Ennustamise kunst

Ennustamine ja tuleviku teada saamine on alati inimesi huvitanud. Endeid ja märke on lugenud pea kõik loodusrahvad. Eestlastel on heaks ennustamise ajaks tavaliselt pööripäevad.

Ka jõulud, uusaasta ja jaaniõhtu olid head ajad tuleviku teada saamiseks. Jaaniõhtul käidi kindlasti saunas. Kohe peale sauna mindi jõe äärde. Seal tegid poisid ja tüdrukud lõket ning viskasid saunavihad vette. Kui viht läks põhja, tähendas see soovi täitumist, ja vastupidi.

Ristmik
Kõige populaarsemaks ennustamise liigiks oli kuulamine kolme tee ristumiskohal. Ristteel on sügav sümboolika. Valides, millist teed pidi minna, võib jõuda täiesti erinevatesse kohtadesse ja järelikult võib saatuski olla erinev. Ent ennustamise ajal võis ilmuda ka tõeline “tee” teise ilma, mille tagajärjena teise ilma elanikud võivad viia ennustaja enda juurde. Selle vältimiseks oli terve kaitseabinõude süsteem. Kõikjal oli kohustuslik, et ennustamine ristteel toimuks kinnise ringi sees. See joonistati maha või näiteks lume peale pandi lamba-, lehma- või hobusenahk ja tõmmati selle ümber kinnine ringjoon. Sealjuures jälgiti, et isegi väike nahaserv ei ületaks maagilist ringi, kuna selles kohas võisid vaimud piiri ületada. Ringi maagilise jõu suurendamiseks joonistati see kas põletatud otsaga kepiga või terava asjaga, olgu selleks nuga või jahioda. Seejärel pisteti nuga maasse sellel kohal, kus ringjoon sulgus. Istuti ringis naha peale, pandi pea peale leivaviil ja kaeti end kattega. Kõige kindlamaks katteks peeti laudlina. Eriti mõjus kaitsevahend oli ringi sisse võetud kass, kes on nõialoom, kelle karvadele oli tehtud võimalikult palju sõlmesid, sest siis paha vaim ei saa teha kahju, kuni ei haruta lahti kõiki neid sõlmi. Kuulata võis nii üksi kui rühmadena, kuid osalejate arv pidi kindlasti olema paaritu. Parim aeg ristteel kuulamiseks oli veidi enne südaööd. Ennustajad hoidsid ringi sees üksteise väikesest sõrmest kinni, tekitades nii veel ühe sisemise ringi.
Kui tüdrukule kuuldus kellukese helin või krudin – ootasid ees pulmad. Ühisel kuulamisel püüti selgeks teha, millise maja juures katkeb krudin, sest seal elabki pruut. Tulevast meheleminekut tõestasid ka sammud – peigmees tuleb. Millise maja juures ta peatub, seal elab pruut. Kui majast kuuldus laulmine, tähendas see ühe seal elava poisi peatseid pulmi. Kui kuuldusid head hääled nagu laulmine, tantsimine, või naerurõkked, peeti seda heaks märgiks kogu küla jaoks ja terveks aastaks. Kui aga maja ees kuuldus nutt, siis tähendas see, et sealt saab olema kurb sündmus või juhtub õnnetus. Kirvelöögid või kolmekordne koputamine ennustasid surma. See oli surnu jaoks kirstu tegemine või naelutatakse kirst kinni. Koerte ulgumine tähendas, et varsti juhtub tulekahju, vestlus või hobuste kabjaplagin aga tähendasid tüli.

Jääauk
Öösel jääaugu juures võis samuti kuulda, mida tulevik toob. Kaitsesüsteem (loomanahk, ring jne) oli sarnane ennustamisega ristteel. Jõuluperioodil jääaugu juures ennustamisel tehti suurema julgeoleku eesmärgil jää peale kolm ringi, üks teise sees, ja võeti ringi sisse kaasa ikoon. Sellist ennustamist, eriti kui see toimus öösel vastu kolmekuningapäeva, peeti kõige tõepärasemaks. Jääaugu juures kuulamisel võis teada saada väga mitmeid tulevikusündmusi. Samamoodi kopsimise või laudade hööveldamise hääl tähendasid surma, lärm ja karjed tulekahju ja muud hääled tõlgendati nii nagu keegi oskas. Muinasjuttudes paiknevad väravad veealusese ja selle maailma vahel ka kaevudes, seepärast kuulasid mõned oma saatust ka kaevust. Maagiline ring tehti sel puhul mitte ümber ennustaja, vaid ümber sissepääsu teise ilma. Tekitada ühendust veealuse maailmaga ja saada tulevikuprognoosi võis ka lihtsamini - selleks seoti nöör ümber veetünni.

Peegel
Populaarne on ka ennustamine suure peegli ees. Sinna ette asetati laudlinaga kaetud laud, üks poiss võttis riidest lahti ja heitis lauale pikali, kujutades surnut. Surnu pea all oli padi ja pea kõrval põles küünal. Surnu oli toas üksi ja teised poisid läksid ühekaupa sisse. Siseneja läks laua juurde, nimetas surnut nimepidi ja ütles: “Andesta ja õnnista”. Lamaja vaatas peeglisse ja kui ta nägi seal ilusat nägu, oli sisenejal tuleval aastal hea elu või pulmad, inetu nägu tähendas halba elu. Kui peeglis paistis surnukeha, tähendas see, et sisenejat ootas surm. Ennustamist nn surnuga toimetati ka teisiti. Surnu rolli mängiv poiss riietati lahti, pesti, pandi talle laudlina ümber ja asetati toa eesnurka nagu tõeline surnu. Talle anti kätte põlev küünal, peatsisse asetati peegel, milles peegeldus sissepääs keldrisse. Surnu rinnale asetati teine peegel, milles peegeldus omakorda esimese peegli peegeldus. Pärast seda läksid kõik ennustamises osalejad keldrisse ja olid seal, hoides üksteise väikesest sõrmedest kinni. Ühekaupa tuldi keldrist välja ja mindi läbi maja esikusse. Vaadati tähelepanelikult surnu kahekordset peegeldust rinnapealsest peeglist. Arvati, et võis näha ühte tulevat keldrist kirstu, teist pärja, kolmandat lapsega vms.
Tüdrukud püüdsid eelkõige peeglis näha oma peigmehe nägu. Vaatamata kõikidele üldtarvitatavatele abinõudele, mis kaitsesid elamut teispoolsete jõudude sissetungimise eest, tehti ennustamise ajal siibrid, eeskojauksed, välisuksed ja keldriuksed spetsiaalselt lahti. Vapramad tüdrukud ennustasid aidas, heinaküünis või isegi keldris. Samuti asetati kaks ühesuurust peeglit üksteise vastu. Ühe peegli ette, millesse vaatas ennustaja tüdruk, pandi kaks põlevat küünalt. Tüdruk pidi pöörduma teispoolsete jõudude poole palvega näidata talle peigmeest. Pärast seda pidi ta üksisilmi peeglisse vaatama. Kohe, kui ilmus peigmehe kuju, pidi tüdruk ruumist välja jooksma ja tegema uksele ristimärgi, et paha vaim ei saaks talle järgneda. Kui peeglisse ei ilmunud midagi, ei olnud tuleval aastal pulmi ette näha. Peegli ees ennustada tuli tingimata üksinda.

Unenäod
Peigmeest võis näha ka unes. Selleks ei tohtinud enne magamaminekut palvetada. Tüdrukud sõid enne magama heitmist lusika- või sõrmkübaratäie soola või jahu ja jõid peale sama palju vett. Pärast seda panid nad peatsi alla peergudest kaevu koos väikese vahast ämbriga ja laususid loitsu: “Peiu-peigmees, tule minu juurde vett ammutama, too mulle juua.” Kinniseotud suuga särgivarrukasse pandi must tarakan. Unes pidi see tarakan tooma peigmehe, näitama teda ennast ja ta varandust. Oli ka teisi mooduseid ennustava unenäo esilekutsumiseks. Viis tarakani pandi karbikesse ja seoti see parema jala suure varba külge. Valati kolme ukse käepideme peale vett ja öeldi iga kord: “Valan, kastan, peigmehe silmad katan veega, tule kaebama”. Öösel vastu kolmekuningapäeva pandi peatsi alla nuga, kamm või oma pesu. Lukustati kirst, veeämber või kaev ja võti pandi padja alla. Kui unes nähakse, et keegi käis võtme järel, tulevad pulmad.
Tüdrukud püüdsid väga erinevate meetoditega ennustada võimalikult palju üksikasju tulevase peigmehe kohta. Kõikjal oli kombeks puistata jõuluõhtul tuhka nendesse kohtadesse, mida eelistati ka teistel ennustamistel väljaspool kodu: karjalauta, sauna lähedale, aia taha, kolme tee ristumiskohale. Hommikuks ilmunud jäljed (kohati nende paarisarv) tõotasid tüdrukule meheleminekut. Kui nähti vildi jälgi, arvati, et tüdruk abiellub vanamehega, kui kottade jälgi (madala säärega nahkjalatsid) – keskeas mehega, kui saapajälgi – noorega. Põhjapoolsetel sürja-komidel tähendasid vildijäljed seda, et peigmees on oma külast, aga töbeki (karusnahast jalatsid) jäljed – teisest külast.
Selleks, et peigmehe nime teada saada, tulid kolm tüdrukut õhtul kokku, panid käsikivisse kolm silmata nõela ja keerutasid kive. Kuulduvate helide järgi püüdsid nad mõistatada nime. Esimesel jõulupühal jooksid tüdrukud paastu ajal keelatud toidutükiga suus väravate taha ja said esimese vastu tuleva mehe nime järgi teada oma tulevase nime. Samal eesmärgil läksid tüdrukud kolmekuningapäeva hommikul välja, korp käes. Esimese vastutuleva mehe nimi pidi olema ka peigmehe nimi. Kui esimesena tuli vastu naine, siis ei olnud sel aastal pulmi ette näha. Pimedal vanaaastaõhtul läksid tüdrukud lauta lammaste aedikusse ja püüdsid neid kinni. Kui esimesena saadi kätte valge lammas, olid tulevasel peigmehel heledad juuksed, kui must – tumedad; lammas on pügatud – peigmees on vaene; pügamata – rikas. Tulevase ämma iseloomu selgitamiseks korraldasid tüdrukud ennustamise nn nurisejaga. Veega pann pandi tulele: kui vesi hakkas keema järsult, tähendas see, et tulevane meheema on kuri. Või pandi veepotti kivi ja kivi peale natuke takku. Takud pandi põlema ja kaeti see kaanega. Kui vesi hakkas keema kiiresti ja mühinaga, oli tulevane meheema kuri ja riiakas, kui vaikselt – tark ja rahulik.
Jaaniööl usutakse olevat eriline vägi, kuna siis olla kõik põrgu- ja taevaväravad valla. Puud ja linnud-loomad pidavat kõnelema ning tulevikku ette ennustama. Olles üksi ja tähelepanelikult kuulates võib ini­mene jaaniööl nende juttu mõista.
Tänapäeval on ennustamiseks enim kasutusel ingli- ja tarokaardid ning pendlid ja kristallkuulid. Aga ka kohvipaksult võib tulevikku näha. Kes oskab, see näeb. Mõned jälle arvavad, et parim viis tulevikku ennustada on see ise luua.