Haisvad naabrid jälitavad memmekest läbi elu

Kui isegi ühest kohast teise kolimine tarmukat pensionäri Niinat haistmispiinadest päästa ei suuda, on’s siis siin ilmas üldse mingit õiglust?

Majakaaslastega ei olnud tartlannal Niinal põhjust rahul olla juba eelmises pesas, linnapiiril Aardla tänaval paiknevas kunagises KEK-i rajoonis, kus pärast omaaegse kollektiivi laialijooksmist kord enam kaugeltki majas pole.
Seal ei pannud ta küll pahaks, et ülemine naaber vägistamiskaristusele vaatamata vanglast ennetähtaegselt vabastati, kuid see, et viimane siseruumides suitsu kimuda tavatses, oli liig mis liig. „Hais oli nii jube, et jookse peldikusse peitu!“ meenutab ta häälevärinal.

Vanamees jalust ära
Nii ei jäänudki daamil üle muud kui tagasi nooruspõlvekoju Vasara tänavale põgeneda – nõukogudeaegses ühiselamus toimetas ta juba alates 1972. aastast, mil perega Tartusse kolis. Enne tuli Vasarast aga välja kupatada seaduslik mees, kes oma tükkidega majarahval ammu kopsu üle maksa oli ajanud. „Oleksin võinud ju asja sinnapaika jätta: las aga veab prügikastist solki ja teeb muid tükke,“ laiutab Niina käsi. „Aga mina vähemalt võtsin vastutuse, panin vanamehe hooldekodu järjekorda ja kaheksa kuu pärast saingi koha.“
Abikaasa tegusid (muu hulgas oli temagi ülearu kõva suitsumees) proua ei õigusta, kuid peab teda ikkagi väga haigeks inimeseks, kes vempudest eneselegi aru ei anna. „Aga kuidas pealtnäha normaalsed inimesed aru ei saa, et vanas majas kostab ja imbub kõik läbi?“ pärib ta retooriliselt.
Nimelt jälitab eakat daami otsekui needus: ka uue pesa kohal mürgitab keegi teda nikotiinipulga jääkproduktidega! „Viimane suurem pahandus oli märtsis ja siis pidi ülemine naaber mulle peaaegu kallale tulema, sest julgesin korteriperemehele tema suitsetamisest rääkida! Väitis, et tema ei suitsetagi, aga küll mina juba tean,“ kõneleb valvas pensionär kavalalt. „Alles ta siin akna all kimus, nii et toss käis üle pea. Olgu peale, suitseta väljas, aga mitte toas!“

Elu nagu sigalas
Ent Niina kogenud pealekäratamine osutus sedapuhku nii tõhusaks, et tõmbaski süüdlasel seest jahedaks, nii et hetkel pole põhjust selle üle kaevata. Kus aga abi kõige suurem, seal häda kõige lähem: ülevalt laskuvat suitsuhaisu asendab alt keldrist kerkiv võigas solgilehk. „Möödunud kevadel oligi seal järjekordne suur uputus, mind aga ruumi üle vaatama ei lubatud – uks oli lukus. Öeldi, et seal on mingi soojak. Solk voolas loomulikult ukse alt läbi, aga ühistu poolt ei kontrollinud asja mitte keegi,“ kirjeldab vanaproua aroomisaaga alguspunkti.
Abi ei olevat olnud isegi kirjalikust pöördumisest korteriühistu poole, kuni septembris santehnikud viimaks kohale vaevusid tulema. „Kisti see uks siis lõpuks lahti ja mis välja tuli – seal on mingi vana saun! Kunagi ammu seda kasutati, aga nüüd on mingit rämpsu ja läga täis, WC-pott ära ummistatud,“ selgitab Niina. „Tegin korteriühistule ettepaneku: no tellime lõpuks suure konteineri, teeme keldri lõpuks sellest jamast puhtaks ja tuulutame ära.“
Kuid tegudeni pole jõutud tänini ja nii kügeleb tädike nagu ennemuistsel a’al Aardla tänavas ka Vasaras pärani avatud akendega korteris ning peab taluma kõiki situatsiooniga seonduvaid kõrvalmõjusid. „Ööd ja päevad on aknad lahti, nii et tuba on teeäärset tolmu täis. Astmaatikuna pole see tolm mulle kerge taluda, kuid valikut pole!“ ahastab 74aastane ohver. „Nii siis siin haisebki: ei saa isegi öelda, et ma sigalas elan, sest sigaladki on tänapäeva puhtamad.“

Ainus julge
Proua Niina analüüsi kohaselt seisnevad probleemi juured asjaolus, et ühistu esimees ise majas ei ela ja seega hädasid omal nahal ei tunneta. „Nüüd ei saa ma enam üldse aru, millega juhtkonnas tegeletakse,“ on head ajad daami arvates jäädavalt möödanikku jäänud. „Trepikoja koristamise eest maksame korteri pealt kolm eurot, aga jaanipäeva eel pidin ikka ise koristama, sest koristajat ei tulnudki. Hea küll, summa on väike, aga miks ma pean maksma, kui teenust ei saa?“
Häält tasandades vihjab pensionär, et erinevate ühistute juhatuses ilutsev esimees olla sedavõrd ahne, et koguni isikliku ja ühisraha segiajamist paljuks ei pea. „Rahvas räägib, et ühest majast olevat ta suure rahapatakaga minema läinud,“ muheleb proua. „Räägi sellisega või ära räägi, ega siin tulemuse poolest suur vahet pole.“
Paraku pole ülejäänud kollektiivil kaugeltki sellist söakust nagu Niinal, mistap jääb ta ikka ja alati hüüdja hääleks kõrbes. „Kui kellegagi väljas teemast räägid, on kõik nõus, et sellise haisu sees elada ei saa. Aga koosolekul on kõigil käed taskus ja midagi öelda ei juleta. Nii ongi – üks inimene ei tee mitte midagi ära.“

Põlvini virtsas
Taga hullemaks: koosolekuid polegi aasta jooksul peetud, sest ka selleks ette nähtud keldriruum on reoveest läbi imbunud. „Arusaadav, et solgi sees ei saa nõu pidada, aga peame siis kahe maja vahel, meil siin ju ilus õu!“ soovitab pensionär. „Kõik teised majad on küll saanud koosolekud õues ära pidada.“
Nii ongi eakas, kuid tegus daam jõudnud äratundmiseni, et loota saab siin ilmas ainult iseendale, ning paiguti on tema võitluseid isegi edu saatnud. „Näiteks kahetoaline naaberkorter on mingitele noortele välja üüritud. Seal pidasid need pidusid, mis algasid juba neljapäeva õhtul ja kestsid esmaspäeva hommikuni välja. Kolm-neli korda käisin öösel noorte ukse taga ja ähvardasin politseiga,“ räägib Niina. „Lõpuks tuli välja, et need noormees ja neiu on päris normaalsed viisakad inimesed ja saavad aru küll, et öörahu rikkusid. Nüüd on rahu majas!“
Aastakümnetega kogunenud kõntsast aga üks vanainimene sama lihtsalt lahti ei saa, mistõttu ei saa välistada ka järjekordset kolimist, mis pole küll kergete killast ülesanne. „Korter on vanamehega ühis­omandis, viimane on aga sügava puudega ja eestkoste all. Kui garaaži müüa tahtsin, oli tema nõusoleku saamisega tohutult tegemist, korteriga oleks asi veel hullem,“ kurdab daam. „Majarahvas veel tänitab takka: aga kuidas me enne siin temaga elada saime?“