Gogoli saapad kummitasid hauaröövlit

11.02.2018 21:30
Mae Taal
Kommentaarid
0
Foto:

Teatavasti on kirjanik Nikolai Gogoli surma asjaolud tänini mõistatuseks jäänud. Tolleaegased meedikud ei suutnud teda sööma, kõnelema, üldse veel kuidagi elust osa võtma panna.

Kõige nimekamate eskulaapide konsiilium ei osanud kirjaniku kuhtumist diagnoosida rohkemaks kui somaatiliseks (st kehaliseks) haiguseks, kuni ta, olles kõik oma käsikirjad põletanud ja vara vaestele jaganud, 21. veebruaril 1852 siitilmast 42-aastasena lahkus.
Teada on vaid see, et mõni aeg enne surma hakkas Gogol haiglaselt pelgama elusalt matmist ja tegi isegi vastava testamendi, milles palus end matta alles siis, kui on juba tekkinud kindlad lagunemise tundemärgid. Need ka olid, nagu kinnitab tema surimaski teinud skulptor Ramazanov, ja sama aasta 24. veebruaril maeti kirjanik Moskva Svjato-Danilovo kloostri kalmistule.

Gogol maeti siiski elusalt?
1831. aastal, kui kommunistid kloostrist alaealiste kurjategijate koloonia tegid, määrati nekropol likvideerimisele, ja Gogoli põrm otsustati ümber matta Novodevitšje kalmistule. Protseduuri juures viibis 30 inimest, põhiliselt nõukogude kirjanikud, nende seas tollased nimekad Lidin, Oleša, Svetlov ja Ivanov. Esimene tõik, mis juuresolijaid hämmastas, oli see, et kadunu kirst ei asunud täpselt hauasamba kohal, kuhu ta oli kunagi paigutatud, vaid sellest tükk maad vasemal. Kui selle pehkinud kaas pealt tõsteti, avanes seltskonna ees aga veelgi vapustavam tõsiasi – Gogoli pealuu oli küljele pööratud. Välgukiirusel levis Moskvas kumu, et Gogol siiski elusana maeti!
Selle kummutas alles möödunud sajandi 80ndatel Solšenitsõni Fondi raamatukogu direktori asetäitja J. Aljohhin, kes oli aastaid Gogoli ümbermatmise asjaolusid uurinud ja selle juures viibinuid küsitlenud. Kõik kinnitasid, et lahkunu lebas kirstus kombekohaselt, mida näitab ka temast tehtud joonistus. Aljohhini selgituse kohaselt pöördub surnu pealuu küljele sellepärast, et ennekõike mädanevad läbi kirstu küljelauad kui kõige õhemad. Kui need kokku vajuvad, langeb kaas koljule, mis on lamava lahkunu n-ö kõrgeim tipp, ja vajutab selle küljele.
Aljohhin, kes oli viibinud paljude ekshumatsioonide juures, oli analoogilise nähtusega ka varem kokku puutunud. Sellele vaatamata elab müüt Gogoli elusalt matmisest tänini, seda enam, et pärast tema ümbermatmist sündis veelgi mõistatuslikke lugusid.

Suveniirid kadunukeselt
Kõigepealt on huvitav teada, et eluajal olid Gogoli üheks kireks saapad – neid tellis ta alati kuulsatelt meistritelt ja parimast materjalist. Ka on vajalik osutada, et möödunud sajandi 30ndad aastad olid N. Liidus võitleva ateismi pöörane kõrgaeg. Nõnda ei tekkinud haua avajail mingeid eetilisi probleeme pühaduse teotamise pinnal, vastupidi – kirjanikud (!) otsustasid põrmust enesele midagi suveniirideks haarata. Lidin rebis tüki pehkinud vestist, Malõškin kirstu küljest metallehise, Ivanov koguni "Surnud hingede" autori ribi! Endisest komsomolitöötajast kalmistu direktor oli aga praktilise meelega – tema omastas imetlusväärselt hästi säilinud saapad!
Varsti pärast seda sõitis Ivanov külla oma Leningradi sõpradele ja võttis Gogoli ribi kaasa, olles selle paberisse pakituna mantli põuetaskusse pannud. Vestlusringis istudes andis ta teada, et tal on seltskonnale näidata midagi õige unikaalset. Ta tõusis, läks esikusse ja pistis käe taskusse. Ribi ei olnud!
Metalliröövlist Malõškin, seni õitsva tervise juures, suri varsti täiesti ootamatult. Araktšejevile sai tema trofee aga tõeliseks katsumuseks. Ta pani saapad kodus kappi, paremaid aegu ootama, aga sestpeale hakkas igal ööl korduma tõeline košmaar: ta nägi unes, et saapad ise kapist välja kõndisid ja teda lämmatada püüdsid! Sõbrad soovitasid hirmust lõdiseval ateistil need Gogoli uude puhkepaika maha matta. Seda too salaja ka tegi, ja sai luupainajast lahti.
Literaat ja kirjastaja Vladimir Lidin pihtis veidi enne surma Gogoli-uurijast filoloogiadioktor I. Višnevskajale, et kantis Gogoli "Surnud hingede" esimese väljaande ühe eksemplari kaaned metalliga ja peitis hauast näpatud vestitüki ribadena selle alla. Raamat on tänini säilinud ning asub Lidini tütre valduses.

Vaadatud 1199 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi