Ema hülgas tütre kaks korda
Evelin (37) leidis pärast pikki otsinguid üles oma ema. Nüüd võiks süda rõõmust hõisata, kuid reaalsus on oluliselt karmim. Tema ema põlgas oma tütre teist korda elus.
"Kui paar aastat tagasi teada sain, et olen lapsendatud, siis ei tundnud ma viha saladuse varjamise ees. Minu kasuvanemad olid suurepärased inimesed, kuid minus tärkas huvi leida oma päris isa ja ema. See soov süvenes veelgi aasta tagasi, kui mu kasuvanemad autoavariis hukkusid. Olin oma elus kaotanud kõige lähedasemad inimesed. Otsustasin kindlalt oma pärisvanemad leida," räägib Evelin.
Peidetud dokumendid
Naise traagiline saatus sai alguse sünnihetkel, mil ema otsustas lapsest loobuda. Põhjuseks asjaolu, et mees, kellega ta oma elu ning armastust oli jaganud, naise enne sünnitust hülgas. Pettumusest, vihast, võib-olla ka kättemaksuks, langetas Evelini ema Linda sügaval nõukogude ajal haiglas oma otsuse.
"Töötan avalikus sektoris, seega on mul juurdepääs igale dokumendile, mida soovin leida. Rääkigu riik ametlikult, mida tahab, kuid tegelikult pääseb peaaegu iga riigiametnik ükskõik, kelle andmetele nii lähedale kui just soovib. Eesti riigis on kõik avalik, kui sul on positsioon ning selle kaudu sidemed.
Peale kasuvanemate matuseid, võtsin asja ametlikult ette. Hakkasin tasapisi dokumente ja arhiivi uurima. Teadsin vaid ema eesnime, kuid Lindasid elab Eestis, oi, oi, kui palju. Samas, pole palju enam-vähem ajaliselt klappivaid lapsendamisi, mille põhjuseks lapsest loobumine sünnitushetkel. Juba paari kuuga oli mulle täpselt teada, kes on mu ema. Tean tema kohta täna kõike: kus ta elab, millega tegeleb, milline on tema elulugu olnud. Häbeneda pole tal mitte midagi. Ta on teinud kena karjääri nii okupatsiooni-aastatel kui ka Eesti Vabariigis. Ta on jõukas. Tal on uus abikaasa ning kaks last.
Olin rõõmust ogaraks minemas! Mõelda vaid - mul on kaks poolvenda, ema ja võõrasisa," kirjeldab sündmuste arenguid ning oma emotsioone Evelin.
Kohtumine tõi ränga pettumuse
Selle asemel, et helistada, sotsiaalmeedias või e-kirja teel ühendust võtta, otsustas naine otsejoones emale külla sõita. Lillekimp, pudel šampust ning tort näpus, helistas Evelin bioloogilise ema kodu uksekella.
"Tundsin ta kohe ära, kui ta ise uksele ilmus. Oleksin soovinud oma emale kaela karata, teda emmata, kuid suutsin oma tundeid varjata. Hetk hiljem taipasin, kui õige see otsus oli.
Rääkisin emale loo ära. Käed puusas ja üsna tühjal pilgul vaatas ta mulle otsa. Lausa ebainimlikult kõleda häälega ta lihtsalt ütles, et tal on minust täiesti ükskõik. Virutas minu poolt ulatatud roosikimbu otse majatrepile, sülgas sellele ning trampis jalgadega otsas. Mu oma ema ütles mulle, et parem, kui ma poleks siia ilma kunagi sündinud. Aga et kui ma juba kord olemas olen, eks siis olgu nii, kuid temaga pole mul midagi ühist ning ta pole minule kunagi mõtelnud, pole minust puudust tundnud, ammugi mitte mind otsida proovinud. Ta ütles, et igaveseks ta unustaksin.
Seejärel tõmbas ta ukse kinni. Ja oligi läinud. Kaotasin oma ema teist korda elus ja seda nii julmal viisil, et mõtlesin kaua, kas oma elukaaslasega ikka tahan üldse lapsi saada. Ometi otsustasin hiljuti, et nüüd soovin seda enam lapsi, sest tahan oma lastele kinkida armastust, mida jagasid mulle minu kasuvanemad, kuid millest olen pärisvanemateta elades mõnevõrra siiski ilma jäänud."