Ema elu käib ümber kaalunumbri

Kerstin (24) ei taipa, mispärast mõnedel inimestel kogu elu tühipalja kaalunäidu ümber tiirleb. Tema ema näiteks on eluaeg kullipilgul jälginud nii iseenda kui oma tütarde suutäisi ning tillukestki kaalutõusu peab ta tõeliseks katastroofiks.

„Minu ema on 54-aastane,“ ütleb Kerstin. „Võiks ju eeldada, et selles vanuses inimesel on prioriteedid juba paigas ning osatakse mõista, mis on elus tähtis ja mis mitte. Aga tühjagi, mõned asjad ei muutu inimeste mõttemaailmas vist mitte iialgi. Nimelt on mu ema alati, nii palju kui teda üldse mäletan, pidevalt dieete pidanud ja kõvasti trenni teinud (näiteks jooksmas käimine), et vormis püsida. Iseenesest pole tervislikus toitumises ja sportimises ju midagi halba – lausa vastupidi, see näib ideaalse eluviisina. Asi on aga selles, et minu ema on selles asjas alati üsna fanaatilise suhtumisega olnud.
Ta on tegelikult loomupäraselt peenike ning ei peaks suurt midagi tegemagi, et heas vormis olla. Ometi ajab ta kaloreid ja rasvaprotsenti iga pakendi pealt näpuga taga, et jumala eest mitte midagi liialt rasvast ega rammusat süüa. Koogiga külla minna ei või talle iialgi, äärmisel juhul ehk siis, kui on ostetud mingi iseäranis lahja variant. Ka pole minu silmad näinud, et ta eales midagi head oleks küpsetanud. Kui teiste laste emad tegid pannkooke, siis meie ema pakkus magustoiduks vaid puuvilju ja vahel harvem mõnd kisselli.

Õe viis söömishäireteni
Mul on kolm aastat noorem õde, kes teismeliseeas oli selline veidi priskem, aga siiski kena ja terve neiu. Ema näägutas ta kallal alailma, et õde peaks ikka rohkem ennast liigutama ja vähem sööma, et kogu see pekk seljast kaoks – just selliseid sõnu kasutaski! Õe enesehinnang kannatas selle all kohutavalt, ta hakkaski ennast paksuks ja inetuks pidama ning jube vähe sööma. Mina olin see, kes püüdis õele mõistust pähe panna ja ütlesin, et kui nii vähe sööd, oled varsti anoreksik valmis.
Nii hulluks see asi õnneks siiski ei läinud ja tänaseks on õde kõigist liigsetest kilodest lahti saanud. Küll aga võib öelda, et söömisega on tal probleeme tänaseni – ta on muutunud peaaegu samasuguseks nagu ema. Ei julge sünnipäevadel ega pidudelgi endale tükikest torti, palaval suvepäeval jäätist ega üldse midagi head lubada. Ükskord ta pihtis mulle, et rasvaseid asju süües tunneb ta ennast süüdlasena ja kardab meeletult, et kaotatud kilod tulevad tagasi.

Halb eeskuju
Muidu võikski ju asja võtta nii, et tehku mis tahab. Igaühel meist on ju õigus elada oma elu just nii, nagu ta ise seda kõige õigemaks peab. Aga sellegipoolest on mul väga kahju õest, et tema psüühika ja ilmselt ka tervis niimoodi kahjustada on saanud. Samuti olen mõelnud, et kui minul kunagi lapsed peaksid tulema, siis ma küll ei tahaks, et nad oma vanaemast selles osas eeskuju võtavad või et ema, hoidku taevas, neile mingeid kaaluteemalisi märkusi hakkaks tegema. Tahaksin seda kaaluhullust neist just võimalikult eemal hoida.
Elus on minu arust muud ja olulisemat, milleks lasta ühel tobedal numbril kogu oma elu ja tegemisi valitseda? See on juba päris haiglane. Mis siin imestada, et tänapäeval nii paljud noored toitumishäirete all kannatavad, kui leidub vanemaid, kes neid ise sellele õhutavad.“