Esialgu läheb maailmas üha hullemaks

Kahju muidugi, et miskit helget pole lugejale meldida. Ent öeldakse, et koidu ajal on kõige pimedam. Ilmatargad jälle väidavad, et see ei pea paika. Ometi on ideedel ja mõtetel suur jõud, sest maailm teatavasti muutub üksnes nende olemasolul.

Heitkem pilk uude aastasse. Millised teadaolevad sündmused mõjutavad meid sel aastal? Ligi kahekümnes riigis toimuvad valimised, meile läheb enim korda, kes moodustab valitsuse pärast septembrivalimisi Rootsis ja milliseks kujuneb Ameerika Ühendriikide Kongressi koosseis pärast 4. novembril toimuvaid nn vahevalimisi, kus täielikult valitakse ümber Esindajatekoda (435 liiget), kolmandik Senatist (34 senaatorit, sealhulgas …14..  demokraati ja  20….vabariiklast) ning …36..osariigis kubernerid (16 demokraati ja 20 vabariiklast).
Kui demokraadid kaotavad enamuse parlamendis, siis president saab nimeks ”lonkav part”. Ta võim aheneb tunduvalt, sest väga raske on täidesaatval võimul koostööd teha vaenuliku parlamendiga, täita tähtsamaid ametikohti (Senat peab olema nõus kandidaadiga) ja omi eelnõusid seaduseks muuta. Tõsi küll, ajaloos on teada erandeid, näiteks Ronald Reagan valitses 8 aastat olukorras, kus demokraatidel oli parlamendis enamus. Praeguseks on olukord aga sootuks erinev: Nõukogude Liitu, mis oli naelaks demokraatide ja vabariiklaste koostööle, enam pole.
President Trump tõi poliitika leksikoni uue sõnavara ja jõhkra sõnakasutuse ning ”okupeeris” täielikult vabariiklaste partei. Enamus vabariiklastest kongresmene, kes hääletas Trumpi süüdistuskokkuvõtte poolt alamkojas, on loobunud taas kandideerimisest, sest Trump on nende vastu. Sestap tunnevad vabariiklased ning demokraadid üha enam mõnu vastastikku kivide pildumisest ja värvikatest epiteetidest, otsekui oleks tegemist pahurate ära hellitatud lastega. Võib-olla ongi – liiga heast elust?

Räige kõne võidukäik
Kurb muidugi, et nende räiget sõnakasutust ahvitakse päris mitmel maal järele, et kergesti, omale jõukohasel viisil suurt populaarsust võita. Prantslastest poliitikud on pillanud, et meist rääkimine on peaasi, pole tähtis, kas head või halba, tuntuks saame niikuinii. Vähe sellest, maailmas sagenevad juhtumid, kus parlamendis, mis oma nime kohaselt peaks olema eelkõige rääkimise koht, lähevad käiku tummisemad argumendid, hiljaaegu Tuneesias ja Türgis.
USA poliitilist elu hoiab pinges rünnak Kapitooliumile 6. jaanuaril aasta tagasi ja selle uurimine. Aastapäeval pidas rünnaku epitsentris kõne president Joe Biden, kes ei säästnud sõnu oma eelkäija iseloomustamisel.  16 (!) korda ilma teda kordagi nimeliselt mainimata. President viskas õhku mitu küsimust:
”Kas me muutume riigiks, kus poliitiline vägivald kiidetakse heaks? Kas me elame edaspidi valede varjus või tõe valguses?”
On ka põhjust, sest näiteks mitut Esindajatekoja liiget, kes hääletasid Trumpi süüdimõistmise poolt, on ähvardatud ära tappa. USAs teatavasti, kus inimeste käes on elanikest rohkem relvi (vastavalt 336 ja 400 miljonit), pole see  mingi „nali”, millesarnaseid mõned Eesti poliitikud on teinud ”peade veeremise” stiilis.

Hiina tegevus muudab rahvusvahelisi suhteid
Maailma poliitilise palge määrab ka sel aastal ära USA ja Hiina vastasseis ning Venemaa katse Euroopas julgeoleku­ohu sildi varjus samm-sammult oma mõju taastada, seda lausa ”möödunud sajandi geopoliitilise katastroofi” (Vladimir Putini iseloomustus NL lagunemisest) eelsele tasemele.
Hiljutised rahutused Kasahstanis, mille põhjuseks oli võimuvõitlus kahe rivaalitseva grupeeringu vahel, võimaldas ju Venemaal oma sõdurid sinna sisse viia.
Samas on aeg ja rahvusvahelised suhted koos sellega väga palju muutunud, mille väga üldiselt võiks kokku võtta ühe sõnaga: Hiina. Sellest on saanud globaalne võim. Võtkem näiteks Kasahstan, see pindalalt viis korda Prantsusmaast suurem maa, kus elab 19 miljonit inimesed ja kus leidub hämmastavalt mitmekesiseid loodusvarasid. Mäletan üliõpilasena, kui seal suvel töötasime, et sageli võttis külarahvas üheskoos bussi ja veoauto, et sõita 1000 kilomeetri kaugusele mööblit ostma.
Ainuüksi uraani kaevandatakse Kasahstanis kaks viiendikku (40%) maailma toodangust. Hiina ajaleht ”The Global Times” avaldas 10. jaanuaril põhjaliku artikli naaberrriigi kohta. Avalik saladus, et ajaleht on valitsuse ja partei häälekandja, ehkki ametlikult neutraalne. Kes ei tea, mida ajalehe neutraalsus üheparteilises riigis tähendab, võib seda oma emalt-isalt järele küsida, sest Nõukogude Liidus elamine vabastab pikemast seletusest.
Niisiis, ”The Global Times” kirjutas, et Kasahstani stabiilsus on Hiinale äärmiselt tähtis, sest sinna on investeeritud ainuüksi 2021 üle poole miljardi dollari, kaubavahetus on kasvanud viiendiku võrra (!) ja tegemist on maaga, mis koos Pakistaniga omab Pekingi Vöö ja Tee plaanides esmajärgulist tähtsust. Ridade vahelt, nii nagu hiinlased seda nutikalt oskavad, anti mõista, et väline sekkumine on iseendast mõistagi ajutine… Ameeriklased olid siin hiinlastega üllatavalt solidaarsed. Välisminister Antony Blinken imestas oma esinemises, et kas siis kasahhid ei tea, et venelastel pole kombeks lahkuda, kui nad juba on riiki tulnud.

Kolm aastat pandeemiat
31. detsembril möödus kolm aastat, kui hiinlased teatasid ”tundmatust kopsupõletikust”, mis nüüdseks on viinud hauda mitu miljonit, päästnud lahti inflatsiooni ja näidanud tervele maailmale selle ebavõrdsust. Kui arenenud maailmas on elanikel vabadus ja voli demonstreerida vaktsineerimise vastu, ja see on viimastel nädalatel Euroopas (Belgia, Saksamaa, Suur­britannia jm) hoogustunud, siis Aafrikas ja Ladina­-Ameerikas on piirkondi ning riike, kes ei jõua vaktsiini osta ja elanikest on süsti saanud üks kümnendik.
India ja Lõuna-Ameerika soovisid, et uute vaktsiinide patendid n-ö antaks vabaks, ent neile vastati eitavalt, sealhulgas tegi seda ka ka Rootsi, kes muidu eputab oma moraalsusega.
Keeldu põhjendati patendi tasuta jagamise pärssiva toimega farmaatsiatööstusele. Tegelikult, olgem ausad, oli põhjuseks ilmsuured rahad: Moderna ja Pfizeri tulu on tuhanded dollarid sekundis.
Sestap läks käiku vaktsiinidiplomaatia. USA ja Hiina, ka Venemaa on kinkinud või odavalt müünud vaestele maadele sadu miljoneid doose, ent sellest ei jätku. Hiina kavatseb jagada Aafrikasse ja Aasiasse ning Ladina-Ameerikasse kaks miljardit doosi veel enne olümpiamänge. Prognoositakse, et kogu Maa täiskasvanud elanike vaktsineerimiseks kulub veel üle aasta ja selle aja jooksul tekib veel uusi mutatsioone. Samas ollakse üsna üksmeelel, et tõhustusdooside süstimine kaks korda aastas pole lihtsalt reaalne. Jääb vaid loota, et ”aeg annab arutust”.

Suurus loeb, eriti enne olümpiat
Maailmas ilmub üha enam artikleid ja reportaaže viirusega võitlemisest Hiinas. Mitte üksnes seepärast, et siin on endiselt jõus ”nulltolerants”, mis omikroni tüve puhul on tinginud veelgi karmimad reeglid ja suurte linnade lukkupaneku. Sellele vaatamata on neil päevas sadakond nakatumist, hiljaaegu 15 miljoni elanike hulgas Tianjinis, kust Pekingisse on kiviga visata. Aga 4. veebruaril algavad seal talvised olümpiamängud, mille diplomaatiline boikoteerimine USAl läks üldise arvamuse kohaselt nurja, sest vaid käputäie riikide presidendid ja/või valitsusjuhid teatasid, et nad ignoreerivad üritust.
Nüüd võib mänge ohustada viirus. Sestap lasti Tianjinis käiku kõik meetmed: testimine algas hommikul kell 7 ja kestis 24 tundi, 75680 inimest, kes olid osutunud lähikontaktseteks, paigutati karantiini.
Kõik testitud, kellele mobiili ei laeku negatiivsuse teade, nende äpp läheb oranžiks, mis välistab igasuguse ühistranspordi ja suhtluse. Hiinlased märgivad viimase puhangu puhul, et 20st 15 olid lapsed vanuses 8-13, seega nende sõnade kohaselt uus tüvi tabab korraga ”kolme põlvkonda”.
Aeg-ajalt ilmub Hiina pandeemia kohta maailmas kriitilisi nooli. Neile vastamiseks selgitasid hiinlased: Hiina kolmes provintsis Guangdongis, Shandongis ja Henanis elab kokku umbes USA jagu rahvast, Hunani provintsis on ligikaudu Suur­britannia elanike hulk. ”Kui Hiina oleks valinud nende riikide tee,” arutlevad nad,” tähendanuks see kümneid miljoneid nakatanuid ja sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid surnuid.”
Ja küsivad: kes suutnuks neid tagajärgi taluda? Niisiis, lisaks kõigele muule loeb poliitika valikul ka suurus.