Ega see esimene kord pole!
Pikk tee. Pikk ja vonklev kruusatee neelas visalt kilomeetreid. Maur peatus, võttis seljakotist valge riidest taskurätiku, mille vanaema oli ise tikkinud ja valmis õmmelnud.
Alati kui Maur vanaema juurde läks, pistis ta kotti või taskusse vanaema tehtud taskurätikud, eks ikka selleks, et vanale inimesele rõõmu pakkuda. Maur austas ja armastas oma vanaema väga. Ta pühkis otsmikult higi, nuuskas ja surus märja taskuräti kotti tagasi. Veel vaid viis kilomeetrit oli vanavanemate koduni sõita jäänud. Viis kilomeetrit konarlikku ja kurvilist, kitsukest kruusateed, kus autod eriti ei sõitnud, sest aasta eest oli läheduses valminud uus tuhakattega trassitee, mida väisasid rekkad, bussid ja teised sõiduriistad.
„Pagan, ma oleksin pidanud ikka poisi tõukekaga tulema, oleksin ammu juba kohal! Need linnarattad ei kõlba karu persse ka!“ vandus Maur, kolmekümneviie aastane sihvakas, brünett mees, kes harrastas rohkem jalgratast sõita. Oma volvoga võttis ta ette vaid pikemaid väljasõite, aga kruusateel seda trööbata ei raatsinud. Maur üldse imestas, et tänapäeval veel kusagil kruusateed laiuvad, sest enamasti olid ka külateed asfalteeritud. Tõsi, ta mäletab, et toonasel vallal, enne kui vald linnaga liitus, oli plaanis külateed korda teha, aga plaaniks see kahjuks vaid jäigi ning nüüd tundsid selle küla elanikud ennast veel rohkem hüljatud ääremaa asukatena, kuna kõik kulges pigem langevas kui tõusvas joones.
Maur ronis kilomeeter enne vanemate koju jõudmist taas rattaseljast maha, sest porisel ja rööpasse sõidetud teel, mis maja juurde viis, polnud võimalik sõita. Aga kohale jõuda oli vaja.
„Kurat, et see memm ka nii kangekaelne olema peab! Omal hing paelaga kaelas ja vanemate juurde linna elama minemast keeldub, kuigi vanematel on hiigelsuur villa ning just memm ja kadunud taat panid selle villa soetamisele tugevalt õla alla. Nüüd on taat juba paar aastakest mullatoidul, aga memm, tema on vist väsimatu, ainult aiamaa ja aiamaa. Ilma selleta ei oskaks vist eladagi! Ise ei suuda enam ilma rulaatorita liikudagi ja vereõhk on alalõpmata laes! Mitte, et ma midagi halba sooviks, aga memm keeldub ju ka ravimeid tarvitamast, väites, et vaid arooniamarjad on temale sobivamad ravimid. Tee siis talle selgeks või nii. Aga samas saab temaga nalja ka. Ühel päeval avastas memm, et talvepuid on vaja juurde tellida, kuigi kogu ta maja ümbrus, kuur ja kuuri pümbrus olid puuriitadest tulvil. Memm mainis, et iial ei või teada kui karge talv tulla võib, varu peab alati olema. Nii ta siis helistaski ühe kuulutuse peale, kus oli kirjas, et linna piires tuuakse puud tasuta kätte. Leides lubadusele kinnitust, ütles memm puuärikale oma aadressi: Pärnu linn, Tõstamaa ääreküla, ei osanud autojuht midagi kosta vaid tõigi tasuta memmele puud koju kätte, sest Tõstamaa piirkond kuulubki nüüd Pärnu linna koosseisu.“
„Oi, Maurike, tore, et sa ikka memme juurde tee leiad!“ komberdas vanaema kahel kargul kõndides pojapojale vastu, kui viimane oma jalgratast vana kase külge lukustas. „Mes sa tast lukustad! Meitel siin ometi kurikaelu pole! Näe, mina-vana inimene unustan isegi ööseks maja lukustamata, pole keegi tahtnud mu seitset märssi tuuri panna!“ noomis memm.
Jätkub ajakirjas...