Eesti turist pääses Soomes napilt mürgist ja vägistamisest

17.11.2019 20:15
Helesi Kress Illustreeriv foto
Kommentaarid
2
Foto:

Helsingisse sõbratarile külla sõitnud Irmeli ­koges omal nahal, et eestlaste elu põhjanaabrite juures polegi alati turvaline.

„Hüppa kohe laevale ja tule Soome, meil mega allahindlused!“
See Soomes auväärset koristajaametit pidav sõbranna kohe oskas üle lahe tunnetada, et keegi vajab vaheldust. Irmeli ei mõelnud pikalt. Otsis Facebooki odavate laevapiletite grupist vajaliku sooduskoodi ja paari tunni möödudes oli tal asja sõbrannale helistada:
„Heippa, Ene, ma istun juba laevas ja tule mulle sadamasse vastu! Viikingiga tulen.“
Peale kellaaja täpsustamist said jutud räägitud. Ilm oli hilissügiseselt sombune, aga keda see ilm ikka segab, kui minnakse poodidesse. Ene oligi ilusti vastas ja põhjaliku inimesena neile valmis järjestanud kauplused. Esimene oli Uff.

Haisvad vanad kaltsud
„Kuule, siin on ju kasutatud riided puha, mis pood see on, kaltsukas või?“ oli Irmeli nõutu. Tema tuuseldas mõtetes juba Stockmanni kaubamajas. Reklaami Hullude päevade kohta oli ta juba näinud.
„Siin on viie euro päevad, hakka aga valima. Rikkad sommid teevad suviti suurpuhastust ja annavad oma riided ära.“
„Ma ei taha teiste vanu,“ protesteeris Irmeli, aga kuna sõbranna oli juba virna hilpudega proovikabiini silganud, jäi ootama. Sagimist oli palju ja Irmelil hakkas palav. Pea tunni möödudes laskis Ene oma ostud kollasesse kilekotti pakkida ja nad läksid uut poodi külastama. Sinna oli vaja sõita trammiga.
"Näed, siia lähemegi!“ hõikles Ene ja astus keldripoe treppidest alla. Vastu lõi kopitanud hais.
„Jeerum, miks me siia tulime, siin lehkab ja…“
„Tule aga! Vaata, siin on sellised vintage riided ja aksessuaarid. Näe, kaheksakümnendad, tule vali midagi! Täna kogu kaup miinus kakskümmend protsenti!“
Peab mainima, et Ene oli osav, sest juba kadus ta sülemiga kabiini. Irmeli ootas kannatlikult. Lisaks haisule oli keldris ka umbne ning ta läks välja ootama. Tunnikese möödudes tuligi sõbranna välja ja oli pahane:
„Miks sa ei öelnud, et õue lähed, otsisin sind igalt poolt,“ jätkus tal pahameelt trammipeatuseni.
„Ei lähe trammiga, bussiga saame lähemale. Bussijuhilt osta pilet, see on viiekas,“ ütles justkui karistuseks.
Irmeli täitis vaikides käskluse, kuna eeldas, et nüüd pääseb tema ostlema. Järgmine pood oli taas Uff, nuka taga teinegi.
Sedasi kammisid nad kirbuturge ja taaskasutuse müügipunkte läbi ajani, mil Irmeli pidi minema laevale.

Liigne kulu ja igav klatš
„Ei-ei, täna ei lase ma sind kusagile, homme lähed. Täna ju reede ja mul õhtuks plaanid.“
Ene elas üürikorteris, aga kuna toakaaslased olid läinud Eestisse, oli külalise jaoks vaba voodi olemas.
„Vaata kui hea, et kõik jalga lasid. Täitsa totakad, läksid Tallinnasse Hulludele päevadele, meil Soomes ka puha allahindlused,“ kilkas siis ja hakkas ostetud hilpe selga proovima. Koledad olid need kõik ja korter täitus kopitanud lõhnaga.
„Ma muudan siis laevapileti ringi,“ otsis Irmeli silmadega arvutit.
„Sa pead sinna helistama, näe, number siin,“ õpetas Ene oma kraami kappidesse toppides.
Selgus, et sooduskoodid ei kehtigi nädalavahetustel ja Irmeli peab 37 eurot juurde maksma.
„Mul läheb see reis ikka väga kalliks. 15 eurot maksin Helsingis liikumise eest ka,“ oli Irmelil tuju rikutud.
„Oma viga, et ei oska asju balanseerida. Oleksid odavaid riideid ostnud, siis lõpptulemusena jääksid plussi,“ ei andnud Ene talle õigust.
Õhtul vestlesid nad põhiliselt Soome teemadel. Ene rääkis taga töökaaslasi, keda Irmeli ei tundnud ja kirus korterikaaslasi, keda Irmeli ei näinud. Tekkis ka neid hetki, kus Irmeli sai kodumaal elamise eeliseid sekka poetada, aga peamiselt laterdas ikka Ene. Ostudest ja pidudest ja rahast ja tuttavatest.
„Vaata nüüd endale midagi pidulikumat selga, me läheme tantsima!“ tuli ootamatult käsklus.
„Mul pole muid riideid, tulin ju päevaks ainult,“ vabandas Irmeli.
„Aga mis sul seal kotis on?“ näitas Ene õlakoti peale.
„Midagi pole. Ma kavatsesin osta ju.“
„Aga miks sa siis ei ostnud?“ osatas parastavalt.
„Sa ei viinud mind ju poodigi,“ oli Irmeli teise ülbusest jahmunud.
„Vaat kui alatu! Mina ei viinud poodi või?“ venitas Ene ja oli silmnähtavalt pahane.
Irmeli istus vaikselt ja teadvustas endale, et Soome on Enest vorminud uue inimese. Kas parema või viletsama, seda ei hakanud ta analüüsimagi. Kõigil omad valikud ja selle ühe öö elab ta üle.



Nüri õhtu joomaurkas
„Kas sa laevast mulle veini võtsid kaasa?“ tuli uus pauk sõbrannalt.
“Šokolaadi võtsin, vabandust, unustasin anda sulle,“ hakkas Irmeli seda kotist välja võtma, aga Ene tõstis kisa:
„Ei noh muidugi, ma olen ju viieaastane!“
„Ma võin poest tuua, on siin lähedal mõni toidupood?“ tahtis Irmeli olla külalislahkuse eest tänulik, aga Ene lausa kriiskas:
„Segi oled peast või? Soomes ei müüda veini toidupoes. Alkopoed on eraldi ja kaugel.“
„Aga ma ostan siis baarist. Sa tahtsid ju tantsima minna.“
„Hea küll, tule pealegi nende teksade ja sviitriga. Teeme näod pähe ja hakkame minema!“
Koht, kuhu nad sisenesid, oli puupüsti rahvast täis. Kõva lärm ja õllest libedad põrandad häirisid sedavõrd, et Irmeli keeldus sinna jäämast.
„No kuhu me läheme, mujal vaja pilet osta!“
„Viis eurot maksime siingi, kas mujal kallim?“
„Ega see viiekas pilet ei olnud. See oli narika tasu, riietehoiu noh,“ valgustas Ene.
Irmeli ei saanud millestki aru. Polnud neil ju riideidki hoiule anda. Kuna Ene tellis juba baarist jooki, läks ta selle eest maksma. Sai ju lubatud. Õnneks võttis sõbranna ainult longero ja ta ise piirdus veega. See ei olnud tore õhtu, kuna Ene käis üksi tantsuplatsil vehkimas ja tema igavles leti ääres. Korra käis ta tualetis ning ootas edasi. Sõbrannat ei paistnud kusagil.
„Aga kust seksi saab?”
Irmeli avas tasapisi silmad. Ta ei saanud aru, kus viibib. Peagi taipas, et on takso tagapingil, turvavööga ilusti kinni. Mersu sõitis sumeda häälega, muusika mängis ja ta nägi juhi kukalt. Seda, et ka tema kõrval keegi istub, järeldas jalanõudest. Valged, suure numbriga ketsid. Irmeli ei julgenud pead pöörata. Baar oli kubisenud mustanahalistest kolgedest. Auto sõitis püsiva kiirusega, armatuurilt nägi ta, et sajaga. Järelikult on nad linnast väljas. Irmelil tagus süda kurgus.
„Kuidas ma siia sain? Kuhu mind viiakse? Kes on mu kõrval?“
Ja siis nägi ta viita „Tikkurilla 3km“ .Ta teadis, kus see asub, kuna Ene oli jutustanud sealsetest eestlaste pidudest. 40km linnast väljas, aga kambaga minnes saavad makstud.
Ja siis takso peatus. Tema kaaslane astus välja, jättis autoukse lahti ning ulatas taksojuhile aknast viiskümmend eurot. Nüüd nägi Irmeli, et see oli noor valge mees. Järsult tõmbas Irmeli ukse pauguga kinni, pani taksojuhile käe raskelt õlale ja ütles kuivavast kurgust tuleva madala häälega:
„Ja nüüd sadamaan!“
Takso tagurdades kostus noormehe pettunud hüüd:
„A koskaan ma saan seksi?“

Korgijook on tavaline praktika
Teel sadamasse tänas Irmeli nutikust, et oli oma koti baari kaasa võtnud. Ja õnne, et kott oli kaasas.
„Kas sa ka tead, et sul läheb see reis kalliks?“ küsis taksojuht eesti keeles.
Irmeli vastas vaid, et teab, aga tal on raha. Vestlusest juhiga sai ta teada, et selline tüdrukute korgijoogiga uimastamine olevat Soomes tavapärane.
„Aga kuidas ikkagi märkasin ma koti kaasa võtta?“ oli teema Irmelile võõras. „Ja et üles ärgates oli pea täiesti selge?“
Taksojuht selgitaski, et kui paras kogus uimastit antakse, siis ohver käitubki alateadvuse jõul mäluta, ent adekvaatselt ja kui uinub, kestab uni täpselt kaks tundi. Irmelil oli seega vedanud, et taksos ärkas. Arve maksmisel sai ta küll veidi soodustust, aga suur oli summa sellegipoolest. Laevapiletit uuesti vahetades lisandus veel viis eurot, aga mõeldes juhtunule, pääses isegi odavalt.
„Kuidas saab kõik nii valesti minna?“ küsis ta endalt.
„Saab, kui suhtled valede inimestega.“

Vaadatud 1927 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ah mida juttu

Mingi väljamõeldud jura, täielik iba.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi