Eksiga reisil käimine tuletas meelde, miks lahku mindi

Ma ei tea, kuidas mõnikord tulevad inimestel sellised hiilgavad mõtted, et lähevad oma eksiga reisile. Aga võib-olla seepärast, et taibata – me oleme lahus põhjusega!

Meie lahkuminek oli aastaid tagasi, kui tütar oli alles väike. Juba siis, kui ma last ootasin, sain tegelikult aru, et see mees ei ole see, kellega ma oma elu lõpuni tahan koos olla ja kõike jagada. Mind häiris tema isekus ja see, et kas oli tema arvamus ja vale arvamus või pidi üldse vait olema, sest ta ei suutnud taluda mingeid lauseid või sõnu, mis vähegi võisid kellegi teise soove väljendada. Kõik pidi olema tema tahtmist mööda. Ta ei saanud, vaeseke, sellest ise aru ja imestas, miks ta muudkui kõigiga tülli läheb...Kaebas, kuidas see on loll ja teine nõme ja kolmas teeb kõik valesti.
Ühesõnaga, lahku sai mindud minu soovil ja ma ei läinud teise mehe juurde või seetõttu, et armastus sai otsa, vaid et ma ei suutnud taluda teda ja tema eneseõigust.

Mees tahtis otsustada, naine tahtis ära
Aga me olime olnud lahus piisavalt palju aastaid ja see kõik oli meelest läinud. Nüüd ajas koroonaaeg kõik reisiplaanid sassi ja üldse keeras elu peapeale. Tundsin juba ammu, et ma vajan tuulutust ja kuhugi sõitmist. Mu kevadised piletid Hispaaniasse olid tühistatud ja ma ei tahtnud nüüd, õieti ei saanud ka nüüd sinna sõita, sest tagasitulles oleks ees oodanud kahenädalane karantiin.
Tütar lõpetas põhikooli ja ka nende klassiekskursioon jäi ära. Tütre isa oli just äsja oma järgmisest naisest lahku läinud ja tegi ettepaneku sõita kuhugi koos, et natuke puhata ja mängida ja koos hängida. Me polnud ju kuskil väga ammu käinud.
Mina võtsin ideest kinni ja hakkasin organiseerima. Eksmees ei lasknud väga kellelgi teisel otsustada, vaid teadis täpselt, mis on parim ja kuhu minna.
Mina, suure reisisellina, kes oli sunnitud juba mitu kuud koduseinte ja kodumaaga leppima, olin niigi elevil mõttest, et kuhugi kaugemale saab ja mõtlesin, et mis seal ikka, go with the flow ja lasin mehel ­otsustada.
Suvi oli ja Euroopa lennud taastati. Hispaaniasse kuhugi kaugele Kanaarisaartele ma siiski veel minna ei riskinud, aga Kreeka tundus täitsa turvaline. Mõeldud-tehtud.

Isa otsustab ja karjub
Ostsime viimase hetke paketireisi, lasime pereisal otsustada, kuhu ja millise majutuse jne. Ma ei olnud kunagi paketireisi kasutanud, aga lasin olla.
Kõik sujus kenasti. Maskidega lennule ja maandusime mõnusas soojas apelsini- ja maasikalõhnaseguses Kreekas. Päike, meri, hea toit... Mida sa veel ihkad.
Jõudsime majutus­kohta, see tundus kohe kuidagi kummaline. Ei olnud seal seda vaadet, mida lubatud, ei töötanud konditsioneerid ja aknaid lahti teha ei saanud, kuna üks oli katki ja teine oli vaatega tänavale, kus olid restoranid ja suitsetati lakkamatult.
Olgu, ma ei öelnud midagi, aga mees juba tegi virilat nägu ja nõudis minult, et ma räägiks omanikuga, et konditsioneer korda tehtaks. Palusin seda kohe ja ilusti, aga oli pühapäev ja lubati homme... Ma siis ütlesin info edasi, mille peale mees kukkus minu peale karjuma, et mis mõttes homme. Tema ei saa nii. Tuletasin meelde, et me ei saa ju puhkepäeval midagi rohkemat teha ja siis hakkas mehelt tulema, et küll ma ikka olen idioot ja teab veel kes. Püüdsin talle pakkuda variante, kuidas olukord lahendada, näiteks võtta uus elamine jms, siis öeldi mulle, et ma räägin liiga palju, olgu ma ometi vait.

Rahu, ­ainult rahu...
Ma püüdsin igati rahulikuks jääda ja mõista, et mees ei ole  palju reisinud ega ootamatute olukordadega kokku  puutunud ja seetõttu mässabki.
Otsustasime jääda ikka sinna ja aknad lahti teha ning lasta järgmisel hommikul konditsioneeri asi kohe korda teha.
Igal juhul arutasime tütrega ka, tema arvas, et ei hakka isa jutuga ärritama, et me tahaks siit üldse minema kolida, kuid uusi elamisi tasuks ikka vaadata.
Ma uurisin bookingust ja sain ka kontakti ühe kohaga, kus olin varem käinud. Sain head hinnapakkumised ja soovitused, kuidas olemasolev ­broneering tühistada.
Otsustasime õhtut nautida, ostsime ohtralt veini ja mõnusat sööki ning olime rõdul. Sest toas oli tapvalt palav.
Hommikul kell 7 ärkasin õudse mürina ja kolina ning värina peale. Jooksin välja vaatama, et kas maavärin või midagi. Tige mees oli juba ärkvel ja oma toast rõdule läinud. Seal meie akna taga oli segumasin tööle tõmmatud ja suitsu pahvivad mehed tegid ehitustöid. Eelmine päev olime küll märganud, et seal on ehitusplats, kuid kedagi ei olnud ja me ei osanud aimatagi, et siin nii vara hommikul selline asi pihta hakkab.

Majutuse sain parema, suhtumist mitte
Igatahes, nüüd oli selge, et minema siit tuleb minna. Kõik, mida ma välja pakkusin oli jama, nõme jne. Tema aga ainult jauras ja seletas, kui ­nõmedad me kõik oleme.
Ma ei lasknud tuju rikkuda ja võtsin meile siiski teise elamise temalt nõu küsimata ja ütlesin, et kui sulle see ei sobi, võid mujale minna. Saime ka eelmisest kohast raha tagasi ja olin õnnelik, et kaotatud oli vaid pisut aega ja närvirakke.
Edaspidiseid solvanguid ma lihtsalt ignoreerisin. Iga asja peale oli mu eksil midagi öelda ja tundus, nagu tema arvates teeksin ma kõik valesti.
Ma lihtsalt ei lasknud ennast sellest häirida, ega öelnud midagi, et tal poleks põhjust aasida, kui suur lobamokk ma olen, et tal juba ammu kõik selge.
Aga ka siis ei suutnud ta olla ilma negatiivseid märkusi ja lausa mürginooli pildumast. Küll ma olin ülbe ja nõme ja kiirustav või aeglane, otsustus­võimetu ja saamatu...
Võtsin kõik omaks ja lihtsalt nautisin seda, mis oli hea ja mille pärast sai Kreekasse ­lennatud.
Ma hingasin kergendatult (läbi maski), kui lennukisse sain ja lennuk suuna kodupoole ­võttis. Ei ole ma enam nii loll, et eksiga koos kuhugi minna...