Haiguste ja surma karma

Idamaise filosoofia järgi maksavad vigastena sündinud või vigasena elama sunnitud inimesed tagasi oma mineviku karmat. Vigases kehas on terve hing ja selle kogemuse läbi saab ta palju halba karmat vabastada.

Ka elu jooksul põetud haigused võivad olla karmaga seotud. Mõni lahendamata jäänud või hävitav elumuster võis sellesse ellu kaasa tulla. Haigused on tegematajätmise tulemus. Rohkem hoolt ja kaastunnet teiste inimeste suhtes aitab vabastada enda halba karmat.

Igaühel tuleb enda eluülesanded täita
Haiguste ja surmaga seotud karma juured on seotud püüdlustega keha tervist parandada. Ideaalis peaks harmooniline ja iseenda ning maailmaga tasakaalus olev inimene elama oma elu tervena. Katk ja epideemiad on osa kollektiivsest karmast. Muhkkatk näiteks viis maakeralt kolmandiku elanikkonnast. Esoteerikute väitel on aids samuti iidne karmavõlg. Surm ise on aga loomulik osa elust, seda ei peaks keegi kartma. Loomulikul surmal ei ole karmalist põhjust. Päevi on antud just nii palju, et saaksime korda saata selle, mida siin maailmas tegema peame. Igaühel tuleb enda eluüles­anded täita nii hästi kui suudetakse ja anda selleks endast parim. Õnnetused ja olukorrad, mis põhjustavad enneaegse surma, näitavad seda, et aeg on täis. Kui ise ollakse kelleltki elu võtnud või on teistele tõsiseid traumasid tekitatud, siis on ka enda surm karmaga seotud. Selline karma ei tule enamasti tagasi samas elus, vaid alles järgmistes. Kui surmaprotsess on pikk ja piinarikas ning paranemine lootusetu, tuleb see üleminekuperiood ikkagi ära kannatada, sest tegemist on enamasti alati "karmapõletusega". Inimene ei tohi ise jumalat mängida ning elu ja surma üle otsustada. Tuleb teha kõik endast olenev, et seda protsessi kergendada, aga suitsiidile kaasaaitamine on karma seisukohalt ränk kuritegu, nagu ka enesetapp. Kui keha ei suuda omal käel enam toime tulla ja vajab kunstlikku abi, vaid siis on lubatud kunstlikust abist loobuda. Sel juhul on surm ikkagi loomulik. Kunstlikku abi elushoidmiseks pole kohustust kasutada. Kui inimene ei saa enda eest rääkida ja küsitakse tema lähedastelt, aga ta on palunud juba varemalt end kunstlike vahenditega mitte elus hoida, siis tuleb arvestada surija palvet. Kui sellest pole juttu olnud, peavad lähedased ise otsustama, nagu otsustaksid iseenda eest. Surma tuleb austada nagu elugi.

Enneaegne elu võtmine on karma mõttes täiesti ­andestamatu tegu
Arstid ei saa karmat oma tahtmatute vigade eest, küll aga hooletuse ja hoolimatuse eest, kui patsient sureb või püsiva terviserikke saab. Tahtlik abita jätmine ja ükskõiksus tekitab karmat juurde. Ka ravimite mõõdutundetu määramine ravimifirmade õhutusel tekitab arstidele karmat juurde. Teatud olukordades on inimesel võimalik oma elu pikendada ja see võib olla isegi hea karma vabastamise seisukohalt. Enneaegne elu võtmine on aga karma mõttes täiesti andestamatu tegu. Vaimses mõttes küll hingelt elu võtta ei saa, saab võtta ära vaid füüsilise vormi. Teiselt inimeselt elu võttes võtab inimene enda kanda ka mõrvatud inimese karma ja saab lisaks ka mõrvakarma. Ettekavatsemata emotsionaalne või kogemata juhtunud mõrv ei ole nii raske kuritegu kui ettekavatsetud ja hoolikalt planeeritud mõrv. Järgmistes eludes tuleb sama hingega uuesti kohtuda ja oma patt ikkagi lunastada.
Mõrvari karma on väga keeruline. Surmanuhtlus ei vabasta kurjategijana hukatud inimest tema karmast, vaid see tuleb tagasi topeltkarmana. Selline inimene võib järgmises elus olla veel kohutavam kurjategija. Parem viis on mõrvarid täielikult isoleerida, et nad saaksid üksinduses olles oma karmaga tegeleda. Nii on pisutki lootust, et inimene oma elumustrit muudab.
Ka abort on tegelikult mõrv ja vaid väga harvadel juhtudel on sellel mingi õigustus olemas. Abordi järgselt sündinud laps saab sageli enda kanda ka sündimata jäänud lapse karma ja ka abordi tegija peab lunastama oma karma kas samas elus või järgmistes. Siiras kahetsus ja andekspalumine leevendab karmat. Enesekaitseks sooritatud mõrv karmat ei tekita, sest iga elu on püha ja enda elu on igaühel õigus kaitsta. Ka sõdurid ei vastuta lahinguväljal oma tegude eest, vastutuse võtab käsu andja. Enesetapjad tulevad kiiresti maa peale tagasi, sest peavad lõpetama selle, mis pooleli jäi. Aga siis on nad raskemas olukorras kui enne. Nad ei suuda teispoolsusesse minna, probleemid, mille lahendamist enesetapuga sooviti, jäävad alles pikaks ajaks. Isegi täiesti väljakannatamatu elu puhul tuleks anda endast parim.

Hammaste järgi saab lugeda karma ja iseloomu mõjusid
Juba ammustest aegadest on inimese välimusest otsitud viidet saatusele. Rohkesti tähelepanu on pööratud ka hammastele, mida idamaised müstikud peavad karma peegelduseks. Väga ilusad ja ühtlased hambad räägivad kergest karmast ja selgest eluprogrammist, ebaühtlased seevastu viitavad erinevate programmide põimumisele. Harvad hambad on kirgliku natuuri tunnus ja "hobusehambad" viitavad robustsemale olemusele ja saatusele. Aga kuidas mõjub esteetiline kirurgia ja kuidas valehambad? Kas see mõjutab positiivses või negatiivses suunas elu või jääb inimesele määratud programm hoopis täitmata?
Esihammaste välimus ja seisund sümboliseerivad selle käsitluse kohaselt vanemaid – kõike head või halba, mida nad lapsele on andnud. Kui need erinevad väljanägemise poolest, siis on vanemate karma olnud disharmooniline ning isa ja ema pole suutnud olla oma võsukesele kaitseks ja toeks. Laps on pidanud tuge otsima mujalt. Ülemised lõualuud sümboliseerivad meessoost ja alumised naissoost esivanemaid. Piimahambaid seostatakse nende probleemidega, mis ootavad inimest täiskasvanuna ja mida ini­mene ise on võimeline muutma. Kui esimesena lõikub lõikehammas, peetakse seda heaks endeks. Selline laps suudab oma elu ise muuta. Kui piimahambad ei taha lõikuda või lõikuvad suurte valude ja raskustega, siis areneb inimene aeglaselt ja jääb lapsikuks, sageli ei vastuta oma tegude eest. 7–8-aastaselt vahetuvad piimahambad jäävhammaste vastu ja muutub ka karma. Väga tähtis on sel perioodil häälestada last positiivsetele emotsioonidele, maalida talle ette meeldivaid perspektiive. Just sel perioodil on oht sisestada lapsesse negatiivne programm ja rikkuda lapse saatus. Laps tuleb "programmeerida" heale elule ja edule.
Jäävhammastel on erinevalt piimahammastest tugevad juured, mis sümboliseerivad elu õppetunde. Ebaühtlased, kõverad, kaariesest kahjustatud hambad viitavad kannatusterohkele ja raskele elule. Tarkusehambad on saanud nime sellest, et tulevad suhu alles siis, kui inimesel on piisavalt tarkust ja elukogemust ja ta on muutunud piisavalt tugevaks nii kehalt kui hingelt (on omandanud küpse karma). Kui inimesel on suus kõik 4 tarkusehammast, siis on ta hingeliselt piisavalt tugev ja tal on kõrgemate jõudude kaitse. Sellepärast neid hambaid varemalt ei tahetudki välja tõmmata, olenemata sellest, et need kiirelt kippusid lagunema. Arvati, et koos tarkusehammastega kaotab inimene sünnipärase kaitse. Tarkusehambaid sõnutakse teistest eraldi täiskuu ajal veeklaasi kohal. Seda vett joodi ja loputati sellega suud. Iidse uskumuse kohaselt sümboliseerib inimese hammaste hulk kuldset ajastut, mis eksisteeris kunagi meie planeedil. Inimene, kellel on kõik 32 hammast suus, olevat Jumaliku kaitse all. See kaitse aitab kahjulikke välismõjusid eemale tõrjuda ja eluraskustest hoiduda.
Hammaste järgi määratakse ka inimese iseloomu. Väga teravad hambad olevat kurjal, aga väga ladusa jutuga inimesel. Tõsistel inimestel on sageli erineva pikkusega hambad. Pikad hambad olevat ahnuse, etteulatuvad kitsiduse ja ihnsuse märk. Väikesed, teravad ja hõredad hambad olevat sapistel, salakavalatel ja õelatel inimestel. Suured hambavahed viitavad tahtejõuetusele. Ülemiste esihammaste vahel on tühimik rõõmsameelsel ja kerglasel inimesel. Suured ja tugevad hambad on heal ja vapral inimesel. Harmoonilistel inimestel on ilusad, ühtlased ja terved hambad. Seda ei saa muidugi võtta absoluutse tõena. Tänapäeval demonstreerivad kaunid lumivalged hambad pigem hambaarsti meisterlikkust ja lagunenud hambad on enamasti elule allajäämise märk.