Ehitusärimees sebis endale armukeseks noore kodutu arsti

30.08.2020 19:40
Mati Lootus Illustreeriv foto
Kommentaarid
8
Foto:

Meeste suhtes seni külm olnud Kaire leidis armsama mehes, kes aitas ta välja üpris keerulisest olukorrast.

Kaire oli pere kolmas ja ühtlasi noorim laps. Vennad olid sündinud paariaastaste vahedega ja ega neist õele häid mängukaaslasi olnud. Sestap suhtles tüdruk rohkem lasteaia ja kooli­õdedega või istus raamatu­riiuli ees ja luges aina uusi laste­raamatuid, mida kirjastuses töötav ema lõputult koju tassis. Keskkoolis kuulus ta klassi parimate hulka, tudengiaastatel säras kursusel nii oma teadmiste kui ka iluga.
Pärast ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist hakkas ta tööle suure haigla sisehaiguste kliinikus. Empaatilist hinge­soojust polnud jõulukuul sündinud  Kairele kuigi heldelt kingitud. Ilmselt olid aastalõpu varud otsakorral. Arstiametile oli see ehk kasukski, sest ta ei pidanud patsientide valu­koormaid enda kanda võtma, kuid suhetes meessooga jäi küll millestki olulisest puudu. Nii sai kaunis naine juba esimesel kursusel  hüüdnimeks Jääkuninganna.
Kaire stuudiumi ajal polnud veel kombeks, et kursuse inetuim neiu laseb lahti jutu enda ahistamisest, püüdes nii rivaalide peikade mainet kahjustada. Pidudel tiksus Kaire seltskonnaga kambajõmmina kaasa, kuid kui ööiharus hakkas paarikesi enda rüppe meelitama, jäi ta alati jäiseks ning keeras oma ühikatoa ukselukule kaks tiiru peale.
Kliinikumis viskaksid mehe­pojad talle kohe silma, kuid õnne oli vähestel. Voodiserval käidi küll ära, aga teki alla tulla luba ei antud. Vägisiminek poleks aga andnud mingit tulemust.

Tuleõnnetus röövis kodu
Siis juhtus Kairega ootamatu õnnetus. Maja, kus ta üüris ühetoalist korterit, põles ühel heal päeval maani maha, sest uusaastat vastuvõtnud seltkond oli magama jäädes põlevad küünlad lauale unustanud. Kairel polnud küll kaotada suuremat varanatukest, kuid uut  peavarju polnud üleöö kusagilt võtta.
Ta lasi end haiglas järjestikku öövalvetesse panna, kuid see ei saanud lõputult kesta.
Siis ulatas saatus ise ­noorele naisele oma süüdlasliku, aga jõulise käe. Kliinikum sai kutse kahele arstile Londonisse, kus peeti pulmonoloogide mitmepäevast teaduskonverentsi. Uudis jõudis Kaireni ja teades noore tohtri kodutut olukorda, anti üks koht temale.
Nädal brittide juures möödus kiiresti ja kui Kaire taas murelikult lennujaamas väljalendu ootas, oli ta kaunites silmades sügav nukrus. Sellele lisandus veel segadus reisiga, mida pidevalt erakordselt halva ilma tõttu edasi lükati.
Lisaks kõigele oli Kaire istekoht lohaka broneerija hooletuse tõttu topelt välja müüdud ja stjuardessil ei jäänud muud üle, kui viia Kaire üle kallisse äri­klassi, kus avaratel istmetel laiutasid bossid ja firmade juhtivad tegelased.

Pilk leiab pilgu
„Rene“, pöördus Kaire poole end tutvustades läheduses istuv lokkispäine kallis üli­konnas keskealine mees ning lisas: “Kas te ei saaks mulle pisut abiks olla. Mul läks lennujaama ees taksost väljudes tormituulega silma mingi puru ja ma ei saa ise seda kuidagi välja.“
„Ma püüan,” naeratas Kaire vastuseks ja hakkas oma ridikülist otsima steriilset sidet, mis on igal arstil alati käepärast.
“Pange oma pea mulle sülle, siin on pimedavõitu ja ma ei pruugi seda purukest üles leida.“
Rene kuuletus ja hetke pärast kohtusid kaks silmapaari, mis haakusid teineteisesse. Kairele polnud puru silmast eemaldamine küll keeruline ülesanne, vaid kuulus esmaabi­kursuse  juurde.
“Olen teile suure teene võlgu,“ ütles Rene ja vaatas oma punaseks nühitud silma­paariga taas naisele sügavalt otsa. Stjuardess tõi peagi lõuna ning õnnestunud raviprotseduuri kinnitati mitme kalli kokteiliga.  Juttu jätkus terveks lennuks, vahetati kontakte ja lahkuti ­heldinutena.
Rene andis teada, et on suure ehitusfirma arendusjuht ning viibib aastas mitu kuud välis­lähetustel. Kaire rääkis ka oma kurvast saatusest, kui punane kukk katusele lennates temalt kodu oli võtnud. Rene kuulas naist tähelepanelikult ja mõtlikult, aga ei öelnud selle kurva loo kohta midagi.

Sõnatu, kuid kirglik lahendus
Juba kahe päeva pärast helises Kaire telefon ja Rene kutsus naise lõunale. Pärast sooje pilke ja käepuudutusi sõideti Mustamäele, kaunisse männimetsaga piiratud tänavasoppi, kus viiekordsed majad üksteise lähedal seisavad.
Rene parkis auto lähedal­asuva koolimaja juurde ja palus Kairel endale järgneda. Ühe renoveeritud korrusmaja ukse ees näppis Rene koodluku nuppe ja lausus: „See pole küll viisakas, aga ma lähen täna ees, sest ma tunnen seda paika paremini.”
Nad astusid käest kinni hoides korrus korruse järel viiendani, kus Rene ühe beežika metall­ukse ees peatus, ukse avas ja lausus: „See, kallis Kaire, ongi tänasest Sinu kodu.“
Naine oli tummaks löödud ega osanud tükk aega sõnagi lausuda. Kolmetoalises korteris oli hiljuti tehtud korralik euroremont, sisustuseski oli esmavajalik olemas – elutoas diivan ja teler, magamistoas lai voodi, köögis külmkapp ja kodu­masinad. Sel päeval ei toimunud midagi rohkemat.
Rene ulatas Kairele korteri võtmed, suudles teda põsele ja lausus lahkumisel: “Laupäeval tulen soolaleivale, siis õnnistame ka meie kodu sisse.“
Kairel oli kolm päeva aega googeldada ning sobrada Rene perekonna- ning tegevus­registrites. Ta sai teada, et tegemist on 45aastase abielus oleva mehega, kellel kolm last ja kena kodu Veskimöldre asumis.
Info võttis küll alul naise  nõutuks ja ta veetis unetu öö, kuid Saatuse kingitusest loobuda ta enam ei suutnud.  Nii saigi Rene omale armukese, keda ta hakkas regulaarselt külastama – igal neljapäeval kell neli. Selle järgi sättis Kaire ka oma töögraafiku, sest  elu pakutud „liising” vajas  õigeaegset tasumist.



Vaadatud 3126 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Mees on ikka elumees..

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi