Erki Nool ja Jaan Martison ajavad olümpiajuttu. "Isegi 20. koht oleks Eestile hea," arvab Nool.

11.02.2018 22:30
Ants Põldoja Fotod: Aivar Pärtel
Kommentaarid
0
Foto:

Täna avati Lõuna-Korea linnas Pyeongchangis taliolümpiamängud. See suursündmus haarab tihti isegi spordikaugemaid inimesi, kuid pärast Eesti talispordi suurt edu eelmisel kümnendil ei ole meil pärast vigursuusataja Kelly Sildaru vigastust kahjuks medaliheitluses kellelegi kaasa elada.

Mõnele olümpiaeelsele küsimusele, mis puudutavad Eesti sportlaste võimalusi ja ootusi ning rahvusvaheliselt tasemel eelkõige dopinguprobleeme, vastavad alljärgnevas loos olümpiavõitja Erki Nool ja Eesti Päevalehe/Delfi ajakirjanik Jaan Martinson, kes on paarikümne aasta jooksul regulaarselt olümpiamänge meedias kajastanud.

Mida võime sel korral loota Eesti olümpiadelegatsioonilt? Milliseid kohti?
Erki Nool: Kelly Sildaru oli reaalne medalikandidaat, kahjuks aga käivad vigastused spordiga kaasas. Kuid tema medal oleks ka meie talispordi tegeliku seisu ära petnud, sest muud meil loota pole. Spordis on kõige tähtsam eneseületus ja seda ootaksin eelkõige meie noorematelt olümplastelt.
Ise loodan, et Eesti parim koht ikka 20 hulgas tuleb. Kristjan Ilvesel on lootust, aga kui ennustada, siis pakuksin, et parima koha saab kiiruisutaja Saskia Alusalu.
Kui olen aastaid võidelnud selle eest, et kui sportlane täidab normi, tuleb ta olümpiale saata, siis sel korral saadame ka neid, kes said lisakoha kellegi loobumise või venelaste diskvalifitseerimise tõttu. Äärmisel juhul võiks niisugusel viisil saata vaid ühe noorsportlase.
Jaan Martinson: Minu ainus lootus on, et Eesti teeks üle Sotši olümpia parima individuaalkoha, mis oli 24. Praegu pole kuigivõrd näha, et keegi võiks tulla 16 parema hulka, mis on soomlaste jaoks piir, et sportlane üldse olümpiale saata. On kindel, et 24 hulka tuleb kiiruisutaja Saskia Alusalu, sest tema distantsil rohkem osavõtjaid polegi. Väga loodan, et ta ei jää viimaseks, sest Eesti talispordile oleks kõige kurvem, kui Alusalu jääks viimaseks, aga oleks selle kohaga meie parim olümplane!
Kui vaadata alasid, kus meil on rohkem osalejaid, siis näiteks laskesuusatamises on Lõuna-Koreasse sõitjaist seni olümpial parima koha (46.) saanud Kauri Kõiv. Isegi Roland Lessing, kes on MK-etapil tulnud teiseks, pole paremat kohta saanud! Tahaks, aga ei julge loota, et keegi neist tuleb 30 parema hulka. Sarnaselt pole suusatajate stardid sisendanud optimismi.
Kahevõistleja Kristjan Ilves võiks ennast 20 sekka sõita. Kõik sõltub hüpetest, sest sõidus kaotab ta kiirematele stabiilse vahega. Võib-olla suudab üllatada kiiruisutaja Marten Liiv, kelle tulemused maailmas on 20.-30. koha piirimail.

Kui tulemusi pärast olümpiat analüüsime, siis teatavasti Jaan Taltsi leer ei rõõmustaks isegi esikümne lõpu kohast. Mida peaks võtma aluseks – millise tulemuse puhul peaksime olema rahul ja millal juubeldada?
Nool: Tulemusi tuleks lahterdada vastavalt võimetele, sest on fakt, et medalit me ei saa ja esikümne koht oleks isegi Ilvese puhul ime. Kui võtame mäesuusatamise, siis loodan, et noored on võimelised raja kaks korda läbima ja tulemuse kirja saama. Kuna olümpiatrass on raskem, siis neile oleks lõpetamine juba saavutus.
Põhiline ongi, et jälgida noori, sest kogenumatel oli võimalus ennast näidata juba kümme aastat tagasi ja praegu nad sõidavad Pyeongchangi vaid boonusreisile. Aga vaatame näiteks, kas noor mees Veerpalu on võimeline üllatama ja olema kaaslastest parem.
Kui keegi teeb enda kohta hea tulemuse, siis peame olema rahul, aga näiteks 25. koha puhul hõisata pole mõtet. Mäletan, kui mu enda poeg läks esimest korda suurvõistlusele, kordas isiklikku rekordit ja sai 18. koha. Tegi hästi, aga laiemas pildis polnud see mingi tulemus.
Martinson: Kriteeriumid pandi paika Rio de Janeiro olümpial, et esikümne koht väärib aplausi. Ja neid kohti tuli sealt palju. Ei näe ühtki põhjust, miks meie talisportlased peaksid olema kehvemad. Kui kergejõustiklased suudavad esikümnesse tulla, siis miks suusatajad ei suuda? Kiitvaid pealkirju võib siis panna, kui sportlase esitus toob silmadesse sära ja ta ületab ennast. Või kui mõni noor annab tulevikku silmas pidades mingit lootust, näiteks Tormis Laine lõpetab mõlemad sõidud.



Rahvusvaheliselt räägituim on olnud Venemaa teema. ROK tegi saalomonliku otsuse, et lubas olümpiale osa sportlasi, aga mitte riiki ennast – justkui hundid söönud ja lambad terved. Seda otsust on aga kritiseeritud mõlemat pidi – võinuks koondise täielikult diskvalifitseerida, aga teisalt, miks puhtad sportlased ei saa oma riigi dressis võistelda ja hümni kuulata?
Nool: Mõnes mõttes on kummaline, et teed otsuse, kus osa saab võistelda ja teised ei saa. Enamasti võeti välja need, kes võiksid medali saada. Eks venelased olid natuke ka ise kaabakad, sest neile anti kolm aastat aega asju sättida, aga nad on kõigele vilistanud. Mingil määral on see puhastele sportlastel karistus küll, kui hümni ei mängita.
Martinson: Minu arust pole vale, et Venemaa ei saada, vaid ROK kutsub puhtad sportlased olümpiale. Kui on olemas kindlad tõendid, siis on õige. Kuid siin on üks suur aga. Miks ainult venelased? Neid ei kutsuta olümpiale, sest on patustanud dopinguga. Küsimus ei ole riiklikus dopinguprogrammis. Mis vahe on, kas Norra suusataja paneb ise dopingut või venelastele manustatakse seda riiklikult? Tahetakse puhtaid mänge, aga kui mõni teise riigi sportlane vahele jääb? Me ju ei tea, et näiteks Valgevenes või Ukrainas peaks olukord parem olema. Või näiteks Venemaa suusatajad polegi andnud positiivset dopinguproovi, aga norralased on. Miks neile ei kohandata sama programmi? Praegu kotitakse vaid üht riiki.

Kuidas arvate, kas WADA dopinguvastane võitlus on tegelikult ebaõnnestunud, sest keelu on saanud sportlased, kes reaalselt pole positiivset proovi andnud? Kuigi dopingukontrolli tehnoloogias on jõutud järele ja rohkem hakatud karistama, näib järjepidevus puuduvat, mida tõestab kas või Torino proovide nö kalevi alla matmine.
Nool: Ma ei usu, et kedagi spetsiaalselt peedistatakse, see on emotsiooni pealt öeldud. Mis aga mulle ei meeldi, et kui ühe-kahe aasta jooksul ei suudeta avastada positiivset proovi, siis võetakse medal kaheksa aastat hiljem ära. Kes tõestab, et selle aja jooksul seisnud uriin on 100% pädev uueks prooviks? Minu jaoks on medalikolmik see, kes oli seal olümpia lõppedes, sest vahele keegi ei jäänud.
Liiga palju aineid on ka võetud nimekirja. Lätis toodetud ravim, millega Maria Šarapova vahele jäi, on teise nime all Läänes lubatud, kuigi mõlemal sama toime. Vahepeal arutati, et tuleks saavutusvõimet parandavad looduslikud tooted ka keelata. See on absurd! Nimekiri on nii suureks aetud, et enam ei hoomata, mis on tegelikult kahjulik. Sportlane treenib äärmuslike koormustega ja peab energia kuskilt tagasi saama.
Martinson: WADA edukuse kohta ütleksin, et nii ja naa. Venemaa-skandaalis polnud WADA-l ju mingit panust, pealekaebaja Rodtšenkovita poleks nad midagi avastanud. Kui venelased panid nn dopingukokteili, mis kiiresti organismist välja tuli, aga WADA ei suuda seda tuvastada, siis on ta tõesti läbi kukkunud.
Selge, et nad suudavad kaheksa aasta tagustes proovides testida neid aineid, mida nad siis ei suutnud, kuigi loomulikult mitte kõiki aineid. Praegu öeldakse nii, et ise oled loll, kui vahele jäid. Olen Kristjan Pordiga sel teemal rääkinud ja tema sõnul on niivõrd lihtne uusi aineid välja töötada – muudetakse ära kaks-kolm molekuli aineahelas. Toime on sama, aga kontroll ei tuvasta. Nii ongi ainus võimalus natukenegi piirata keelatud ainete tarvitamist, kui proove võib kontrollida kaheksa aastat hiljem. Dopingu manustajad ei saa olla kindlad, et nad tulevikus vahele ei jää. 1990ndatel oli ju EPO-ga sama lugu: aine seisis keelatute nimekirjas, aga kõik teadsid, et testil seda ei avastata. Kõik püsib samana: kontrollijad jäävad endiselt tarvitajatest sammu võrra maha. Ainus võimalus on panna sportlasele kiip, mis 24/7 näitaks kohe, kui vere koostis natuke muutub.

Vaadatud 520 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi