Elina Kirt – 21. sajandi hüpnotisöör
"Tihti arvatakse, et hüpnoos on seotud maagia või okultismiga. Et inimene nõiutakse magama, muudetakse abituks, saavutamaks tema üle täielikku võimu.
See kõik ei vasta tõele. Hüpnoos on üks psühhoteraapia tehnikatest, mis aitab inimestel üle saada oma igapäevaprobleemidest ja ennast tundma õppida, meenutada unustatud minevikutraumasid, allasurutud mälestusi," ütleb hüpnoterapeut Elina Kirt.
Selgitustööd – mida hüpnoos tänapäeval endast kujutab – tuleb tal iga päev teha. Veenda, et inimest ei saa hüpnotiseerida vastu tema tahtmist, et teda ei saa panna tegema midagi tema enda tõekspidamistele vastu käivat. Et hüpnoos ei ole religioosne, spirituaalne ning et ta ise ei kuulu ühtegi salasekti. Et hüpnoosiseisundisse pole võimalik n-ö kinni jääda. Inimestel on palju arvamusi ja hirme, mida nad on filmide või meedia mõjul endile kujundanud, eriti nende asjade osas mida nad ei tea, ei hooma, või kontrollida ei saa.
Tagasi lapsepõlve
"Inimesed tulevad minu juurde ühe ja sama palvega: Võtke mult see häda ära! Aga esmalt tuleb leida põhjus, miks üks või teine häda inimest üldse vaevama on hakanud, ning kui põhjus on mõistetud, kaob ka tagajärjena avaldunud probleem,” mõtiskleb terapeut. "Inimene peaks hünoosiseansile tulema piisava ajavaruga, igapäevamuredest kasvõi paariks tunniks vabana. Mobiil välja lülitatud," soovitab Elina. Abiotsija paneb ta istuma mugavasse tugitooli enda vastas, juhendab lõdvestuma ning silmad sulgema...
Mingeid Ameerika filmides nähtud imetehnikaid Elina oma seansi ajal ei kasuta. Keegi tema patsientidest magama ei jää ega teadvust ei kaota. Tasasel häälel rääkides palub ta vaid meenutada oma lapsepõlve, meelde tuletada, milline oli su kodumaja, kes seal elasid, milline olid ise, kuidas välja nägid. See on imeline, poolunenäoline teekond kusagil une ja ärkveloleku piirimail, kus ühtäkki tulevad meelde inimesed ja kohad, millele enam aastaid mõelnudki pole.
Hüpnotisöör ei nõiu
“Lõdvestunud seisundis pääseb aju ligi sellisele infole, mida inimene ise otseselt tähelegi pole pannud, kuid mis on oluline tegur inimese probleemi väljakujunemiseks. Tegelikult on meie info omastamise võime määratult suur, kuid kasutame sellest vaid murdosa. Selleks, et sellele infole ligi pääseda, on vaja ajul lõdvestuda. Enamasti kaob info lapsepõlve emotsionaalsete seisundite sisse ära ja jäljena jäävad inimese jaoks terveks eluks vaid häirivad käitumis- või mõtlemismustrid, mis kujundavad igapäevareaalsust," selgitab Elina.
"See ongi üks hüpnoteraapia kohta levinud väärarusaamu – kedagi ei uinutata seansi ajal. Ta ei kaota kordagi enese üle konrolli. Ta vaid keskendub täielikult iseendale, oma tunnetele ja emotsioonidele," ütleb Elina. Hüpnoteraapia seansist saavad eriti kasu need inimesed, kel on valmisolek ennast avada ja midagi enda kohta teada saada, ning vastupidi, need inimesed, kes tulevad skepsise ja väljakujunenud eelarvamustega, peavad sageli tühjade kätega lahkuma. Iga küsimuse või probleemi lahenemisele aitab oluliselt kaasa protsessi usaldamine, avatud ja koostööle orienteeritus. Hüpnoterapeut ei ole selgeltnägija, kes kohe probleemi kolded tuvastab ja teada annab, kuid hüpnoterapeudi juurde saadab selgeltnägija oma kliendid, et terapeut aitaks alateadvusse juurdunud probleeme lahendada ja uskumusi muuta. Üldiselt ei ole aga vaja selleks kellegi juurde minna, et oma probleemidest teada saada, need avalduvad pidevalt inimeste igapäevaelus, tuleb vaid silmad avada ja näha.
“Terapeudi ja inimese vahel soodustab tõhusat koostööd vastastikune usaldus, ainult siis ja täielikult lõdvestudes on on võimalik minna normaalse teadveloleku seisundist üle lõdvestuud oleku ehk alf sagedusvahemikku (7-14 Hz) ning sealt omakorda teetatasandile (4-7 Hz) ehk meditatiivsesse seisundisse. "Harvardi ülikooli teadlased on läbi viinud muljetavaldavaid uuringuid, mis tõestavad, et hüpnoosiseisundis töötavad hüpnoosiseisundis mõlemad ajupoolkerad. Teaduslikus keeles räägitakse hüpnoosist kui muutunud või teisenenud teadvuseseisunditest, mis on kokkuleppeliselt jaotatud erinevateks tasanditeks," selgitab Elina.
Kaitseseisund lülitub sisse
"See on lausa reegel,et paljude inimesi vaevavate olevikus avalduvate murede põhjused peituvad nende minevikus, täpsemalt lapsepõlves. Lapsepõlves saadud traumad salvestuvad meie alateadvusse, täiskasvanuna ei oska me aga nendega toime tulla. Teraapia käigus muutuvad probleeme kujundanud põhjuste seosed nähtavaks, mitte kunagi ei ole probleemide põhjused olevikus. Nii näiteks suhtekonflikti puhul ei mõista partner ühtäkki, mis talle “sisse läks”, et ta niimoodi käituma hakkas. Uurides selgub, et enamasti on tegemist endale täielikult teadvustamata emotsionaalse (kaitse)seisundiga, mille käivitab partneri reaktsioon, ning mis eranditult koosneb tegelikult lapsepõlvest pärit seisunditest.
Me kanname oma lapsepõlvemustrid olevikku üle ja alateadlikult valime partnereid, kes aktiveerivad meis ikka ja jälle samu ebamugavaid seisundeid, mis tegelikkuses ootavad vabastamist ja mõistmist. Kui kedagi ei ole nt isa poolt lapsepõlves mõistetud, siis see inimene automaatselt eeldab täiskasvanuna ei teda ei mõisteta ja tunneb siis valu, kui tema jaoks lähedased inimesed sedasi käituvad,saades nii oma sissejuurdunud uskumusele kinnitust. Valu on täpselt sama, mida ta lapsena tundis, sellest ajast kujunes välja eeldus-uskumus: “Ma ei ole mõistetud”, millest tulenevalt on tal raske täiskasvanuna nii ennast kui teisi mõista. Meie elu kujundavad uskumused on need iseenesestmõistetavaiks peetavad eeldused (plaadid), mida me kahtluse alla harilikult ei sea.
Kui inimesel oli lapsepõlves perekonna hoiak selline: “Meie oleme vaesed ja teistsugused kui need seal,” siis selles peres kasvavatel lastel on enamasti raske elus ladusalt hakkama saada ja nad peavad järjele jõudmiseks pidevalt pingutama. Nad lihtsalt arvavad, et ongi sellised inimesed. Kuid see ei ole nii. Oma uskumuste päritolu ja mustreid uurides on võimalik neid muuta ja seeläbi oma elu kardinaalselt muuta. Mitte midagi ei ole iseenesest mõistetav ja kõik on muudetav, seega kõik on võimalik.
Värav alateadvusse
Inimene hakkab tähele pöörama seikadele oma elus, millele ta varem üldse mõelnud.
Seansi ajal innustabki terapeut patsienti nägema maailma uues valguses. Aitab tal luua teistsuguseid, elujaatava iseloomuga seoseid, nii et alateadvus ei ühenda küsimuse all olevat tegevust enam hirmu, vaid millegi meeldivaga. "Alateadvus ei ole mingi koll, vaid infoväli meis endis, mis on olemas, kuid meie jaoks teadmata, ehk läbi uurimata. Laiemalt võttes on eesmärgiks aidata inimesel end häälestada selliselt, et alateadvus ning teadvus ei rabeleks enam eri suundades, vaid nende tegelik siht oleks üks."
Oma keha ja elu üle kontrolli saavutamiseks on vaja midagi enamat, kui lihtsalt positiivset mõtlemist, arvab Elina. Tõsi, tervise ja heaolu seisukohast on oluline koondada oma vaimuenergia positiivsetele ja elujaatavatele mõtetele ning vabaneda pidevalt energiat röövivatest ja halvavatest negatiivsetest mõtetest. Aga positiivsete mõtete mõtlemine ei pruugi neid üldse mõjutada! Olen mõne pealtnäha üdini positiivsena mõjunud inimese teadvust uurides avastanud, et ta on vaid programmeerinud enese selliseks "rõõmurulliks", oma sisimas on ta hoopis teistsugune inimene," nendib Elina.
Mõned inimesed, kes tunnevad, et positiivsete mõtete mõtlemine on "läbi kukkunud", muutuvad isegi veel abitumaks, sest arvavad, et nende olukord on lootusetu. Inimesed kardavad iseend, oma alateadvust, seda, mis läbi meenutuste lagedale ilmuma hakkab.”
Suurim viga, mida inimesed Elina sõnul teevad, on arvamine, nagu koosneksid nad vaid ühest "minast" ja see ülejäänu on lihtsalt... mõtted. "Me inimestena koosneme seisunditest, mida vahetame vastavalt taustsüsteemile, nn Minadest, alamisiksustest või “osadest”. ”Meie areng ja kasvamine inimesena ja muu selline. Tegelikult koosneme me kõik mitmest minast. Paraku ei pruugi need minad alati omavahel kooskõlas olla, nendib ta. See avaldub sisekonfliktina. Nõustajana saan pakkuda tuge ja abi avades uusi uksi. Sisse peab aga ustest astuma inimene ise. Nõustamise protsessis ei ole terapeut teadja ega ekspert, kes annab edasi seda, mida ta on õppinud. Nõustaja on pigem avatud tühi ruum, kes sukeldub kliendi ees teadmatusse, ning nii saab ilma maakaardi või hüpoteesideta tühjas ruumis ilmuda välja midagi täiesti uut.
Traumad lapsepõlvest
Mitte ükski seansi ajal patsiendi alateadvusest pinnale ujunud mälestus, mõte või kujutelm ei tulnud ilmsiks juhuslikult. Pealegi on teadmised alati seotud minevikuga.
"Kui jääme neisse kinni, siis jääme kinni minevikku ja seeläbi välistame oleviku uud võimalused, mis loovad tulevikku kujundavaid muutusi.
Tõeliselt väärtuslikud uued arusaamad sünnivad mitte pingelise järelemõtlemise tulemusena, vaid alles siis, kui mõtlemisest on loobutud. Selleks me inimestena tegelikult pidevalt muudamegi teadvuseseisundeid, nii unne suikudes kui ennast autorooli taha unustades jne.
See on loomulik igaühele, ja pidevalt. Mõtlemine on vaid üks meeltest, mida kaasajal on ületähtsustatud. Sellest tingituna ka inimestel nii palju probleeme."
"Olen teraapiatöö praktikas kasutanud hüpnoosi kui üht tõhusat töövahendit, ning üpris edukalt aidanud inimestel ravida ärevusseisundeid, unehäireid, söömishäireid, depressiooni, sõltuvusi ja palju muid toimetulekut otseselt ja kaudselt takistavaid tegureid (sundmõtted, foobiad, konfliktid, probleemid suhetes jpm.)
Olen oma kümneaastase tööpaktika käigus näinud igasuguseid emotsioone. Kõige rohkem maadlevad inimesed lapsepõlvest kaasa tulnud traumadega, mille on tekitanud näieks ülinõudlik või lausa vägivaldne isa või külm enesekeskne ema. Vanemate poolt laste õlgadele pandud liiga kõrged ootused on tekitanud neis läbi terve täiskasvanuea kestva alaväärsuskompleksi, pannud neid end tühise ja alaväärtuslikuna tundma," kirjeldab terapeut. "Aga inimese enesetunne ei saa paremaks muutuda enne, kui ta ise oma seniseid käitumismustreid teadvustab ja muutma hakkab. Eesmärgiks vaba ja rõõmuküllane elu.
Inimene peab ennast tundma õppima ja oma minevikuga rahu sõlmima, vastasel korral anname samad mustrid edasi oma lastele, seda näen iga päev,” hoiatab Elina. "Vana rahvatarkus:"Esivanemate patud nuheldakse laste kaela!" kehtib psühhoteraapias sajaprotsendiliselt ja patuks on siinkohal teadmatus," kinnitab ta.
"Minu meelest on kogu meid ümbritseva maailma suurim puudus pealiskaudsus ja kärsitus, seda eriti inimsuhetes. Meil on kuulamise defitsiit, aktiivse kuulamise oskust ja enese tundmist peaks õpetatama juba põhikoolis, mis looks paremad eeldused täiskasvanuna toimetulekuks.
Õnneks on minu juurde sattunud inimesed, kes ise tahavad paremini kuulata ja eneses selgusele jõuda.Õpetangi neid erinevate tehnikate kaudu tõhusalt rääkima ja kuulama.”
Teisisõnu - kuula nii, et sulle räägitaks ja räägi nii, et sind kuulataks - põhimõte on teraapia aluseks, mis muudabki igasugu suhted toimivaks ja rikastavaks kogemuseks. "Inimene ei pea kannatama, ei konfliktide, haiguste, ega stressi all. Seda on võimalik suhteliselt lihtsalt muuta.
Me ei ole loodud kannatama, vaid elama rahuldustpakkuvat ja õnnelikku elu, kuid sageli tuleb seda inimestele lihtsalt meelde tuletada."