Elukunstnik Enn: "Viinaraha tuleb minu juurde ise, seda saab isegi võmmidelt!"
Hiljuti külastasin jälle Tallinna Keskturu Grossi poe taarapunkti, kus saab sageli naerda või nutta või mõlemat korraga. Kõik oli harjumuspärane: automaat oli rikkis, putka sees oli järjekord ja putka ees värvikas seltskond.
Jõudsin kohale, mõlema käe otsas kotitäis taarat, ja ohkasin sügavalt. Ma ei viitsinud isegi sisse minna, sest automaadi ekraanil ilutsev veateade koos seda hämmeldunult põrnitsevate tädikestega oli juba läbi akna näha. Tegin korraks poe ukse lahti ja veendusin, et töötajad on probleemist teadlikud ning tegelevad sellega. Selgituseks võhikutele: see tähendab, et võib minna kaks minutit, aga võib ka minna kaksteist. Või et läheb kakskümmend ja siis öeldakse, et tulge homme tagasi.
Kaupluse ees sahmerdas eredavärvilistes riietes kleenuke keskealine mees. Hiljem selgus, et tema nimi on Enn. Taarapunkti trepil istus pisut noorem, aga tunduvalt turskem ja kogukam sell, kes näis kogu oma olemuselt justkui Ennu vastand olevat. Üks tammus rahutult jalalt jalale ja vaatas otsivalt ringi, teine istus stoiliselt paigal nagu rändrahn ja sõi karbist külma pilaffi. Koos mõjusid nad duona, mis meenutas ühtaegu Gallia kangelasi Asterixi ja Obelixi ning väikest ja suurt koera 90ndate multikast „2 Stupid Dogs“.
Usud või ei usu?!
„Saad ehk 20 senti anda?“ tegi Enn minuga jutuotsa lahti. Tunnistasin, et paraku ei saa. „Aga taarapunkt ju siinsamas!“ pakkus mees mu pudeleid nähes rahamurele kohe lahenduse, osutas siis einestavale härrale ja lisas julgustavalt: „Mine-mine! Ega tema ei ole mingis järjekorras – küll ta tuleb eest ära!“
Selgitasin, et automaadiga on mingi jama ning pealegi on järjekord hoopis putka sees. Enn lendas kohe sisse, korda majja lööma, kuid loomulikult polnud sest suurt kasu ning peagi tuli ta kirudes tagasi välja. Siis aga püüdis mehe tähelepanu mõnekümne meetri kaugusel seisnud politseibuss. „Ohoh! Mendid! Kurat, ma lähen küsin võmmide käest praegu raha!“ kuulutas ta võidukalt ja astus einestajale lähemale. „Usud või? Ah? Lähen praegu ja küsin võmmide käest raha! Usud või ei usu?!“ püüdis ta teda projekti kaasata.
Teine mees ei öelnud midagi. Kulmudeni tõmmatud suusamüts peas, sõi ta rahulikult pilaffi edasi ja vaatas tuimalt enda ette. Tema põsed olid suunurkade juurest oranžid, justkui oleks ta mõned suutäied toitu sihtmärgist mööda pannud. Tundus, et ühtlasi on tal räige pohmell.
Enn jääb kümnega plussi
Ennu lubadused ei jäänud tühjaks jutuks. Ta koputas politseibussi aknale, mis keriti seepeale alla, siis seletas seal midagi ja naasis saagiga. „Nägid? Ah? Nägid! Ma praegu saingi võmmide käest! Kellega ma kihla vedasingi?“ küsis sõnapidaja mees meilt mõlemalt. Turskemal sellil ei liikunud selle peale näos ükski lihas. Pilaff oli peaaegu otsas.
„Ma ütlesin talle kohe, et ma tean küll, et sa oled võmm, aga mind ei n*ssi, et sa kõiki n*ssid, saad aru? Ütlesin, et anna mulle kiiresti 20 senti – mul on vaja sõita Paldiski maanteele või ma ei tea, mingisse kohta ühesõnaga. Ja andis 30! Oleks võinud 50 anda, siis saaks õlut osta, aga praegugi olen kümnega plussis juba!“ kiitles Enn. „Igal juhul oleksid ju plussis, isegi kui oleksid ainult kümme senti saanud – alguses sul polnud ju midagi,“ nentisin mina. Seda tähelepanekut Enn suuresti ignoreeris.
„Tead, raha lihtsalt tuleb ise minu juurde – mina selle jaoks vaeva nägema ei pea,“ selgitas mees. „Kuu aega olen Eestis, siis jälle kuu Soomes – vaheldumisi. Ükskord Soomes üks võmm, kes teab mind, küsis, et Enn, kust sa viinaraha saad – iga kord sa tuled Eestist, raha sul kunagi ei ole, tööl sa ju ei käi, aga kogu aeg oled juua täis – kuidas see sul õnnestub? Ma ütlesin, et anna 20 eurot, ma näitan sulle, kust ma raha saan. Ja annabki! Mina sellega otse kasiinosse,“ seletas elukunstnik vaimustunult. Suurem mees tõusis püsti ja kõndis minema, sest pilaff sai otsa.
Janek ja teised tulevad tagasi
Edasi tutvustas Enn oma lollikindlat ärimudelit. Helsingi sadama kandis pidi olema mingi kasiino, kus kalevipojad käivad enne kojusõitu purjus peaga mänguautomaatidega mängimas. Meie kangelane sätib end õigeks ajaks sinna istuma, ja kui mehed tulevad laevani aega parajaks tegema, siis haarab ta kahe käega peast kinni ning kukub iseennast sõimama ja kiruma. Etteaste kestab seni, kuni mõni heatahtlikum kaasmaalane küsib, mis lahti. Seejärel valetab Enn, et tal on vaja koju sõita, aga venelased varastasid talt piletiraha ära.
„Mõni on andnud võidu korral masinast suure peotäie münte mulle pihku, aga mõni annab suisa 50-eurose! Ega mina siis pole süüdi, et inimesed mulle raha annavad. Mina lihtsalt istun ja sõiman iseennast – nemad ise ju topivad oma nina minu asjadesse!“ õigustas mees oma briljantset JOKK-skeemi. „Kui mul on pohmell, siis on vaja pohmelliraha kokku saada – siin ei ole küsimust. Aga odekolonni ma ei joo. Võtan parem näiteks kaks pudelit viina – sellest mulle piisab,“ lisas ta pärast väikest pausi.
„Aga milleks sul oli vaja enne kasiinosse minekut võmmi käest 20 eurot küsida,“ tundsin huvi. „Hehee! Selle panen masinasse ja võtan 100 välja!“ teatas mängur. Vahepeal kusagile ära kadunud kogukam mees aga lähenes jälle kauplusele, kaasas mitu uut nägu. „Näe – Janek ja teised juba tulevadki tagasi,“ märkis Enn ja suundus neid tervitama. Mina andsin lõpuks pudelid ära, sest masin oli vahepeal korda tehtud.