"Ema peksti ja vägistati minu nähes..."

05.01.2020 18:40
Heli Künnapas
Kommentaarid
9
Foto:

Pühade aeg on periood, mil perevägivalla ­juhtumid tihenevad. ­Reno räägib oma loo sellepärast, et see ei peaks nii olema.

“Raske on endasse uskuda, kui sulle on kogu elu räägitud, et sa ei oska midagi ja ei saa millegagi hakkama,” alustab Reno. Kahekümnendate eluaastate alguses olev noormees jätab endast väga enesekindla ning meeldiva mulje. Põgusalt kohtudes ei saaks üldse aru, et selle noore inimese selja taga on juba nii pikk lugu.
“Tegelikult ei mäleta ma oma päris isa üldse. Olin kolmeaastane, kui ta suri. Mu kasuisa, Allar, tuli majja üsna kiiresti. Õigemini – meie läksime elama tema korterisse. Ta ei lubanud emal kaasa võtta midagi, mis mu isa meenutaks. Allar ütles, et ei taha, et meil valus oleks. Tagant järgi mõeldes saan aru, et tegelikult tähendab selline käitumine hoopis ebakindlust. Soovi võimalikud konkurendid eemaldada. Kuigi surnud isa ja abikaasa ei saa ju enam väga konkurent olla.”

Kõik läks üha hullemaks
Edasi läks meie lugu klassikalise koduvägivalla loona. Minu jaoks oli see muidugi ainus lugu ja elamise viis, sest ma polnud midagi muud näinudki. Minu mälestustes oli alati nii, et kui Allar täis peaga kusagilt saabus, siis läks kodus sõjaks. Erinevatel põhjustel peksis ja vägistas ta ema otse mu silme all. Ma ei mäleta aega, kui see nii poleks olnud. Järelikult pidi asi hulluks minema suht kiiresti pärast seda, kui me Allari juurde kolisime.
Allar sulges ema aina enam koju. Ta teenis ise nii palju, et ema ei pidanud tööl käima. Ehk et tegelikult ta ei lasknud emal tööl käia. Loomulikult kadusid kiiresti ära kõik ema endised sõbrad. Mina ei mäletagi, et meil oleks üldse keegi peale Allari sõprade kodus külas käinud. Selleks ajaks, kui vägivallajuhtumid väga tihedaks läksid, ei olnud emal enam kedagi, kellega rääkida, ega kelleltki abi paluda.
Kui algul oli Allari ohvriks vaid mu ema, siis õige varsti hakkasin mina mehele ette jääma. Esimestel kordadel ta lihtsalt viskas mind millegagi või lõi. Seejärel hakkas üha rohkem peksma. Lõpuks juba nii hullusti, et mul oli tihti väga keeruline pärast kooli minna, sest polnud võimalik peksmise jälgi peita. Rääkimata sellest, et näiteks kehalise kasvatuse tunniks ei saanud ma koos teistega enamasti riideid vahetada, sest kõik oleksid kohe peksmise jälgi näinud.
See tähendas, et minu hinded ja tundides osalemine kannatas. Kui see info lõpuks koju jõudis, siis oli Allaril aga jällegi põhjust peksmiseks. Suletud ring.

Politseist abi ei saanud
Kui ma olin umbes kümneaastane, teatas ema ettevaatlikult, et ta ootab last. See oli minu jaoks kõige hullem uudis, sest ma ei tahtnud mõeldagi, et keegi veel sellises põrgus peaks elama. Ema ise naeratas, aga tegelikult tundus ka tema pigem õnnetu. Aastate jooksul aga selgus, et Allari jaoks oma laps oli ikka kuidagi teistmoodi, kuna vähemalt mina ei tea, et ta mu poolvenda kunagi peksnud oleks.
Aastate jooksul sain mina suuremaks ja tugevamaks ning lõpuks hakkas mu jõud mehest üle käima. See talle muidugi ei meeldinud ja ta elas mulle tegemata jäänud valu ema peal välja. Nii ei saanud ma sellest hullumajast ära kolida, sest kartsin ema maha jätta.
Mitmel korral püüdsin ema veenda, et me koos ära jookseks.
Ühel korral, kui olin umbes kaheksa või üheksa aastane, käisime emaga ka politseis. See oli pärast seda, kui Allar lõhkus pool korterit laiali. Meil polnud niigi väga isiklikke asju, kuid pärast seda laastamistööd ei jäänud korterisse ka nõusid ega kuigi palju mööblit. Mäletan, et meid mõlemat kuulati üle. Rääkisime kodus toimuvast. Lubati, et meiega võetakse ühendust ja aidatakse lahendus leida.
Mõned päevad hiljem helistati emale tagasi ja öeldi, et nad võivad meile pereteraapia aegu pakkuda. Kahjuks aga ei saa nad meest takistada, kui ta oma kodus tahab midagi lõhkuda, sest see on eraomand.

Ema polnud nõus lahkuma
Järgmisel päeval jõudis info meie politseiskäimisest kuidagi Allari kõrvu ning loomulikult saime mõlemad emaga veel kordades rohkem selle eest peksa. Politseid me asjasse rohkem ei seganud.
Aja jooksul muutusin ka ema peale üha vihasemaks ning vihasemaks. Ma ei saanud aru, miks ta pole nõus koos minuga ära minema. Miks ta mind ei kaitse.
Ema ütles, et ilma Allarita poleks meil süüa ega elukohta, sest kokkukolimisest alates polnud ema ju kusagil tööl käinud. Kaheteistkümneaastaselt hakkasin suviti maal vanaisa juures käima ning töötasin sealses saeveskis. Nii teenisin ise raha. Ema polnud aga ikka nõus ära kolima. Ta kinnitas, et töötamine ei tohi mu kooliskäimist segada ja nii ma seda talvisel ajal teha ei saa.
Headel aegadel nägid Allar ja mu ema koos väga head välja. Ma ei tea, kas Allar ema ees vabandas, kuid minu ees igatahes küll mitte. Ilmselt aga midagi ta oma tegude nii öelda heastamiseks tegi, sest ema õigustas meest pidevalt ja lubas, et küll läheb paremaks.
Kutsekooli minnes kolisin ära ning hakkasin enamasti vanaisa juures maal elama. Minu jaoks muutus elu rahulikumaks. Samal ajal aga muretsesin ikka ema ja poolvennaga toimuva pärast.
Lõpuks oli mu poolvend kuueaastane, kui Allar lammutas kogu köögimööbli laiali, sest ema oli mingi vale kommentaari selle kohta öelnud. Mööblitükkide lennutamises sai mu poolvend ühe tükiga pihta. Küll väga õnnelikult, aga sellest emale lõpuks piisas, et ära tulla.

Raske on naisi usaldada
Aitasin neil kolida ning abistasin rahaliselt. Olin selleks ajaks kutsekooli lõpetanud ning täiskohaga tööle asunud.
Ma pole siiani emale päris andestanud, et ta koos minuga õigel ajal ära ei läinud. Saan temast aru, et ta muretses mu toidu ja elukoha pärast, aga usun, et kogu selle peksmiseta oleksin õnnelikult ka tänaval elanud. Ja tegelikult polnud see kindlasti ainus variant. Tean, et olen katki ja mul läheb aega, enne, kui suudan naisi usaldada. Rääkimata sellest, et ma ei tea midagi sellest, milline võiks päris pereelu olla.
Ema põhjendas Allari käitumist tihti sellega, et mehe isa käitus temaga samamoodi. See ongi põhiline põhjus, miks oma lugu täna räägin. Tahan, et kõik mõtleksid sellele, et jada tuleb lõpetada. Ei saa põhjendada, et keegi käitub nii, sest temaga on samamoodi tehtud.
Mul läheb kindlasti aega, et ennast emotsionaalselt korda saada, aga vähemalt ma tunnistan, et olen katki. Katkised inimesed ei saa teisi edasi lõhkuda, kui keegi neile kõrvalt ütleks, et nad on katki. Kui katkise inimese käitumist muudkui vabandada, siis tal polegi põhjust enda muutmiseks.
Loodan, et minu lugu aitab tulevikus vähemalt mõne lapse lapsepõlve turvalisemaks teha, sest kaasinimesed mõistavad, et vägivaldse inimese käitumist ei peaks toetama.”

 

Vaadatud 5184 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
lehar

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi