GALERII: Arnold Rüütel läbi aegade ja siis kui ta linna peal käis

2024. aasta viimasel päeval lahkus meie seast Arnold Rüütel, kes oli Eesti Vabariigi president aastatel 2001-2006. Meenutame teda Nelli arhiivi fotogaleriiga ja ühe vana, aga toreda reportaažiga.

Reportaaži „Kuidas president linnas käis” kirjutas 2002. aastal Nellile Hans Ulmiste, kes on nüüdseks samuti meie hulgast lahkunud. Lugu annab hästi edasi Arnoldi olemust ja sedagi, millise esmamulje ta jättis.

Eelmisel reedel oli see päev, kus president Arnold Rüütel otsustas tutvuda pealinna eluga. See, kuidas Tallinna võimud üritust promosid, tundus küll natuke kummaline, et no tuleb, sõidab linnapeaga koos ringi ja peavad siis ajakirjanikud neid saatma. Aga president vist ei tohigi ühtegi sammu astuda ilma, et selle kohta pressiteateid ja uudiseid ei kirjutataks. Ikka riigipea ju. Mitte nagu peaminister, kes võib jalgrattaga tööle sõita kui tahab.

Eelmisel päeval loen Eesti Päevalehe võrguväljaandest, et 36 ajakirjanikku on ennast presidendi ringsõidule kirja pannud. Mina olen ka kenasti kirjas, seega lähen hommikul julgelt Ühispanga fuajeesse. Mõtlen veel, kas ei peaks mitte ülikonda selga panema. Pole enne presidendi üritustel käinud ju, ei tunne etiketti. Mingi sisetunne ütleb, et võib teksadega küll minna. Selgub, et enamik reportereid ongi riides nagu tavaliselt. 

Dokumenti ei küsi keegi

Ootan, et oleksid tugevad turvameetmed, aga ei tuhkagi. Ütlen valvelauas oma nime ja saan vastu kaardi, mis tuleb rinda kinnitada. Ja kogu lugu – ei otsita mu kotti läbi, ei pea turvaväravatest läbi astuma. 

Oleks ma terrorist, siis oleks presidendi ihukaitsjatel minuga pärast kõvasti sekeldamist, mõtlen. Mõni minut hiljem, üleval liftist  välja astudes mõtlen ümber. Oleks ma terrorist, siis ma selle mehega küll sekeldusi ei tahaks, kes presidenti ootavatel ajakirjanikel silma peal hoiab. Ihukaitsjaid on filmides küll nähtud ja Eesti oma tundub väga tõsine mees olevat.

Ja siis tuleb president Rüütel koos Savisaare ja linnavolikogu esinaise Maripuuga. Kuidagi automaatselt tõusevad kõik reporterid püsti. Kedagi pole ju instrueeritud, et nii on kombeks, aga see tundub loomulik. Mina näen Rüütlit esimest korda päriselt. Telekast on ta pikema mulje jätnud. Mõtlen, mis presidenti võiks iseloomustada. Väärikus, vist kõige rohkem. Ta ei tundu sugugi ennast täis, aga väärikust õhkub temast küll. Ja kavala pilguga on ta ka.

“Tere,” ütleb Rüütel. See on ka enam-vähem kõik, mis ta selles majas ütleb. No omavahel Savisaare ja Maripuuga nad midagi vaikselt arutavad. Kui linnaisad hakkavad presidendile aknast avanevat vaadet näitama ja seletama, mida kõike nad sinna ja tänna ehitada kavatsevad, läheb sebimiseks. Fotograafid ronivad  ümber nende. Pärast neid aknaaluseid pilte vaadates on raske leida mõnd ülesvõtet, kuhu ühtlasi mõni teine päevapiltnik peale poleks jäänud.

Järjejutt juba ilmub

Vahepeal on paar tundi aega, kus poliitikamehed on omaette. Sõidavad mööda linna ja president vaatab seda, mida linnapea talle näitab. Lähen vahepeal toimetuses arvuti taha ja imestan, et EPL Online on juba avaldanud mingi reportaaži esimese osa. On ikka kiired poisid, imestan.

Rüütel on vahepeal käinud siin seal ja keskpäeval on ta Nõmme Gümnaasiumis, kus külastab pensionäride arvutitundi. Koridoris sosistavad lapsed, et näe – ongi Rüütel. Mulle meenub, kuidas Gorbatšov Tallinnas käis. Siis kogunesid ka suured inimesed Raekoja platsile, et riigijuhti näha. Siis oli riik ka muidugi suurem ja selle juht rohkem Tallinna ei sattunudki.

“Meil on ka kodus mitu arvutit, esimese arvuti sain kolm aastat tagasi,” ütleb Rüütel. Mõtlen, et ma ei teagi, kus Rüütel elab. Praegu vist rohkem Kadrioru lossis, aga oma kodu on tal ju ka olemas. Seltskonnaajakirjanikud muidugi teavad. Lennart Meri kodu teab vist iga eestlane. Rüütel on aga kuidagi tagasihoidlikult elanud.

Lõpuks hakkab president rääkima

Kogu päevase ringsõidu ajal peavad ajakirjanikud piirduma sellega, mida näevad ja kuulevad. Küsimusi võib esitada õhtul pressikonverentsil. Ma polegi aru saanud, miks paljud toimetajad ja ajakirjanikud Arnold Rüütlit nii vihkavad. Loetu ja kuuldu põhjal on mul jäänud mulje, et ega sellelt mehelt asjalikku juttu ei kuule. Pressikonverentsil pean pettuma. Kuuleb ikka küll.

Hommikul ühispangas kurtsid nii Edgar Savisaar kui Maret Maripuu, et Tallinnast kolivad inimesed maale ära. Kui nüüd Rüütlilt küsitakse, et kas see on hea või halb, ütleb president pikemalt mõtlemata, et tegelikult on see väga hea. Et inimesed ei peaks üldse linnas elama, sest tänapäeva transport võimaldab ka 50 kilomeetri taga tööl käia.

(Meenub Rüütli kurikuulus lause sellest, kuidas inimesed hulgakaupa ja suurel kiirusel reisivad. Selline uitmõte tuleb pähe, et väidetavalt ei valda ju Rüütel inglise keelt, järelikult pidi see naljakas lause olema tõlkija viga. Samas olevat presidenti kuuldud ka üsna vapralt inglist purssimas. Vaevalt ta tekste ikka ise tõlgib.)

Savisaar ei vaidlegi Rüütlile vastu, tundub, et nad on päeva jooksul vesteldu ja president on linnapea ümber vennud, et maale on ka elanikke vaja.

Saan lõpuks aru ka, miks ajakirjanikud Rüütlit ei salli. Teda on jube raske tsiteerida, sest ta kasutab väga pikki lauseid. Kui ta küsimusele vastab, siis hakkab ta ühe mõttega peale, teeb vahepeal suure ringi tuues näiteid ja seda mõtet illustreerides ning kui kuulaja ikka viitsib jälgida, jõuab president oma jutuga ikka sinna välja, kus ta tahtiski jõuda. Inimesed ei viitsi pikka lauset lõpuni kuulata ja siis ütlevadki, et mees ajab jura.

Lootsin näha ka Rüütli uut ametiautot, aga paraku sõitis president eelmisel nädalal veel Lennarti vana mersuga. Ja kui veel päris täpne olla, siis ronis ta koos Savisarega välja hoopis väikebussist, ametiauto sõitis niisama tühjalt kaasa.