printsessina, sest tema headus oli vähemalt sama silmapaistev nagu tema ilu. Näiteks on sõbrad meenutanud, et kui kooli trepil üks suurem poiss kukkus, läks väike Dagmar kohe tema juurde teda kallistama ja lohutama.
10. aprillil 1968 pidas Dagmar oma 8. sünnipäeva, mis kahjuks jäi tema elus viimaseks. Klassikaaslased on meenutanud – kui särav ja ilus ta sel päeval oli...

Ilusa lapse ootamatu hukkumine
Kaks päeva hiljem on Dagmar surnud, nähes viimase inimesena oma elus maniakaalset jõh­kardit.
Ometi algas ka see päev ilusasti: ema viis Dagmari hommikul kella üheksaks Rataskaevu tänavale spordikooli. Poolteist tundi kestva trenni järel pidi tüdruk sõitma koju ning minema kella üheks kooli.
Hiljem on kaks naist spordikoolist meenutanud, et umbes kaks kuud varem käis laste trenne vaatamas mingi kõrgem ametnik, kindlasti parteilane. Kes ta täpselt oli, pole teada, kuid kindlasti polnud tegu Väino Hiiesaluga – selle auto­juhiga, kes Dagmari mõrvarina süüdi mõisteti ja hukati.
Üks tunnistaja on hiljem meenutanud, et Dagmar rääkis bussipeatuses ühe mehega juttu. Tunnistajate kirjeldusi on püütud sobitada Väino Hiiesalu välimusega, kuid eriti kindlat juhtlõnga sealt ei saadud.
Millal Dagmar bussist väljus, ei osanud keegi öelda. Oletati, et see võis juhtuda enne Ekskavaatoritehase peatust.
Kui väike tüdruk koju ega kooli ei jõudnud, algas suur otsimisoperatsioon. Ebatüüpilisel viisil kaasati ka raadio ja televisioon, mis sellal oli väga üllatav, kuna „Nõukogude paradiisis” reeglina ju keegi ei kadunud ja kuritegusid ka toime ei pandud.
Dagmari leidis Rocca al Mare kandis Side bussipeatuse lähistel kraavist juhuslik mööduja. Esmalt nägi ta üht punast kummikut, siis teist... Ja teine kummik oli surnud lapse jalas. Mõrvar oli Dagmari keha katnud plekktahvlite ja männioksaga.
Väino Hiiesalu, autojuht, kellele meeldis lapsi sõidutada ning nendega mängida ja rääkida, võttis Dagmari mõrva omaks. Ametlikel andmetel ei rakendatud tema suhtes vaimset ega füüsilist vägivalda, kuid üks ta sugulane on meenutanud, et tal olid pärast olnud nii kehal kui ka näol sinikad.
Siinkirjutaja on rääkinud ühe Väino Hiiesalu ülekuulajaga, kes ütles, et toda meest murti nagu bandiiti või metsavenda. Hiiesalu oli peksmise käigus näolöökide vahepeal mitu korda vabandanud, et ta tol päeval oli sealkandis, kust tüdruku laip leiti. Samuti kasutas ta väljendit: „Kui mina seal olin, polnud seal laipa...”

Kohutav juhtum ­Kilingi-Nõmmel
Mõnevõrra sarnane mõrva­uurimine tabas ka Kilingi-Nõmme lombakat katlakütjat Eduard Kukke, keda süüdistati väikese Mari-Krissi elajalikus vägistamises, tapmises ja põletamises. Kindla faktina on teada vaid tütarlapse kadumine ning katlakütja ülestunnistus. Tema juurde juhatati uurijad aga kohalike külanaiste poolt, kellele küürakas vanamees ei meeldinud.
Kohalikega rääkimisel ei meenunud samas aga mitte kellelegi, et vana Kukk mõnele lapsele sündmatu sõna või inetu teoga lähenenud oleks.
Jääb lisada, et nõukogudeaegse miilitsa töövaramusse kuulusid nii tunnistuste väljapeksmine kui ka elektrišokid. Ka sel korral sai süü omaks võtnud mees kiiresti surmanuhtluse.
Ühele kohalikule meenus aga veel midagi, mida ta surnud tüdrukuga seostada ei osanud – paar kuud varem oli Kilingi-Nõmmel liikunud keegi võõras kõrge parteilane tumeda autoga. Ametlik uurimis­versioon välistab selle, kuigi on keeruline mõista, kuidas saab välistada auto või parteilase olemasolu, kui keegi neid ometi näinud on.
Siinkirjutaja uuris tundmatu mehe teemat edasi ning näitas Kilingi-Nõmme inimestele muuhulgas ka Andrei Tšikatilo pilti. Üks kohalikest naistest kinnitas, et enne Mari kadumist oli see mees seal olnud...

Kas koletise esimene mõrv oli esimene?
Nüüd aga Tšikatilo ja tema mõrvade juurde. Ametlikult teatakse, et tema esimeseks ohvriks oli 9aastane Jelena Zakotnova, kes tapeti 22. detsembril 1978. aastal.
Jelenat iseloomustas silmatorkav ilu ning teistest nõu­kogude lastest kenam ja erksam riietumisstiil. Enne kadumist nähti väikest tüdrukut rääkimas ühe võõra mehega.
Üks naine, kel oli hea visuaalne mälu, kirjeldas nähtud meest kunstnikule, kes selle põhjal joonistas Tšikatilo portree. Kuid tollel oli hea positsioon ja abikaasa poolt antud alibi ning kokkuvõttes hukati Jelena tapmise eest hoopis üks teine mees, Aleksandr Kravtšenko.
Jelena oli kägistatud ning tema laip oli viidud jõkke, kus vesi oli kaotanud kõik jäljed tapjast.
Tekib aga küsimus, kas tõesti oli esimene mõrv sedavõrd professionaalne ja vigadeta? Või oli maniakk jõudnud eelnevalt vennas­vabariikides „harjutamas” käia?
Tapmisliigutuski oli Dagmari ja Jelena puhul sarnane – mitte klassikaliselt kägistades vaid küünarnukiga kõrisõlme kinni vajutades.
Üheks Tšikatilo firmamärgiks oli ka ohvri pea ja silmade katmine või laiba pea ees matmine – elajas kartis oma ohvrite silmi... Nii oli uputatud ka Dagmari laip – pea ees ning jalad veest veidi väljas.
Tšikatilo jaoks polnud teda uurinud inimeste sõnul oluline mitte suguakt ohvriga vaid eelkõige tema tapmine – orgasmi tõi mehele ohvri surm.
Ka uurimise mõjutamine oli Andrei Tšikatilo jaoks pigem kerge, sest mees oli KGB taustaga, suutes miilitsale hõlpsasti „süüdlasi” ette sööta ning aidata tagada nende ülestunnistus ning peatne hukkamine.
Kummaline oli ka asjaolu, et Dagmar Kaupali haud oli pärast matuseid segi pööratud. Sünge mõttekäik, kuid vene mõrva­spetsid on Andrei Tšikatilo kohta kirjutanud, et too sai rahuldust tapetute peal aeledes...
Tšikatilo käekiri oli ka ohvritega eelnevalt tutvumine ning nende kaasa meelitamine. Sõbraliku pedagoogiga rääkisid lapsed meeleldi.

Lühiülevaade Andrei Tšikatilo eluloost
Andrei Romanovitš Tšikatilo sündis 16. oktoobril 1936 Ukraina NSVs Sumõ oblastis Jablutšne külas. Ta sündis just sellel ajal, kui Ukrainas oli Stalini põllumajanduspoliitika tõttu tekkinud näljahäda. Samal ajal levis Ukrainas ka kannibalism. Tema ema rääkis talle tihti, et Tšikatilo vanem vend Stepan olevat enne Andrei sündi nälgivate naabrite poolt röövitud ja ära söödud, kuigi puuduvad tõendid, kas see päriselt juhtus.
Väärib märkimist, et kannibalism kuulus ka sarimõrvari võtete ja fantaasiate hulka, eriti meeleldi proovis ta süüa tapetud naiste siseelundeid.
Tšikatilo vanemad olid mõlemad talunikud ja elasid ühetoalises hütis. Voodimärgamise tõttu olevad ema teda tihti löönud. Peale NSV Liidu II maailma­sõtta astumist saadeti tema isa Roman rindele, kus sakslased ta vangi võtsid.
1943. aastal sündis Andrei Tšikatilo noorem õde Tatjana. Kuna aga toimus sõda, siis on kaheldav, et Tatjana isa oli Roman, ning on arvatud, et Tšikatilo ema vägistati mõne Saksa sõduri poolt. 1949 jõudis Roman koju. Stalinlike repressioonide tõttu nimetati ta aga sakslastele alistumise eest reeturiks.
Tšikatilot kiusati koolis tihti, samuti oli ta impotent. Tema abikaasa Fenja oli talle küll lojaalne, kuid ei suutnud meest seksuaalselt erutada.
Kui Tšikatilo tunnistas üles Jelena mõrva, kirjeldas ta, kuidas teda erutas teadmine, et ta on kellegi isand ning suudab tekitada paanilist hirmu ja teha haiget. Väärib ka märkimist, et samal päeval, kui ta Jelena tappis, oli ta ise paanilist kartnud oma õpilasi – nimelt oli ta internaadis ühe poisikese „näppimisega” vahele jäänud ning selle sõbrad võtsid ette tema jaoks hirmutava rünnaku ning alandamise.
1953. aastal lõpetas Tšikatilo kooli ja üritas saada stipendiumit Moskva Riiklikusse Ülikooli. Kuigi ta läbis sisse­astumiskatsed, ei olnud tema hinded piisavalt head, et teda vastu võtta.
1957–1960 täitis Tšikatilo toonases NSV Liidus olnud kolmeaastase sõjaväe­kohustuse ning asus tööle telefoniinsenerina Rostovis.  See on aga töö, mille saamiseks oli vaja omada häid suhteid KGB-s ning tegutseda koputajana.
1971. aastal hakkas Tšikatilo vene keele ja kirjanduse õpetajaks.
13. septembriks 1984 oli ta juba sooritanud 32 vägistamist ja mõrva, kui ta vahistati. Tema süüd mõrvades ei suudetud tõestada, küll aga mõisteti ta süüdi oma endiselt tööandjalt varastamise eest ja mõisteti aastaks vangi, kuid vabastati 3 kuu pärast. Uue mõrva sooritas Tšikatilo 31. juulil 1985.
6. novembril 1990 sooritas Tšikatilo oma viimase mõrva. Kaks nädalat hiljem ta vahistati.
14. aprillil 1992 algas kohtu­protsess Tšikatilo üle. Protsessi ajal hoiti teda raudpuuris, et tema ohvrite lähedased ei saaks teda rünnata. 15. oktoobril samal aastal mõisteti Tšikatilo surma 53 mõrvast 52 eest, ning viidi Novotšerkasski vanglasse hukkamist ootama.
1993. aastal esitas Tšikatilo Vene Ülemkohtule apellatsiooni, kuid see lükati tagasi.
4. jaanuaril 1994 lükkas Vene­maa president Boriss Jeltsin tagasi Tšikatilo armuandmispalve.
14. veebruaril 1994 viidi Tšikatilo Novotšerkasski vangla helikindlasse ruumi ja hukati püstolilasuga Makarov PM püstolist parema kõrva taha.
Kui palju jäi tema hingele mõrvu, mida ei suudetud avastada, ei tea aga keegi.



Vaadatud 1621 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kaliina Killa Kolla

Vabadus Gelmede perele !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi