EKRE poliitik ­lobises end erootika­liinil vaeseks

Liigne jutukus tasulise armas­tuse kõnetraadil paneb teeneka Tartu pensionäri ahastades küsi­ma: kas kapitalistide ahnusel on üldse mingit piiri?

Seitsmendat aastat poissmehepõlve pidav Uuno Pungar (66) tunnistas, et kui esialgu pakkus vabatmehe elu pärast veerand sajandi pikaks veninud abielu vahelduseks omajagu lusti, siis nüüdseks kipub pillerkaari asendama lõputu tühjus ja üksindus.
Isegi eksnaine Merike, kellega Annelinnas jätkuvalt majanduslikel põhjustel kokku elatakse, ei jaksa enam paarilise heietusi kuulata ega põlga ära ka karmimaid meetmeid. „Ähvardab aina politseid kutsuda, kui natukegi napsi võtan,“ väljendas Pungar. „Kevadise eriolukorra ajal murtigi mind maha ja viidi kainerisse, kus kaks-pluss-kaks-reeglist juttugi polnud.“

Küsida võis kõike
Eksabikaasa on aga veendunud, et meespoolel oleks ammu aeg ühisest elamisest kaduda ning oma armu- ja jooma­seiklusi kuskil mujal viljeleda. „Mina Uunoga samal tasemel ei ole. Milleks sellise inimese ego toita?“ küsis Merike Pungar.
Kuna suuremat asja pole koja­mehe ja turvamehe ametitest taandunud pensionärile intelligentse vestluse pakkumiseks ka Kivilinna Konsumi ümber töllerdavatest kamraadidest, tuligi haarata viimsest õlekõrrest ja pöörduda tasuliste teenuste poole. „Reklaam ju ütleb, et küsida võib kõike,“ põhjendas Pungar, mis valu teda ajas üheksaga algava ja riietega koonerdava naisterahvaste piltidega illustreeritud eritelefoni kõnetama.
Armuliinil juttu tõepoolest jätkus ja erinevalt vähestest alles jäänud sõpradest ei kippunud meelas hääleke sugugi pahandama, kui Pungar kolmandat korda teema Konsumis aset leidnud alatust pettusest avas. Vastupidi – muudkui kiitis ja innustas teemat veelgi sügavamalt käsitlema ega teinud numbrit sellestki, kui klient läbi valjuhääldi talle muusikakeskusest Ivo Linna parimaid palu esitles.

Austajad Araabiast
Resultaati võib Pungari lakkamatut jutuvada põgusaltki kogenu siinkohal juba aimata: loomulikult ei kulmineerunud audioromanss sügavamate tunnete, vaid 270eurose telefoniarve ja suletud väljuvate ­kõnedega. „Nii head kuulajat pole mul kunagi olnud – nüüd siis tean ka, miks,“ tõdes vanahärra elutargalt. „Kuidas ikkagi saab nii olla, et mingit hoiatust ei tulegi ja raha aina jookseb?“
Aga saab ja Elisa klienditeenindaja kallal õiendamine ei aidanud ohvrit siinkohal põrmugi. Tõsi küll – makse ajatati aasta peale ja korraga rohkem kui poolt vanaduspensionist välja käia ei tulnud, kuid unistused hinnaalandusest sulasid kui kevadine lumi. Leping operaatoriga on halastamatu ja vastuvaidlemiseks ruumi ei jäta. „No sattusin hoogu jah – kas sellepärast pean end vaeseks maksma?“ õiendas Pungar ometi.
Eriti vastuoluliseks muudab olukorra tõik, et vaatamata ühekordsele libastumisele kinkis operaator Pungarile tänutäheks pikaajalise kliendisuhte eest Huawei tahvelarvuti. See imeriist on avanud varem rohkem Konsumi järjekorras tutvusi sõlmima harjanud kodaniku jaoks täiesti hoomamatu kübermaailma, kus atsakaid prouasid näib olevat piiramatul hulgal. „Kujutad ette – mulle kirjutavad Miss Estonia välimusega tüdrukud ja isegi inglise ja araabia keeles!“ rõõmustas mees. „Ise ma kumbagi küll ei räägi, aga olen siis eesti keeles vastanud, et kui meil ikka suur armastus on, siis saagem kokku.“

Kraanajuhi haltuura
Et aga kaugetelt maadelt külalisi koroona­ajastul oodata annab, Pungar ise aga enda kinnitusel veel „alla 100 aasta vanune töötava organismiga tõutäkk“ on, pakub internetis koormast vabanemiseks ka kergemaid – kuid paraku jälle tasulisi – vahendeid. Portaale litsid.com ja mahajataha.com sirvib seenior nüüd juba tihemini kui noorusajal Edasit ning on sealtki tuleristsed kätte saanud. Näiteks avastas ta teiste teenuse­pakkujate seast endise kolleegi-kraanajuhi ­Viktoria, kelle küll liigse kondisuse tõttu ära põlgas. „Naisel peab ikka olema, mida katsuda. Ikka nii, et küsid endalt, kas tõesti on see kõik minu oma,“ selgitas kogenud seelikukütt.
Kriteeriumidele vastas enam-vähem Paidest pärit Olesja („Ei mina usu, et see tema pärisnimi on.“), kes lubas täita ka heade mõtete linna esindaja ekstreemsemad voodisoovid ning seda vaid 50 euro eest. Kuna kodus valvab teadupärast Kerberosena 112-ühendust hoidev Merike, jõudis Pungar juba broneerida ka hubase toakesena Taaralinna odavaima hotellina tuntud Annelinna Starestist. Tulutult – väidetavalt pingelise töö tõttu lehmalaudas daam kohale ei ilmunudki. „Nii ikka ei käituta!“ kõlas Pungari napp kommentaar.

Kindel valik
Nii tulebki südamevalu välja elada hoopis muudel rinnetel. Seetõttu plaanib Pungar, kelle tembutamiste kõrval „Joosep Tootski kahvatuks“, karjääri teha kirjanikuna (elulooraamatu „Ei jäta joomata“ pealkiri peaks kõnelema enda eest), veel enam aga poliitikasfääris. „Armastan ikka kaabuga Konsumi ees aega veetmas käia ja räägin kõigile, et olen Uuno Helme,“ märkis ta. ­„Pagulasi ma ei kannata ja olen ka seda meelt, et eesti naised peaksid ikka meile jääma. See meid Helmedega ühendabki, et enne ütleme ja siis mõtleme.“
Kohalik ringkond võttis Pungari igatahes avasüli vastu ning nüüd tuleva aasta kohalikel valimistel sihibki 2017. aastal valimisliidu Südamega Tartu meerikandidaadina 13 häälega piirdunud mees juba sootuks kõrgemaid sihte. „Esinaiselt Merike Lumelt sain esimesel kohtingul vähemalt põsemusi kätte, kuigi pärast oli suu pool päeva mingit krohvi täis,“ oli härra ise endaga rahul.